Seksuaalne ahistamine

Seksuaalne ahistamine on ahistatule soovimatu seksuaalse loomuga surve avaldamine või sundimine või seksuaalsete teenete eest kasu või hüvede lubamine.

Johann Michael Neder "Kõrtsis", 1833, Saksa rahvusmuuseum Nürnbergis

Nüüdisajal on enamikus riikides seksuaalne ahistamine ebaseaduslik. Seksuaalne ahistamine võib olla sõnaline või füüsiline. Kuigi sageli mõistetakse seksuaalse ahistamise all töökohas toimunud intsidente, võib seksuaalne ahistamine aset leida paljudes situatsioonides. Ahistatav võib olla nais- või meessoost isik, ahistajaga samast soost või vastassoost.

Riikides, kus on õigusaktid seksuaalse ahistamise kohta, ei peeta enamasti ebaseaduslikuks lihtsat nöökimist, hetke ajel öeldud kommentaare või pisemaid üksikjuhtumeid. Töökohal toimuvat käitumist peetakse seksuaalseks ahistamiseks ja lubamatuks teguviisiks, kui see toimub nii sageli ja nii tõsisel moel, et loob vaenuliku või solvava töökeskkonna või selle tagajärjel tehakse vastakaid tööotsuseid (näiteks kui ohver vallandatakse või viiakse üle madalamale ametikohale või ohver otsustab töölt lahkuda). Juriidiline ja ühiskondlik arusaam seksuaalsest ahistamisest on kultuuriti erinev.

Seksuaalne ahistamine erineb flirtimisest ja naljategemisest selle poolest, et see on ühepoolne ning isegi kui ahistajal palutakse sellised sõnad või teod lõpetada, siis ta jätkab.

Seksuaalse ahistamise õiguslik definitsioon on jurisdiktsiooniti erinev. Euroopa Liidus käib seksuaalse ahistamise kohta näiteks tööalast käitumist reguleeriv direktiiv. Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2006/54/EÜ sätestab seksuaalse ahistamise mõiste meeste ja naiste võrdsete võimaluste ja võrdse kohtlemise põhimõtte rakendamise kohta tööhõive ja elukutse küsimustes järgmiselt:

„seksuaalne ahistamine – kui esineb seksuaalse olemusega mis tahes soovimatu sõnaline, mittesõnaline või füüsiline käitumine, mille eesmärk või tegelik toime on isiku väärikuse alandamine, eelkõige luues ähvardava, vaenuliku, halvustava, alandava või solvava õhkkonna“

–

Eesti soolise võrdõiguslikkuse seaduse artiklis 3 on seksuaalne ahistamine defineeritud järgmiselt:

„seksuaalne ahistamine leiab aset, kui esineb mis tahes alluvus- või sõltuvussuhtes isikule soovimatu tahtlik sõnaline, mittesõnaline või füüsiline seksuaalse olemusega käitumine või tegevus, mille eesmärk või tegelik toime on isiku väärikuse alandamine, mis loob häiriva, ähvardava, vaenuliku, halvustava, alandava või solvava õhkkonna, ning isik kas tõrjub sellist tegevust või talub sellist tegevust põhjusel, et see on otseselt või kaudselt väljendatuna eelduseks teenistusse või tööle võtmisele, töösuhte säilimisele, koolitusele lubamisele, tasu maksmisele või muudele eelistustele või soodustustele“

–

Mõiste kasutuselevõtt ja ajalugu

Seksuaalse ahistamise kontseptsioon tänapäevases mõistes on suhteliselt hiljutine – see dateeritakse 1970. aastatesse. Teised seotud mõisted olid olemas mitmetes kultuurides juba varem. 1974. aastal kasutas Mary Rowe (sel ajal MITi president ja rektor) mõistet sexual harassment (eesti keeles seksuaalne ahistamine) oma uurimuses "Saturn's Rings" (mida võib eesti keelde tõlkida kui "Saturni rõngad"), kus on käsitletud mitmeid seksismi üksikasju. M. Rowe on väitnud end uskuvat, et tema ei ole esimene, kes seda mõistet on kasutanud, kuna seksuaalne ahistamine kui arutlusobjekt on alates 1970. aastate algusest olnud Massachusettsi naiste rühmitustes arutelu all, kuid tõdeb, et MIT võib olla esimene või üks esimestest suurtest organisatsioonidest, kus seda teemat arutleti.

MIT-s tegeldi ka selliste teemadega nagu rassiline ahistamine ja naiste ahistamine nahavärvi tõttu. Viimati mainitu võib kuuluda nii rassismi kui seksuaalse ahistamise mõiste alla. MITi president teatas, et ahistamine (ja onupojapoliitika ehk eelistamine töövälistel kaalutlustel) on ebaeetiline silmas pidades nii ülikooli missiooni kui üksikisikuid.

Teiste andmete järgi väidetakse, et mõiste "seksuaalne ahistamine" võtsid kasutusele 1970. aastatel USA Cornelli ülikooli feministid, ehkki sarnase sisuga dokumente oli juba varem kirjutatud. Raamatus "In Our Time: Memoir of a Revolution" (1999) tsiteerib ajakirjanik Susan Brownmiller Cornelli aktiviste, kes 1975. aastal olevat välja mõelnud mõiste seksuaalne ahistamine. Raamatus väidetakse, et kaaluti mõisteid sexual intimidation, sexual coercion, sexual exploitation on the job, kuid ükski neist ei tundunud päris õige. Kuid siis olevat keegi välja tulnud mõistega sexual harassment, mis olevat tundunud kõigile kohe õige.

1990. aastate alguseni oli seksuaalse ahistamise mõiste siiski üldsusele üsna tundmatu. Seda seni, kuni Anita Hill andis 1991. aastal tunnistusi riigikohtu liikme kandidaadi Clarence Thomasi vastu seoses mehe ahistavate seksuaalsete avaldustega naise pihta. Ehkki mehe vastu ei leitud reaalseid süüd kinnitavat tõendeid, sai Anita Hillist nii-öelda rahvusfiguur. Alates A. Hilli tunnistustest on seksuaalse ahistamise juhtumitest teatamise arv Ameerika Ühendriikides ja Kanadas tõusnud 2002. aastaks 58 protsenti.

Ahistamise situatsioonid

Seksuaalne ahistamine võib esineda mitmesugustes olukordades: töökohal, akadeemilises asutuses, Hollywoodis või muusikaäris. Sageli, aga mitte alati, on ahistaja kõrgemal positsioonil ehk omab ametlikult võimu ohvri üle või eeldab saavutada sellise võimu edutamise läbi. Järgnev loetelu kirjeldab ahistamise võimalikke olukordi ja olukordadega seotud detaile.

• Teo toimepanija võib olla näiteks klient, kolleeg, vanem või seaduslik eestkostja, sugulane, õpetaja või professor, tudeng, sõber või võõras.
• Ohver ei pea tingimata olema inimene, keda otseselt ahistatakse, vaid ta võib olla näiteks sellise käitumise pealtnägija ja inimene, kes tunneb, et selline käitumine solvab ja mõjutab teda.
• Ahistamise toimumiskoht võib olla kool, ülikool, töökoht või mõni muu koht.
• Seal võib või võib ka mitte olla sündmuse tunnistajaid või kohalolijaid, kes sündmust ei märka.
• Teo toimepanija võib ise olla täiesti ebateadlik, et tema käitumine on solvav või määratletav kui seksuaalne ahistamine või võib olla täiesti ebateadlik, et tema käitumine on ebaseaduslik.
• Intsident võib aset leida situatsioonis, milles ahistatu ei või olla isegi teadlik või mõista, mis toimub.
• Juhtum võib aset leida üksnes korra, kuid sagedamini on tegemist korduva esinemisega.
• Tagajärjeks võib ohvril tekkida stress, sotsiaalne tagasitõmbumine, une- ja söömishäired, üldine tervise halvenemine või muu.
• Ohver ja teo toimepanija võivad olla ükskõik mis soost.
• Teo toimepanija ei pea olema vastassugupoole esindaja.
• Intsident võib esineda situatsioonis, kus teo toimepanija arvab, et osapooled on teinud end üksteisele mõistetavaks, ent ta mõistab olukorda valesti. Selline vääritimõistmine võib olla põhjendatud või põhjendamatu. Põhjendamatu vääritimõistmise näiteks võib olla olukord, kus naine hoiab kinni tüüpilistest stereotüüpidest mehe kohta ja ta ei mõista mehepoolset selget sõnumit lõpetada selline käitumine.

Seoses internetiajastu saabumisega on kasvanud sotsiaalne onlain-suhtlus ja koos sellega ka seksuaalne ahistamine (näiteks videomängudes).

Varieeruv käitumine

Üks seksuaalse ahistamise mõistmise raskus on seotud käitumispiiridega. Enamus juhtudel (ehkki mitte kõigi juhtumite puhul) on ohvril oma kogemust keeruline kirjeldada. Mõnikord on ohvril raskusi situatsiooni millegi alla liigitada. Samuti võib tal olla raskusi ennast väljendada seoses stressi ja läbielatud alandusega.

Billie Wright Dzeich on liigitanud ahistajad laias laastus kaheks:

• avalikud ahistajad, kes on jultunult avameelsed oma võrgutava ja seksistliku suhtumisega kolleegidesse, alluvatesse, üliõpilastesse ja teistesse;
• salajased ahistajad, kes on hoolikalt kujundanud enda kohta vaoshoitud ja austusväärse mulje, aga olles üksi sihtmärgiga, nende käitumisviis muutub.

Martha J. Langelan eristab kolme tüüpi ahistajaid:

• röövellikud ahistajad – neid erutab teiste alandamine,
• domineerivad ahistajad – need inimesed kasutavad ahistamist oma ego tõstmiseks (see on kõige levinum tüüp),
• strateegilised või territoriaalsed ahistajad – need ahistajad ekspluateerivad tööst või füüsilisest asukohast tulenevate privileegide abil.

Langelan loetleb käitumisviise, millele pole tema sõnutsi mingit õigustust, kuid mida naised on pidanud generatsioonide kaupa üle elama:

• vaenulik naiste allasurumine,
• liialdatud, nöökiv "viisakus",
• avalik alandamine,
• kõlvatud telefonikõned,
• pornograafia näitamine töökohal,
• töötajatelt paljastavate riiete kandmise nõudmine,
• kohatud kingitused (näiteks naistepesu),
• kohatud kutsed (näiteks minna kuuma vanni või nudistide randa),
• kellegi partneri seksuaalse sobimatuse arutamine,
• nilbed ja ähvardavad kirjad,
• "juhuslikud" keha seksuaalpiirkondade silitamised,
• enda surumine või hõõrumine ohvri vastu,
• füüsiline sissetung ohvri individuaalsesse ruumi,
• argpükslik seksuaalne rünnak (näiteks jooksu pealt kellegi rindadest või tagumikust haaramine),
• ebasünnis paljastamine,
• seksuaalsete teenuste nõudmine,
• ohvri jälitamine,
• seksuaalne rünnak.

Ennetamine

Seksuaalset ahistamist ja rünnakuid on võimalik ära hoida keskkoolis, ülikoolis ja töökohtadel rakendatavate haridusprogrammide ja koolituste abil.

Mark I. Schickman rõhutab, et seksuaalse ahistamise ennetamisel on tööandjal tähtis roll, sest tööandja on huvitatud sellest, et ettevõttes ei esineks ahistamist. See on oluline nii finantsilises mõttes kui moraalsest vaatepunktist vaadatuna. Ennetamise aluseks on see, et inimesed (nii tööandja, töötajad kui kliendid) peavad aru saama, mis on seksuaalne ahistamine ja kuidas seda ära tunda.

Kõige laialt levinum ja ilmsem on ahistamine, mis põhineb vaenulikul töökeskkonnal. Ehkki puudub selge määratlus, mis on vaenulik töökeskkond, siis seda iseloomustavad näiteks häirivad naljad ja märkused, füüsiline vahelesegamine (näiteks kellegi tee blokeerimine), pildid, koomiksid, seksuaalselt alandavad kommentaarid.

Praktiline nõuanne tööandjatele potentsiaalse seksuaalselt ahistava käitumise vältimiseks töökohal on hoida keskkond nii konservatiivne kui võimalik. Kui mingit käitumist võib pidada ahistavaks, siis ei ole sel kohta ettevõttes. Kui töötaja (eriti juht või juhendaja) ei ole kindel, kas mõni käitumisviis on teretulnud, siis parem vältida sellist käitumist.

Ameerika Ühendriikides on võrdsete tööhõivevõimalustega tegelev komisjon EEOC nõudnud, et tööandja peab võtma ette mõistlikke samme ennetamaks seksuaalset ahistamist enne kui see üldse aset leiab.

Seksuaalse ahistamise ennetamine hõlmab samme nii enne juhtumite esinemist kui ka konkreetseid protseduure, mida peaks ette võtma pärast – need omakorda on seotud uute juhtumite ennetamisega.

Käitumisnõuanded

Nõuanded, mida korduvalt toimuva seksuaalse ahistamise korral töökohal soovitatakse ohvril ette võtta:

1. dokumenteerida juhtumid;
2. rääkida juhtuvast kellegagi (võimalusel personali osakonnas);
3. mitte alustada kättemaksuaktsioone;
4. lahkuda töölt, kui miski ei aita (ükski töökoht pole väärt nii palju, et lasta end seksuaalselt ahistada!).

Mõju

Seksuaalse ahistamise mõju üksikisikule varieerub inimesiti ja sõltub juhtumi tõsidusest ja kestusest. Sageli nimetatakse seksuaalse ahistamise intsidenti "lihtsalt häirivaks". Mõnes teises situatsioonis võib see viia lühema- või pikemaajalise stressini ja/või depressioonini sõltuvalt inimese psühholoogilisest võimest toime tulla seda tüüpi ahistamisega, samuti ohvrile osaks saadavast sotsiaalsest toetusest või selle puudumisest. Psühholoogid ja sotsiaaltöötajad on avaldanud arvamust, et tõsine/kauakestnud seksuaalne ahistamine võib avaldada samasugust psühholoogilist mõju nagu vägistamine või seksuaalne rünnak. Ohvrid, kes ei allu ahistamisele, võivad samuti kogeda mitmesugust kättemaksu, sealhulgas eraldatust ja türanniseerimist.

Üleüldine sotsiaalne ja majanduslik mõju on igal aastal naiste seksuaalse ahistamise tagajärjel suur: rahas võib kahju hinnata sadade miljonite dollariteni, millest jäädakse ilma seksuaalse ahistamise tagajärjel hariduslikest ja ametialastest võimalustest loobumise tõttu.

Toimetulek

Leidub mitmeid efektiivseid viise, kuidas kannatanud saavad ületada ahistamise psühholoogilisi mõjusid, jääda sotsiaalselt aktiivseks või naasta ühiskonda, tagasi saada isiklike suhete tunded, kui need said mõjutatud välissuhetest saadud traumast, tagasi võita sotsiaalne heakskiit, taastada keskendumisvõime ja olla tulemuslik hariduses, töös või muus keskkonnas. Abi võib sisaldada infot stressi juhtimise kohta või sellealast teraapiat, kognitiiv-käitumuslikku teraapiat, sõprade ja pere toetust ja muud seesugust.

Kohene psühholoogiline ja juriidiline nõustamine on ahistamisjuhtumite korral tungivalt soovitatav, sest eneseabi ei pruugi vabastada stressist ega aidata eemalduda traumast. Lihtsalt autoriteetidele olukorrast teatamine ei pruugi omada soovitud mõju. Seda võidakse ignoreerida või see võib ohvrile edaspidi kahju teha. Samuti võib see viia kahjustavate sotsiaalsete olukordadeni seoses sellega, et loob raskusi koolis või töökohal.

Uurimus selle kohta, kuidas naised üritavad seksuaalse ahistamisega toime tulla

1991. aastal K. R. Younti tehtud uurimuses leiti, et esineb kolm levinud strateegiat, kuidas naised üritavad toime tulla seksuaalse ahistamisega töökohal. Need kolm naistüüpi on lady ('daam'), flirt ('flirtija') ja tomboy ('poisitar').

"Daamid" olid tüüpiliselt vanemad naistöötajad, kes eraldasid end meestest, hoidsid neist eemale, vältisid vandesõnu, vältisid igasugust käitumist, mida võinuks tõlgendada kahemõttelisena või peibutavana. Nad samuti rõhutasid oma välimuse ja kommetega, et nad on daamid. Selle tulemusena olid "daamid" kõige harvem sihtmärgiks peibutamisele, õrritamisele ja seksuaalsele ahistamisele.

"Flirtijad" olid enamasti nooremad üksikud naised. Kaitsemehhanismina teesklesid nad end olevat meelitatud, kui nad olid seksuaalsete kommentaaride sihtmärgiks. Selle tagajärjena tajuti neid kui naise stereotüübi kehastust ning neil puudus tööalane potentsiaal ja neil oli väikseim võimalus arendada oma töö kvalifikatsiooni ja välja kujundada sotsiaalne identiteet ja eneseidentiteet.

"Poisitarid" olid üldiselt vallalised naised, kuid nad olid vanemad kui "flirtijad". Nemad kaldusid end eraldama naise stereotüübist ja keskendusid oma staatusele ja kasvatasid endale n-ö paksu naha. Nad vastasid ahistamisele huumoriga, tagasitegemisega, omapoolsete seksuaalsete juttudega. Tulemusena nähti neid sageli seksuaalselt kõlvatute naistena ja naistena, kes kahjustavad seksuaalset kaksikmoraali. Selle tagajärjena said nad mõnede meeste poolt eriti suure ahistamise osaliseks. Jäi selgusetuks, kas "poisitari" strateegia tuli tööalaselt kasuks või kahjuks.

Selle uurimuse tulemused on rakendatavad ka teistsugustesse töökeskkondadesse, sealhulgas vabrikutesse, restoranidesse, kontoritesse ja ülikoolidesse. Mainitud uurimistöös jõutakse järeldusele, et üksikisiku strateegiad seksuaalse ahistamisega toimetulekuks ei ole tõenäoliselt efektiivsed ja võivad omada soovimatuid tagajärgi töökohal ning võivad isegi suurendada seksuaalset ahistamist. Näib, et kui naised üritavad ise seksuaalse ahistamisega toime tulla, siis hoolimata sellest, mida nad teevad, jäävad nad ikka kaotajaks.

Üldlevinud mõjud ohvritele

Üldlevinud psühholoogilised, akadeemilised, ametialased, finantsilised ja sotsiaalsed tagajärjed seksuaalsele ahistamisele on järgmised:

• objektina käsitamise ja alandamise aluseks saamine vaatlemise ja kuulujuttude kaudu;
• stressi tulemusena väheneb töö- ja õppeedukus, kasvab puudumiste arv kartuses saada halb kuulsus;
• iseloomu ja maine difamatsioon ehk mahategemine;
• mõju seksuaalelule ja suhetele: see võib tekitada palju stressi armusuhetesse, mõnikord viia isegi lahutuseni;
• vallandamine või karjäärivõimalustest loobumine võib viia kas töökoha kaotamiseni või karjääri luhtumiseni ning sissetuleku kaotamiseni;
• isiklik elu võib saada avalikuks uurimisobjektiks – ohvrit hakatakse "süüdistama" ning sageli hakatakse ründama tema riietust, elustiili ja eraelu;
• kursuste poolelijätmine, akadeemiliste plaanide muutmine või koolist lahkumine kartuses oma reputatsiooni pärast ja stressi tõttu;
• kolimine teise linna, töökoha ja kooli vahetamine;
• suhete/soovitajate kaotamine;
• usalduse kaotamine sarnase keskkonna vastu, kus ahistamine aset leidis;
• usalduse kaotamine seda tüüpi inimeste vastu, kes on samal ametikohal või positsioonil, kui oli ahistaja või ohvri kolleegid, kes ei olnud toetavad;
• psühholoogiline stress ja tervise halvenemine;
• toetava võrgustiku või ringkonna nõrgenemine (sõbrad, kolleegid või perekonnaliikmed võivad distantseeruda ohvrist või täielikult ohvri hüljata).

Mõned psühholoogilised ja tervisega seotud mõjud, mis võivad esineda seksuaalse ahistamise ohvril stressi ja alanduse tulemusena, on depressioon, ärevus ja/või paanikahood, unetus ja/või luupainajad, häbi ja süütunne, keskendumisraskused, peavalud, väsimus või motivatsiooni kadumine, kõhuvaevused, söömishäired (kaalu langemine või kasv), alkoholism, reetmise ja/või ärakasutamise tunne, viha või vägivaldsed tunded ahistaja suhtes, jõuetuse tunne, vererõhu suurenemine, enesekindluse ja eneseväärikuse kaotamine, eemaldumine ja isolatsioon, üldine usalduse kaotamine inimeste suhtes, enesetapu mõtted või üritamine, enesetapp.

Kaebustele järgnev kättemaks ja vastureaktsioonid

Ohvrit, kes teatab seksuaalsest ahistamisest, peetakse sageli intriigide sepitsejaks või kellekski, kes otsib tähelepanu. Sarnaselt vägistamise ja seksuaalse rünnaku juhtumitega hakatakse ohvrit sageli süüdistama tema välimuse, eraelu, iseloomujoonte pärast, mis justkui võis olla rünnaku ajendiks. Ohvrid riskivad oma kolleegide, juhendajate, õpetajate, kaasõpilaste ja isegi sõprade poolt isolatsiooni sattumisega. Nad võivad saada türanniseerimise ja varjatud agressiooni sihtmärgiks.

Märkimisväärne on seegi, et naised ei tunne alati sümpaatiat oma sookaaslaste vastu, kes on esitanud kaebuse seksuaalse ahistamise kohta. Kui ahistaja oli mees, siis võidakse tunda teatavat armukadedust selle seksuaalse tähelepanu pärast, mis ohvrile osaks sai. See võib põhjustada mõnes naises reaktsiooni, mis on sama vaenulik kui mõnede meeskolleegide reaktsioon. Näiteks kui Lois E. Jenson algatas kohtuasja oma tööandja rauakaevandusettevõtte vastu, siis lisaks meeste vaenulikule käitumisele hoidsid ka paljud naised nii tööl kui ka eraelus temast eemale, ehkki paljud neist naistest hiljem ühinesid tema hagiga. Naiste vaenulikkus naisohvri suhtes võib mõnikord tingitud olla sellest, et soovitakse luua sidet meeskolleegidega ja rajada usalduslikumat suhet nendega.

Ehkki sellised reaktsioonid nagu näiteks ohvri ignoreerimine ei ole ebaseaduslikud, siis kättemaks ohvrile kaebuse esitamise eest on karistatav. Ehkki vahel on sellist kättemaksu raske tõestada, sest nõutavad on selged tõendid, et kättemaks (näiteks vallandamine, madalamale ametikohale viimine või mõnest projektist eemaldamine) on seotud seksuaalsest ahistamisest teatamisega.

Kättemaks esineb, kui seksuaalse ahistamise ohver peab kannatama negatiivsete tegude all pärast ahistamisest teatamist. Näiteks võib olla olukord, kus kaebaja saab atesteerimisel ebaõiglaselt kehva hinnangu või madalad hinded. Samuti võidakse ohvri mõnda projekti saboteerida, teda ilma jätta tööst või akadeemilistest võimalustest. Kättemakse seksuaalsest ahistamisest teatamise eest võib sisaldada isegi edaspidist seksuaalset ahistamist, samuti jälitamist ja küberjälitamist.

Veelgi enam, ülikoolide professorid või tööandjad, keda on süüdistatud seksuaalses ahistamises või kes on ahistamissüüdistusega inimese kolleegid, võivad kasutada oma võimu selleks, et ohvrit enam kunagi ei võetaks tööle või ei aktsepteeritaks teises koolis.

Seksuaalsest ahistamisest teatamine ei pruugi anda soovitud tulemust. Mõnedki naised kardavad seksuaalsest ahistamisest teatada, sest nende akadeemiline ülemus (ahistaja) saab mõjutada ohvri õppetulemusi või kooli lõpetamise tulemusi. Samuti võib ohvrit oodata ees akadeemilise hea staatuse üleöö kaotamine, akadeemiliste stipendiumide nii-öelda kokkukuivamine ning soovituskirjade kirjutamisest keeldumised. Akadeemilises ringkonnas (eriti eraülikoolides) võivad otsustajad ühendada oma jõud ja tegutseda ühiselt, mitte tingimata soovist kaitsta ahistajat, vaid soovist kaitsta kõrgkooli mainet ning sellega seoses varjata juhtunut. Samas tähendab selline saladuse avalikuks tulemise varjamine ka teiste üliõpilaste (uute potentsiaalsete ohvrite) kaitseta jätmist.

Üks ohver on sotsioloog Helen Watsonile tunnistanud (ilmus 1994. aasta raamatus), et kuriteo avalikustamisele järgnenud tagajärjed olid tema jaoks hullemad kui ahistamine ise.

Organisatsioonisisesed eeskirjad ja protseduurid

Enamikus ettevõtetes on kindel poliitika seksuaalset ahistamise vältimiseks. Samas ahistamisvastase poliitika ülesanne ei ole keelata romantikat. Sageli on väga raske tõmmata piiri sõbraliku kontakti ja ahistamise vahele. Kui mõni käitumisviis on üheselt tõlgendatava eesmärgiga ning jultunult solvav ja kahjustav, siis teised võivad olla väga vaevumärgatavad. Samas ei peaks romantikat töökohas ilmtingimata ära hoidma. Niisiis peaksid tööandjad juhendites selgelt kirjeldama, mis on seksuaalne ahistamine ja mis mitte.

Kui organisatsioonid ei võta vastavaid rahuldavaid meetmeid seksuaalse ahistamise juhtumite korralikuks uurimiseks, ei võimalda stressi maandamist ja psühholoogilise nõustamist, siis:

• väheneb töötamise produktiivsus ja suureneb meeskonnasisene konflikt;
• väheneb töö või õpingutega seotud rahulolu;
• üliõpilaste/töökollektiivi väljavahetumine;
• väheneb produktiivsus ja/või suureneb ohvrite põhjuseta puudumine töölt/koolist;
• akadeemiliste ja finantsiliste eesmärkide saavutamine väheneb;
• suurenevad kulud tervishoiule ja haiguspäevadele, mis on seotud ahistamise tagajärgedega ja/või sellega seotud kättemaksuga;
• teadmine, et ahistamine on organisatsioonis lubatud, võib alandada eetilisi standardeid ja distsipliini organisatsioonis, kuna töötajad/tudengid kaotavad austuse ja usalduse organisatsiooni suhtes;
• ettevõtte või kooli maine kannatab;
• võidakse ettevõte kohtusse kaevata ja võib tekkida suuri kahjusid.

Uurimustest selgub, et seksuaalse ahistamise riski tõstab töökohal olev sooline kontekst. Näiteks on ahistamise risk suurem, kui kollektiivis on vähe naisi või kui naised töötavad valdkonnas, kus on traditsiooniliselt töötanud vaid mehed.

Dr. Orit Kamiri järgi on kõige efektiivsem viis vältida töökohas seksuaalset ahistamist, kui tööandjal on sätestanud selged seksuaalset ahistamist keelavad reeglid, mis on väga selged ka töötajatele. Paljud naised eelistaksid, et kaebus ja juhtum lahendatakse vaikselt töökoha-siseselt. Nad pigem ei tahaks teha avalikku kaebust, sest ei soovi sellega kolleegide, juhendajate või tööandjate poolt justkui reeturiks tembeldatud.

Seksuaalse ahistamise seadused eri võimupiirkondades

20. detsembril 1993 võttis ÜRO peaassamblee vastu ÜRO naiste diskrimineerimise likvideerimise deklaratsiooni ("Declaration on the Elimination of Violence Against Women"). Selle deklaratsiooni järgi hõlmab naiste diskrimineerimine järgmist:

• füüsiline, seksuaalne ja psühholoogiline vägivald perekonnas;
• füüsiline, seksuaalne ja psühholoogiline vägivald kogukonnas;
• füüsiline, seksuaalne ja psühholoogiline vägivald, mis on toime pandud või karistamata jäetud riiklikul tasandil.

Quid pro quo tüüpi seksuaalne ahistamine

Quid pro quo ('kaup kauba vastu') tüüpi ahistamine esineb töökohas, kui tööalane otsene või kaudne kasu on seotud ahistatava jaoks soovimatu seksuaalse lähenemiskatsega. Näiteks kui juhtival töökohal olev inimene lubab tööalast edutamist, kui töötaja (ahistatav) läheb temaga (ahistaja) välja kohtingule või kui töötajat ähvardatakse vallandamisega, kui töötaja ei maga ülemusega.

Quid pro quo tüüpi ahistamine on ühtviisi seadusevastane olenemata sellest, kas ohver keeldub seksuaalsest nõudest ja seeläbi kannatab tema karjäär, või ohver allub seksuaalsele survele, vältimaks tööalast karistust.

Kriitika

Ehkki fraas seksuaalne ahistamine on üldiselt omaks võetud kui midagi, mis sisaldab selget kahjutegevat ja moraalselt laiduväärt käitumist, on selle mõiste piirid laiad ja vastuolulised ning seetõttu võib esineda ka vääritimõistmist. Näiteks Ameerika Ühendriikide seksuaalse ahistamise seadust on kritiseerinud advokaat Alan Dershowitz ja õigusteaduse professor Eugene Volokh, kes väidavad, et see seadus seab piire sõnavabadusele.

Organisatsiooni uuringute professori Jana Raveri (Kanada) uurimistulemustest (kaasautor on professor Michele Gelfand) seksuaalse ahistamise osas töökohal kirjutatakse 2005. aastal Ottawa äriajakirjas Ottawa Business Journal. Nende uurimus hõlmas 27 Ameerika Ühendriikide töökollektiivi ja oma uurimustulemustes nad näitavad, et ettevõttest seksuaalse ahistamise elimineerimine ei ole hea mitte ainult moraalselt ja legaalselt, vaid toob ettevõttele ka ärilist kasu.

End feministiks nimetav Camille Paglia ütleb, et noored neiud võivad sageli käituda viisil, mis teeb nende seksuaalse ahistamise lihtsaks. Näiteks nende soov käituda alati kenasti ja meeldivalt teeb neist kerged sihtmärgid. Camille Paglia on öelnud intervjuus ajakirjale Playboy, et neiude kena käitumine võib õhutada teatud inimesi ütlema nilbeid ja pornograafilisi asju, mis rüvetavad neiu hästi mõeldud käitumist. Ja mida enam noor naisterahvas punastab, seda enam sellised inimesed saavad hoogu juurde ja jätkavad riivatuste ütlemist.

Jonathan R. Alger on 1990. aastatel uurinud seksuaalse ahistamise seadust sellest vaatepunktist, kuidas see rakendub kõrgkoolides ja ta on leidnud, et ehkki seksuaalne ahistamine on üks seksuaalse diskrimineerimise vorme, ei ole ahistav käitumine ilmtingimata diskrimineeriv.

Seksuaalse ahistamisega seoses tuntakse muret, et nii üksikisikud kui tööandjad võivad kasutada valesüüdistusi saamaks lahti töötajatest, kellest soovitakse lahti saada mõnedel muudel põhjustel.

William O'Donohue ja Adrian H. Bowers kirjeldavad 14 võimalikku teed seksuaalse ahistamise valesüüdistuseni. Loetellu kuuluvad näiteks valetamine, psühhoos, dementsus, sotsiopaatia, valemälestused ja valesti tõlgendamine.

Arutelu all on olnud ka väited, et mõned hiljutised trendid aina rohkem paljastava riietuse ja enam lubavate kommete suunas on loonud enam seksuaalse üldise õhkkonna, milles mõned suhtlusvormid on ebaõiglaselt märgistatud ahistamiseks (näiteks mõned komplimendid naise välimuse kohta, ehkki on selge, et seesama naine on lootnud, et tema seksuaalset välimust märgatakse), kuigi on lihtsalt reaktsioon igapäevase ümbritseva keskkonna suuremale seksualiseerimisele. Rahvusvaheliselt tuntud seksuaalkäitumise eetiliste probleemide ekspert Shere Hite tühistab selle vaatepunkti kui aktsepteeritava, kirjutades: "Vanasti usuti, et vägistatud naised olid tihti ise oma riietuse tõttu süüdi. Lääne kohtud on praeguseks siiski sätestanud, et olenemata naise riietusest on süüaluseks vägistaja, mitte agressiooni ohver."

On mitmeid väitlusi selle kohta, kuidas organisatsioonid peaksid tegelema seksuaalse ahistamisega. Mõned vaatlejad leiavad, et organisatsioonid peaksid hoidma nii-öelda nulltolerantsi seksuaalse ahistamise osas. Igast juhtumist tuleb teavitada, igat juhtumit uurida ning tuleb karistada. Teised leiavad, et need, kes tunnevad, et neid on ahistatud, peaksid enamus olukordades omama valikuvõimalusi.

Seksuaalne ahistamine meedias ja kirjanduses

• Piiblis Esimeses Moosese raamatus on lugu Joosepist, kes vangistatakse valesüüdistusega vägistamiskatses, sest ta keeldub seksuaalvahekorrast oma ülemuse Pootifari naisega.
• film "The Ballad of Little Jo" (1993) põhineb tõestisündinud lool naisest, kes maskeeris ennast 19. sajandi teisel poolel meheks, et kaitsta end seksuaalse ahistamise ja väärkohtlemise eest, mis oli tavaline selles keskkonnas, kuhu ta elama sattus.
• film "Disclosure" (1994) "Paljastus" peaosades on Michael Douglas ja Demi Moore. Linateos räägib loo mehest, kes loodab ametikõrgendust, kuid töö antakse hoopis ta kunagisele armukesele, kes üritab oma positsiooni kasutades mehega suhteid taastada. Mees keeldub. Ahistaja (naisülemus) tahab seepeale hävitada nii mehe karjääri kui isikliku elu.
• John Maxwell Coetzee raamat "Disgrace" ("Häbi"; London 1999; eesti keeles Vagabund 2003, Vladimir Indriksoni tõlge, värsid Harald Rajamets) – romaan kirjandusprofessorist, kelle karjäär on rikutud pärast afääri oma üliõpilasega. Tegevus toimub üksildases talus Lõuna-Aafrikas.
• "Hostile Advances: The Kerry Ellison Story" on 1996. aasta telefilm, mis põhineb kohtuasjal Ellison vs. Brady. Kaastöötaja ahistab naist, kuid tööandjad ei võta naise kaebusi tõsiselt ja keelduvad midagi ette võtmast. Viimase abinõuna annab naistöötaja oma tööandjad kohtusse. Lugu põhineb tõestisündinud lool.
• "In the Company of Men" (1997) on film (must komöödia) kahest meessoost töökaaslasest, kes olles vihased naissoo peale, üritavad leida süütut ja rikkumata neiut, kelle elu rikkuda
• Victor Hugo raamat "Les Misérables" (1862) ("Hüljatud", eesti keeles kahes köites 1954, kolmes köites 1980–81), millest on tehtud mitmeid filme ja muusikale. See räägib Fantine'st, kes loo alguses vallandatakse, sest ta keeldub seksuaalvahekorrast oma ülemusega.
• film "The Magdalene Sisters" ("Magdaleena õed") põhineb noorte naiste tõsielulistel lugudel. See lugu on naistest, kes nii-öelda vangistatud selle eest, et nad on toonud häbi oma perekonnale, olles vägistatud, seksuaalselt kuritarvitatud, flirtinud või lihtsalt oma ilusa välimuse tõttu, ja saades seetõttu nunnade ja preestrite seksuaalse ahistamise ja kuritarvitamise subjektideks Iirimaal Magdaleena nunnakloostris.
• komöödiafilm "Nine To Five" (1980), milles kolm naist (peaosalised Jane Fonda, Lily Tomlin, Dolly Parton) maksavad kätte oma ülemusele, kes on neid pidevalt türanniseerinud ja seksuaalselt ahistanud.
• näidend "Oleanna", millest on tehtud 1994. aastal ka samanimeline film, kirjeldab võitlust ülikooli professori ja ühe tema naistudengi vahel. Tudeng süüdistab professorit seksuaalses ärakasutamises. Film tegeleb moraalsete lahkarvamustega, sest ei saa selgeks, kummal konfliktis osalejal on õigus.
• must komöödia "Pretty Persuasion" ja samanimeline raamat räägib satiirilise loo seksuaalsest ahistamisest koolis
• dokumentaalfilm "War Zone" kajastab tänavatel toimuvat ahistamist
• Ameerika situatsioonikomöödia "South Park" osa "Sexual Harassment Panda" parodeerib seksuaalset ahistamist koolis ja olukorda, kus advokaadid ja lapsed kasutavad seksuaalse ahistamise ebamäärast definitsiooni selleks, et võita kohtuprotsesse
• Frank Zappa instrumentaalpala (bluus) "Sexual Harassment In The Workplace" (eesti keeles "Seksuaalne ahistamine töökohal") albumilt "Guitar" (1988).
• "Hunter's Moon" on Karen Robardsi romaan, mis keskendub ühe naise seksuaalse ahistamise kogemustele töökohas

Sooline diskrimineerimine

Sooline diskrimineerimine on seksuaalse diskrimineerimise alaliik. See on sageli mitte otseselt seksuaalne (verbaalne) käitumine, kuid siiski käitumine, mis on suunatud inimesele seoses tema sooga. Näiteid tööandja diskrimineerivatest kommentaaridest ja tegevustest:

• küsimine, kas tööle kandideerija on abielus või plaanib saada lapsi;
• märkuste tegemine töötaja menstruaaltsükli kohta;
• väitmine, et naised peaksid olema naiselikumad ja meigitud;
• keeldumine mõnd meest tööle võtma tegema nii-öelda naiste töid või keeldumast naisele andmast tööd, kuna see olevat niinimetatud meeste töö.

Statistika

Shere Hite kirjutab, et "seksuaalse ahistamise juhtudel, millest ei teatata (85%), säilitab töökoha tavaliselt ahistaja ja ahistatud naine kaotab enda oma või lahkub." Hite'i küsitlusstatistika, mis ingliskeelses raamatus ilmus aastal 2000 (eestikeelne tõlge aastal 2001), näitab, et 76% naistest väidab, et neid on seksuaalselt ahistatud, kuigi nad pole sellest kunagi teatanud; sama väidab 44% meestest. Lahtikirjutatult oli Hite'i statistika selline:

Naised

• 45% oli sageli seksuaalselt ahistatud, kuid mitte sama isiku poolt, ja nad ei teatanud sellest;
• 14% oli ahistatud või ahistati sel küsitlusaegsel eluperioodil ühe konkreetse isiku poolt, ent naine ei olnud sellest teatanud;
• 17% oli ahistamist kogenud üks-kaks korda ega olnud sellest teatanud;
• 8% teatas ahistamisest;
• 16% väitis, et neid ei ole seksuaalselt ahistatud või nad ei ole sellest aru saanud.

Mehed

• 12% oli sageli seksuaalselt ahistatud, kuid mitte sama isiku poolt ja nad ei teatanud sellest;
• 9% oli ahistatud või ahistati sel küsitlusaegsel eluperioodil ühe konkreetse isiku poolt, ent mees ei olnud sellest teatanud;
• 23% olid ahistamist kogenud üks-kaks korda ega olnud sellest teatanud;
• 23% teatas ahistamisest;
• 53% väitis, et neid ei ole seksuaalselt ahistatud või nad ei ole sellest aru saanud.

Kirjandus

• Carrie N Baker. The Women's Movement Against Sexual Harassment, New York: Cambridge University Press, 2008. ISBN 978-0-521704946 The Women's Movement Against Sexual Harassment – Carrie N Baker – Google Books
• Ellen Bravo, Ellen Cassedy. The 9 to 5 Guide to Combating Sexual Harassment, Milwaukee: 9to5 Working Women Education Fund, 1999. ISBN 978-0-9673398-0-1

Eestikeelne kirjandus

• Shere Hite. Seks ja äri. Sex and Business, Tartu: OÜ Fontese Kirjastus, 2001.
• Kärolin Sepp. Seksuaalne ahistamine ning selle seos seksuaalkäitumise, kehahinnangu ja isiksuse omadustega, magistritöö, juhendaja: Aleksander Pulver, Tallinn: Tallinna Pedagoogikaülikool, sotsiaalteaduskond, psühholoogia osakond, 2004.
• Kairi Luur. Seksuaalne ahistamine ja selle taju: soolised erinevused, magistritöö, juhendaja: Aleksander Pulver, Tallinn: Tallinna Ülikool, sotsiaalteaduskond, psühholoogia osakond, 2005.
• Veronika Mirzojeva. Seksuaalne ahistamine töösuhetes, bakalaureusetöö, juhendaja Gaabriel Tavits, Tartu: Tartu Ülikool, õigusteaduskond, tsiviilõiguse õppetool, 2007.

Välislingid

• Seksuaalse ahistamise ennetamise ja sellele reageerimise lühijuhend
• Seksuaalse ahistamise mõju ohvritele: Impact of Sexual Harassment Victimization by Peers on Subsequent Adolescent Victimization and Adjustment: A Longitudinal Study
• 4 nõuannet, kuidas töökohal toimuva seksuaalse käitumise puhul tegutseda: 4 Tips on Dealing with Sexual Harassment in the Workplace – Yahoo Voices – voices.yahoo.com
• Tööandja roll seksuaalse ahistamise ennetamisel: Sexual Harassment. The employer's role in prevention
• Igapäevane seksism: HAY FESTIVAL: EVERYDAY SEXISM | More Intelligent Life