Harilik ebatsuuga
Harilik ebatsuuga (Pseudotsuga menziesii) on igihaljas okaspuuliik männiliste sugukonnast ebatsuuga perekonnast.
| Harilik ebatsuuga | |
|---|---|
 Kultiveeritud puu Poolas | |
| Kaitsestaatus | |
| Taksonoomia | |
| Riik |
Taimed Plantae |
| Hõimkond |
Paljasseemnetaimed Pinophyta |
| Klass |
Okaspuud Pinopsida |
| Selts |
Okaspuulaadsed Pinales |
| Sugukond |
Männilised Pinaceae |
| Perekond |
Ebatsuuga Pseudotsuga |
| Liik |
Harilik ebatsuuga |
| Binaarne nimetus | |
|
Pseudotsuga menziesii (Mirbel) Franco (1950) | |
 Levikukaart: ██ Roheline ebatsuuga
██ Sinihall ebatsuuga | |
| Sünonüümid | |
| |
Nimetus
muudaEurooplastest avastas liigi esimesena šoti kirurg ja loodusteadlane Archibald Menzies (1754–1842)[3], kes leidis harilikud ebatsuugad Vancouveri saarelt 1792. aastal. Tema järgi on liigile antud ladinakeelne nimetus.[4] 1825. aastal kirjeldas liiki põhjalikult šoti botaanik David Douglas (1799–1834), kelle järgi on antud puule ingliskeelne nimetus – Douglas-fir. Tema kogutud seemned jõudsid Suurbritanniasse 1827. aastal.[5]
Teisendid
muudaHarilikul ebatsuugal (Pseudotsuga menziesii) eristatakse kahte aktsepteeritud teisendit:
- roheline ebatsuuga ehk ranniku-ebatsuuga (Pseudotsuga menziesii var. menziesii) – kasvab Vaikse ookeani rannikupiirkonnas, Kanada Briti Columbia provintsist põhjas kuni USA California osariigini lõunas[6];
- sinihall ebatsuuga (Pseudotsuga menziesii var. glauca) (Beissn.) Franco – kasvab Kanada Alberta ja Briti Columbia provintsis põhjas kuni Mehhikoni lõunas[7].
Osa euroopa botaanikutest eristab kolmanda teisendina ka halli ebatsuugat (var. caesia), mille levila asub Kaljumäestiku põhjaosas. Ameeriklased aga sellist eristamist ei tunnusta ja käsitlevad antud teisendit koos sinihalli ebatsuugaga.[5]
Botaanilised tunnused
muuda
Roheline ebatsuuga võib kasvada soodsates tingimustes kuni 90, harva ka kuni 100 m kõrguseks, olles selle kõrgusega männiliste sugukonna kõige kõrgem esindaja[3]. Sinihalli ebatsuuga maksimaalne kõrgus ulatub kuni 50 m[7].
Soodsates tingimustes kasvava puu eluiga võib küündida üle 500, harvadel juhtudel ka üle 1000 aasta. Vanuserekordiks on registreeritud veidi üle 1400 aasta.[8]
Tüve läbimõõt on tavaliselt kuni 3 (4,5) m. Korp on punakaspruun kuni hallikaspruun või isegi mustjas, paks, vanematel puudel plaatjas ja sügavrõmeline.[9]
Juurestik plastiline ja võib areneda võrdlemisi sügavale, kuid selle morfoloogilised parameetrid sõltuvad eelkõige kasvupinnase sügavusest ja pinnasevee tasemest. Seemikute esimestel eluaastatel areneb peajuur üsna kiiresti. Sügavamates muldades (69–135 cm) saavutab peajuur 50% oma lõplikust pikkusest kolme kuni viie, 90% aga kuue kuni kaheksa aasta jooksul.[8]
Võra on kitsaskoonusja või kitsasmunaja kuni silinderja kujuga. Noored võrsed on tuhmilt kollakasrohelised kuni punakaspurpurjad, nõrgalt karvased, vananedes muutuvad halliks ja siledaks. Pungad on 6–10 mm pikkused, läikivalt punakaspruunid, vaiguta. Okkad on tömpjad kuni teravad, 2–3 (4) cm pikkused, kollakas- kuni sinakasrohelised, kinnituvad spiraalselt ümber võrse, kahe vaigukäiguga.[9]
Isaskäbid on kollakad kuni sügavpunased.[8] Emaskäbid on 4–10 cm pikkused ja läbimõõduga 3–3,5 cm[3], noorelt sügavrohelised kuni -punased, valminult pruunid.[8] Seemned on 5–6 mm pikkused, kestast pikema tiivakesega.[3] 1000 seemne mass on vahemikus 7,6–43,5 g.[8]
Levila ja ökoloogia
muudaHarilik ebatsuuga kasvab üsna suurel territooriumil Põhja-Ameerika lääneosas. Rannikuteisendi (roheline ebatsuuga) levila pikkus mööda Vaikse ookeani rannikut on ligi 2200 km, sisemaa teisendi (sinihall ebatsuuga) levila pikkus põhjast lõunasse on aga ligi 4500 km[8]. Roheline ebatsuuga kasvab oma levila põhjaosas, Briti Columbias, 0–760 m kõrgusel ja levila lõunaosas kuni 2300 m kõrgusel üle merepinna[6]. Sinihall ebatsuuga kasvab levila põhjaosas 550–2440 m ja tõuseb Kaljumäestikus kuni 3260 m kõrgusele üle merepinna[7].
Ranniku-ebatsuuga talub talvel negatiivset õhutemperatuuri kuni −12...–18 °C[10], sinihall ebatsuuga kuni −35...–45 °C[5].
Kliima
muudaHariliku ebatsuuga ulatuslikus areaalis varieerub kliima üsna suures ulatuses.
Rohelise ebatsuuga areaali kliima
muudaRannikuteisendi levilas valitseb mereline kliima, kus talved on pehmed ja sademeterohked, suved aga jahedad ja keskmiselt kuivad. Aasta jooksul esineb pikk külmavaba periood ja väiksed päevasisesed temperatuurikõikumised (6...8 °C). Kaskaadides ja Sierra Nevada kasvupiirkonnas on kliima karmim. Talved on seal külmemad, külmavaba periood on lühem, päevasisesed õhutemperatuuri kõikumised on suuremad (10...16 °C) ja suur osa sademetest esineb talvel lumena. Alljärgnevas tabelis on toodud rohelise ebatsuuga eri kasvupiirkondade kliimatingimused.[6]
| Regioon | Juuli keskmine õhutemperatuur, °C |
Jaanuari keskmine õhutemperatuur, °C |
Külmavaba periood, ööpäevi | Aasta keskmine sademete hulk, mm | Aasta keskmine lume hulk, cm |
|---|---|---|---|---|---|
| Vaikse ookeani rannikupiirkond | 20...21 | 2...3 | 195...260 | 760...3400 | 0...60 |
| Kaskaadid ja Sierra Nevada | 22...30 | –9...3 | 80...180 | 610...3050 | 10...300 |
Sinihalli ebatsuuga areaali kliima
muudaSisemaa teisendi levila kliima on Kaljumäestiku põhjaosas leebe kontinentaalne, välja arvatud südasuvel. Sademete hulk on jagunenud aasta peale üsna ühtlaselt, välja arvatud kuivaperioodil juulis-augustis. Miinuskraadidega õhutemperatuure võib selles piirkonnas esineda terve aasta jooksul.[7]
Kaljumäestiku keskosas valitseb kontinentaalne kliima. Talved on seal karmid ja külmad, suved aga väga soojad ja kohati ka väga kuivad. Aasta jooksul esinev sademete hulk sajab enamasti lumena ja rohkem esineb sademeid mäestiku lääneosas. Mäestiku lõunaosas esineb suurem osa sademetest kasvuperioodil ja talved on üsna sademetevaesed.[7]
Alljärgnevas tabelis on toodud sinihalli ebatsuuga eri kasvupiirkondade kliimatingimused.[7]
| Regioon | Juuli keskmine õhutemperatuur, °C |
Jaanuari keskmine õhutemperatuur, °C |
Külmavaba periood, ööpäevi | Aasta keskmine sademete hulk, mm | Aasta keskmine lume hulk, cm |
|---|---|---|---|---|---|
| Kaljumäestiku põhjaosa | 14...20 | –7...3 | 60...120 | 560...1020 | 40...580 |
| Kaljumäestiku keskosa | 14...21 | –9...–6 | 65...130 | 360...610 | 50...460 |
| Kaljumäestiku lõunaosa | 7...11 | 0...2 | 50...110 | 410...760 | 180...300 |
Kasvupinnas
muudaRohelise ebatsuuga kasvupinnas
muudaRanniku-ebatsuuga kasvab kõige paremini värsketel, sügavatel ja happelistel muldadel, mille pH on vahemikus 5–6. USA Washingtoni, Oregoni ja California osariigi rannikupiirkonnas on muldade lähtekivimiteks peamiselt liivakivi ja kilt. Pehmes ja niiskes kliimas on nendest kivimitest moodustunud sügavad ja hästi vett läbilaskvad mullad. Muldade ülemised horisondid on üldjuhul happelised, suure orgaanilise aine ja lämmastiku sisaldusega ning väikse kaltsiumi, kaaliumi, magneesiumi ja naatriumi sisaldusega. Briti Columbia edelaosas kasvab roheline ebatsuuga muldadel, mis on üldjuhul moodustunud liustikusetetest.[6]
Rannikupiirkonnast sisemaa poole varieeruvad mullad üsna suures ulatuses. Muldade lähtekivimiteks on Kaskaadide põhjaosas moondekivimid ja lõunaosas vulkaanilised kivimid. Harva esineb ka lubjakivi. Mullakihi paksus varieerub väga õhukesest järskudel nõlvadel ja seljandikel kuni sügavateni (vulkaanilise ja settelise päritoluga). Muldadest on enim esindatud punakaspruunid ja pruunid lateriitmullad ja leetmullad.[6]
Sinihalli ebatsuuga kasvupinnas
muuda
Sinihalli ebatsuuga muldade lähtekivimiteks on üsna palju erinevaid kivimeid. Briti Columbia lõunaosas, Washingtoni idaosas ja Idaho põhjaosas on mullad moodustunud basaltsetest deluviaalsetetest, paksukihilisest vulkaanilisest tuhast ning õhukesest settematerjalist, mis asuvad graniidist ja settekivimitest aluspõhjal. Wyomingis ja Montanas kasvavad sinihallid ebatsuugad muldadel, mille lähtekivimiteks on nii vulkaanilised kivimid ja settekivimid, kohati ka moreen. Suur osa settekivimitest on lubjakivi, mis tõstab muidu enamlevinud okaspuumetsade happeliste muldade pH-d. Need mullad on üldjuhul ka hästi vett läbilaskvad. Kaljumäestiku kesk- ja lõunaosas on mullad moodustunud liustikusetetest, graniidist, konglomeraadist, liivakivist ja lubjakivist.[7]
Hariliku ebatsuuga metsad
muudaRohelise ebatsuuga metsad
muudaRoheline ebatsuuga moodustab peaaegu puhtaid puistuid oma levila põhja- ja keskosas, Sierra Nevada piirkonnas esineb teda okaspuu segametsade koosseisus. Domineerimine nii suurel maa-alal on toimunud perioodiliste ulatuslike metsapõlengute kaasabil, mis esinevad levila põhjaosas harvemini, kuid laialdasemalt. Nendel aladel esinevad sellised põlengud mõnesaja kuni tuhandeaastase vaheaja järel ning võivad enda alla võtta kuni 10 000 km2 suuruse metsaala. Sellistes piirkondades domineerivad pikaealised ja suured puuliigid, kes asustavad pioneerliikidena edukalt põlengualasid, kuid täisvarjus ei suuda varjutaluvate puuliikidega konkureerida. Rohelise ebatsuuga kõrval domineerivad sellistes sisemaa metsades veel läänetsuuga (Tsuga heterophylla) ja hiigel-elupuu (Thuja plicata), rannikupiirkonnas aga sitka kuusk (Picea sitchensis).[6]
Oregonist lõuna poole esineb väiksema intensiivsusega metsapõlenguid mõnekümne aastase vahega. Selles piirkonnas domineerivad segametsades rohelise ebatsuuga kõrval veel põlengutele vastupidavad, pikaealised ja suured puuliigid, nt suhkrumänd (Pinus lambertiana), kollane mänd (Pinus ponderosa), läänemänd (Pinus monticola), kalifornia lõhnaseeder (Calocedrus decurrens), hiigelnulg (Abies grandis), hõbenulg (Abies nobilis), tore nulg (Abies magnifica) ja hall nulg (Abies concolor). Hajusalt esineb ka teisi puuliike, näiteks suurimad rohelised ebatsuugad kasvavad koos ranniksekvoiadega (Sequoia sempervirens). Leviku ülempiiril esineb koos temaga ka Mertensi tsuuga (Tsuga mertensiana). Laialdane rohelise ebatsuuga raiumine on aidanud tal oma populatsioonide levikupiirkonda säilitada, kuid piirkondades, kus tema looduslik taastootmine pole nii edukas, suudavad ranniku-ebatsuugaga edukalt konkureerida ja kohati ka välja tõrjuda punane lepp (Almus rubra) ja suurelehine vaher (Acer macrophyllum).[6]
Sinihalli ebatsuuga metsad
muudaSinihall ebatsuuga moodustab ulatuslikke puhaspuistuid Idaho lõunaosas, Utah' põhjaosas ja Montana lääneosas. Suurematel kõrgustel või mägede põhjanõlvadel tõrjuvad sinihalli ebatsuuga segametsadest järk-järgult välja külmakindlamad puuliigid, kelleks on Mertensi tsuuga (Tsuga mertensiana), valgetüveline seedermänd (Pinus albicaulis), hall nulg (Abies concolor), Engelmanni kuusk (Picea engelmannii), läänemänd (Pinus monticola) ja keerdmänd (Pinus contorta). Kaljumäestikus esinevad koos sinihalli ebatsuugaga lisaks eespool nimetatutele ka kollane mänd (Pinus ponderosa), männiliik Pinus strobiformis, korginulg (Abies lasiocarpa var. arizonica), torkav kuusk (Picea pungens) ja papliliigid (Populus sp.).[7]
Harilik ebatsuuga toiduallikana
muudaMustsaba-hirved (Odocoileus hemionus) ja põdrad (Alces alces) toituvad hariliku ebatsuuga võrsetest karmidel talvedel, kui põhitoidust enam ei piisa. Seemned on väga oluliseks toiduallikaks närilistele. Hiired ja vöötoravad võivad koguda kuni 65% mahalangenud seemnetest. Ameerika punaorav (Tamiasciurus hudsonicus) ja Douglase orav (Tamiasciurus douglasii) varuvad suurel hulgal terveid käbisid ning toituvad ka pungadest, isasõisikutest, kambiumist ja pehmematest okastest.[11][12]
Linnuliikidest toituvad talvel ranniku-ebatsuuga seemnetest: käblik (Troglodytes troglodytes), männisiisike (Carduelis pinus), laulusidrik (Melospiza melodia), kuldkiird-sidrik (Zonotrichia atricapilla), valgekiird-sidrik (Zonotrichia leucophrys), kuuse-käbilind (Loxia curvirostra), välusidrik (Junco hyemalis) ja ameerika karmiinleevike (Carpodacus purpureus).[11] Sinihalli ebatsuuga seemnetest toituvad peamiselt hallmänsak (Nucifraga columbiana), ameerika põhjatihane (Poecile atricapillus), mägitihane (Poecile gambeli), kanada tihane (Poecile hudsonicus), valgekulm-puukoristaja (Sitta canadensis), kääbus-puukoristaja (Sitta pygmaea), vööt-käbilind (Loxia leucoptera), kuuse-käbilind, välusidrik ja männisiisike.[12]
Paljunemine
muuda
Harilik ebatsuuga on ühekojaline okaspuu ja paljuneb seemnete abil. Ta hakkab tavaliselt käbisid kandma 12–15-aastaselt. Roheline ebatsuuga tolmleb levila soojemates piirkondades märtsis-aprillis, jahedamates aga maist kuni juuni alguseni. Madalamatel ja keskmistel kõrgustel valmivad seemned augusti keskpaigast kuni septembri keskpaigani, millele varsti järgneb nende varisemine. 2/3 seemnetest on üldjuhul langenud oktoobri lõpuks. Ülejäänud varisevad varakevadeni.[8]
Sinihall ebatsuuga tolmleb Colorados aprilli keskelt kuni mai alguseni ja Idahos mai algusest kuni juuni lõpuni. Seemned valmivad Oregonis augusti keskel ja Montana suurematel kõrgustel septembri lõpuni.[8]
Seemnete kvaliteet varieerub suuresti kogu varisemise aja jooksul. Kvaliteet on väga hea sügisel pärast valmimist, kuid väheneb oluliselt talvel ja kevadel. See võib olla tingitud sellest, et käbi keskel olevad parima kvaliteediga seemned varisevad kõige enne ja halvema kvaliteediga varisevad hiljem.[8]
Käbide ja seemnete suurus erineb geograafilistes piirkondades üsna suures ulatuses. Kanada Briti Columbia provintsis valminud seemned kaaluvad keskmiselt 7,6 mg, USA California osariigis aga 19,6–43,5 mg. Sisemaa teisendi seemned on ranniku-ebatsuuga seemnetest veidi raskemad ja rohkem kolmnurkse läbilõikega.[8]
Head ja väga head seemneaastad esinevad paar korda seitsme aasta jooksul, kuid isegi väga heal seemneaastal on vaid kahekümne viiel protsendil puudest märkimisväärne hulk käbisid. Käbisid on kõige rohkem 200–300-aastastel puudel.[8]
Seemnete põhiliseks levitajaks on tuul, mis võib nad kanda kuni 1–2 km kaugusele. Enamasti kanduvad nad siiski puust kuni 100 m kaugusele. Levitamisele aitavad kaasa ka närilised ja linnud, kes neid toiduks tarvitavad.[8]
Esimese aasta seemikute jaoks on parimad kasvutingimused ja ellujäämise protsent suurem, kui nad kasvavad poolvarjus, seda eriti lõunasuunalistel mäenõlvadel. Soodsas kasvukohas võivad tõusmed esimesel aastal kasvada 6–9 cm. Vanemad seemikud eelistavad kasvuks täisvalgust ning nende kasvukiirus suureneb märkimisväärselt, kui nad on 8–10-aastased, aastane juurdekasv võib siis ulatuda kuni ühe meetrini.[8]
Haigused ja kahjurid
muuda
Seenhaigused
muudaPeamised seenhaigused põhjustavad tüve- ja juuremädanikku ning okaste kahjustusi. Hariliku ebatsuuga tüvemädanikku põhjustab rohkem kui 300 seeneliiki, millest kõige rohkem tekitab kahju männitaelik (Phellinus pini), mis nakatab puid läbi vigastatud puukoore (vigastuste põhjustajateks on välk, põlengud ja langevad puud). Olulised tüvemädanikku põhjustavad seened on veel: Fomitopsis officinalis, Fomitopsis cajanderi, Phaeolus schweinitzii, Echinodontium tinctorium, Fomitopsis cajanderi ja kännupess (Fomitopsis pinicola).[8]
Olulisemad juuremädanikku põhjustavad seened on harilik külmaseen (Armillaria mellea) ja Phellinus weirii, mis põhjustavad eelkõige nooremate puude surma või nõrgestavad juurestikku sedavõrd, et puud tugevamate tuulte korral maha langevad. Seen Rhabdocline pseudotsugae kahjustab aga nooremate puude okkaid väga vihmastel aastatel.[8]
Kahjurputukad
muudaPutukatest põhjustavad harilikule ebatsuugale kõige suuremat kahju Orgyia pseudotsugata ja Choristoneura fumiferana, kes ründavad sisemaal perioodiliselt (3–4 aasta järel) igas vanuses puid, põhjustades ulatuslikku okaste mahavarisemist. Nõrgestunud puid võivad seejärel rünnata üraskid.[8]
Rohkem kui 60 liiki putukaid elab hariliku ebatsuuga käbides, kuid vaid mõned neist põhjustavad märkimisväärset kahju. Ründed toimuvad tavaliselt heale seemneaastale järgneval aastal. Olulisemad seemneid kahjustavad putukad on Megastigmus spermotrophus (areneb seemne sees, mistõttu pole väljast märgatav), Barbara colfaxiana, Dioryctria abietivorella, Contarinia oregonensis ja Contarinia washingtonensis.[8]
Parasiittaimed
muudaParasiittaimedest põhjustab tüvekahjustusi kõige rohkem Arceuthobium douglasii, keda esineb üle kogu hariliku ebatsuuga levila.[8]
Kasutamine
muuda
| Omadus | Väärtus | Ühik |
|---|---|---|
| Tihedus, õhukuiv puit* | 487 | kg/m³ |
| Erikaal, õhukuiv puit* | 0,45 | – |
| Kõvadus, ristikiudu / pikikiudu | 2990 / 4020 | N |
| Elastsusmoodul, värske puit / õhukuiv puit* | 11100 / 13500 | MPa |
| Paindetugevus, värske puit / õhukuiv puit* | 52,0 / 88,6 | MPa |
| Survetugevus, (õhukuiv puit*) pikikiudu / ristikiudu | 50,1 / 6,01 | MPa |
| Nihketugevus, õhukuiv puit* | 9,53 | MPa |
| Lõiketugevus, õhukuiv puit* | 38,9 | N/mm |
| Ruumala vähenemine, õhukuiv puit* | 7,0 | % |
| * – niiskusesisaldus 12% | ||
Harilik ebatsuuga on Põhja-Ameerika lääneosa kõige tähtsam majanduslikult kasutatav puu. Rohelise ebatsuuga vanemates metsades ulatub puistute tagavara paremates kasvukohtades 1500–2500 m³/ha, sinihalli ebatsuuga paremates kasvukohtades 850–1500 m³/ha.[5] Hariliku ebatsuuga puit on kergesti töödeldav, ilusa tekstuuriga, horisontaalsete ja vertikaalsete vaigukäikudega, maltspuit on kollakasvalge tooniga, lülipuit on punakaspruun kuni oranžikaspunane. Puitu kasutatakse saematerjalina, majapalkide, postide, vaiade, aedade, väikemajade, raudtee liiprite ja tselluloosi valmistamiseks, silla- ja veealustes konstruktsioonides, kaevanduste toestamiseks, mööblitööstuses ja vineeritööstuses ning küttepuiduna. Peale selle kasvatatakse harilikku ebatsuugat jõulupuude saamiseks, kasutatakse haljastuses ja mäenõlvade kaitseks erosiooni vastu, eelkõige pärast metsapõlenguid.[11][12]
Väärtusliku puidu ja suure tootlikkuse tõttu on harilikku ebatsuugat laialdaselt kultiveeritud ka väljaspool tema levila, Euroopas ja Uus-Meremaal. Majandatavates metsakultuurides võib hariliku ebatsuuga puistutagavara tootlikkus olla aastas 7 m³/ha kesistes tingimustes ja saavutada kuni 28 m³/ha parimates kasvutingimustes, raievanusega 50–80 aastat.[8]
Tänu üsna kõrgele elueale kasutatakse hariliku ebatsuuga puitu ka dendrokronoloogias.[3]
Kasvatamine Eestis
muudaEestis kultiveeriti harilikku ebatsuugat esmakordselt 19. sajandi teises pooles ja on meil küllaltki palju kultiveeritud parkides, harvem linnahaljastuses ja metsakultuurides.[14] Meie metsadesse hakati harilikku ebatsuugat kultiveerima 20. sajandi alguses. Eestis oli sellel perioodil ebatsuugade kõige suurem populariseerija krahv Friedrich Berg, kes istutas neid Sangaste parkmetsa 1909–1912.[5] Katsekultuuridest on tänapäevaks säilinud vaid mõned üksikud puud, kuid nende hulka kuulub Sangastes ka üks Eesti kõrgemaid ebatsuugasid, mille kõrgus oli 2007. aastal veidi üle 42 m[15]. Kunagise Taheva mõisa metsamaadel kasvava ebatsuuga kõrguseks mõõdeti 2024. aastal aga 44 meetrit.[16]
Vanemad ebatsuugade puistud asuvad meil endistes Kunda, Roela, Purdi, Tõrva, jt metskondades, Luual, Tihemetsas ning Heimtali, Kahkva, Uhtna lähedal jm. Mõnevõrra nooremad puistud asuvad Järvseljal, Kiidjärvel, Kilingi-Nõmme ümbruses, Luual, Purdis jm. Enamik meie ebatsuugapuistutest kuulub I boniteediklassi (parimad IB–ID).[5]
Kuna roheline ebatsuuga on meil üsna külmakartlik, siis sobib meie kliimasse eelkõige sinihall ebatsuuga ja eurooplaste poolt eristatav teisend hall ebatsuuga (var. caesia). Sinihall ebatsuuga on meil üsna külmakindel ja vaid erakordselt külmad talved (1939/40, 1955/56 ja 1978/79) on tekitanud noorematel puudel külmakahjustusi. Viimastel aastakümnetel Eesti eri paikades rajatud uued ebatsuuga metsakultuurid on suures osas kasvatatud kohalikelt puudelt kogutud seemnetest.[17]
Kõige paremini kasvavad ebatsuugad meil värsketel, sügavapõhjalistel saviliiv- või liivsavimuldadel. Kasvupinnaseks ei sobi kuivad liivmullad, veega küllastunud mullad ja rasked savimullad. Kõrge pinnasevee tasemega muldadel areneb juurestik vaid mulla ülemistes horisontides, mille tõttu väheneb vastupidavus tormituultele. Harilik ebatsuuga kasvab hästi täisvalguses ja poolvarjus, kuid täisvarju ta ei talu. Tihedamas puistus laasuvad alumised oksad üsna kiiresti. Harilik ebatsuuga õitseb meil mais, seemned valmivad septembri lõpus või oktoobris. Esimestel aastatel kasvab võrdlemisi aeglaselt (siiski kiiremini kui harilik kuusk), hiljem kasvukiirus suureneb oluliselt. Heitgaase ja tahma talub ta peaaegu sama hästi kui torkav kuusk, mistõttu sobib kasutamiseks linnade ja tööstuspiirkondade haljastuses.[17]
Viited
muuda- ↑ "Conifer database: "Pseudotsuga menziesii var. menziesii"". Catalogue of Life: 2010 Annual Checklist (inglise). Vaadatud 7.05.2010.
- ↑ Conifer Specialist Group (1998). Pseudotsuga menziesii. IUCNi punase nimestiku ohustatud liigid. IUCN 2010.
- ↑ 3,0 3,1 3,2 3,3 3,4 "Pseudotsuga menziesii". www.conifers.org (inglise). Vaadatud 7.05.2010.
- ↑ "Menzies, Lambert and Poiret". Discovering Lewis & Clark ®, www.lewis-clark.org © 1998–2009 VIAs Inc. (inglise). Originaali arhiivikoopia seisuga 13.06.2010. Vaadatud 27.05.2010.
- ↑ 5,0 5,1 5,2 5,3 5,4 5,5 Eino Laas. "Okaspuud", Tartu: Atlex, 2004.
- ↑ 6,0 6,1 6,2 6,3 6,4 6,5 6,6 "Pseudotsuga menziesii var menziesii". www.conifers.org (inglise). Vaadatud 7.05.2010.
- ↑ 7,0 7,1 7,2 7,3 7,4 7,5 7,6 7,7 "Pseudotsuga menziesii var glauca". www.conifers.org (inglise). Vaadatud 7.05.2010.
- ↑ 8,00 8,01 8,02 8,03 8,04 8,05 8,06 8,07 8,08 8,09 8,10 8,11 8,12 8,13 8,14 8,15 8,16 8,17 8,18 "Douglas-Fir" (PDF). www.srs.fs.usda.gov (inglise). Vaadatud 7.05.2010.
- ↑ 9,0 9,1 James E. Eckenwalder. "Conifers of the World: The Complete Reference", Timber Press, 2009. ISBN 9780881929744; ISBN 0881929743.
- ↑ Francine J. Bigras ja Stephen J. Colombo. "Conifer Cold Hardiness", Holland: Kluwer Academic Pulishers, 2001. ISBN 0-7923-6636-0.
- ↑ 11,0 11,1 11,2 "Pseudotsuga menziesii var. menziesii". www.fs.fed.us (inglise). Vaadatud 08.05.2010.
- ↑ 12,0 12,1 12,2 "Pseudotsuga menziesii var. glauca". www.fs.fed.us (inglise). Vaadatud 08.05.2010.
- ↑ "Douglas-fir" (PDF). www.naturallywood.com (inglise). FPInnovations – Forintek. Originaali (PDF) arhiivikoopia seisuga 21.04.2012. Vaadatud 14.06.2010.
- ↑ E. Lundström 1922. "Taimeteaduslik rännak Lõuna-Eesti mõisatesse". Loodus (4): 224–229. (lk 228–229 on juttu Douglase kuusest.)
- ↑ "Loodi rekordlehis võidutses vaid mõne nädala". www.sakala.ajaleht.ee. Vaadatud 8.05.2010.
- ↑ "Valgamaal kasvab tõenäoliselt Eesti kõrgeim ebatsuuga" ERR, 13. märts 2024
- ↑ 17,0 17,1 Endel Laas. "Dendroloogia", Tallinn: Valgus, 1987.
Välislingid
muuda |
Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Harilik ebatsuuga |
- Harilik ebatsuuga andmebaasis eElurikkus
