Strateegia

Strateegia on kaugeima eesmärgi saavutamiseks koostatud tegevuskava (ÕS 2006). Strateegia on suur pilt, näiteks eesmärk suurendada ettevõtte turuosa, või võita tagasi sõjas kaotatud alad, võita sõjas mõni uus ala vms. Strateegia erineb taktikast, mis on konkreetne plaan mingi tegevuse läbiviimiseks.

Strateegia elluviimine võib toimuda kindlaks määratud tegevuskava alusel. Samas võib strateegiat ka jooksvalt, vastavalt hetke oludele kohandada, et püsida seatud eesmärgi saavutamise teel vaatamata väliste olude muutumisele.

Sõja kontekstis on strateegia sõjapidamise üldine kavandamine, mis hõlmab relvajõudude ettevalmistamist, operatsiooni juhtimist ja elluviimist soovitud kaugeima eesmärgi nimel. Strateegiat on peetud sõjakunsti tähtsaimaks osaks.

Strateegiline luure

Pikemalt artiklis Strateegiline luure

Strateegilist luuret teostatakse spetsiaalsete luureasutuste abil, mis tegelevad nii üldiselt luure kui ka sõjalis-strateegilise luurega. Luure tegeleb informatsiooni kogumise, edasiandmise, hoidmise, süstematiseerimise ja analüüsiga, avastades strateegilised aspektid ning jättes vahele vähem olulised andmed. Strateegilise luure eesmärgiks on varustada informatsiooniga poliitilise ja sõjalise juhatuse, et nendel oleks edaspidi võimalus edukalt planeerida riigikaitset.

Strateegiline geograafia

Teostatakse strateegilise informatsiooni seostamise reaalse geograafilise ruumiga. Arvestatakse muutuvaid, raskelt muutuvaid ja mittemuutuvaid geograafilise keskkonna tingimusi, nende mõju riigi geopoliitikale ja geostrateegiale. Sõjalise geograafia ja kartograafia tooted on tavaliselt salastatud. Ligipääs nendele on väga vähestel inimestel. Ligipääsu teostatakse jälgides kindla algoritmi, et vältida andmete avalikuks tegemist.

Sõjalise geograafia üks tähtsamateks osadeks on arvatava vastase strateegiliste alade ja punktide kindlaks tegemine, mida oleks vaja eelkõige hävitada.

Strateegilise geograafia teiseks oluliseks punktiks on teha kindlaks, millised positsioonid on maksimaalsed edukad kaitseks, kuidas paigaldada oma üksused ja maskeerida objekte, pidades silmis geograafilise eripära.

Strateegiline side

Pikemalt artiklis Strateegiline side

Sõjalise strateegia teostamine on võimatu ilma stabiilse side olemasoluta struktuuriüksuste vahel. Stabiilse side olemasolu sõja ja rahu ajal tagab tehnilised vahendid, meetodid ja spetsiaalset ettevalmistust läbinud inimesed, kelle töö eesmärgiks on süsteemi töö garanteerimine. Oma side kindlus ja vastase side (nii taktikalise, kui ka strateegilise) häirimine erinevate meetoditega on üks olulisematest sõjaväe ülesannetest sõjaajal. Kuna tavaliselt vastaste strateegiline side on eriti hästi maskeeritud, peidetud ja tugevdatud, selle kahjustuseks või pealtkuulamiseks kasutatakse spetsiaalseid militaartehnoloogiaid ning tööd vastase sidega teostavad oma ala spetsialistid.

Vastuseisuks kasutatakse elektroonilisi sidehäirimisvahendeid (segajaid). Selle ülesande täitmiseks võitakse kasutada spetsiifilisi materjale, nagu, näiteks, "elektrooniline pomm", mis peale paugu muudab füüsilise keskkonda, milles oli teostatud vastase side.

Krüptograafia ja kodeerimine on strateegilises mõttes hädavajalikud ja peavad olema kohustuslikuks side teostamise punktiks. Eriti kaitstud salakirja loomiseks kasutatakse matemaatilisi aparaate ning edastamise- ja vastuvõtmise seadmed kasutavad keerulise füüsikalise keskkonda.

Selleks, et avastada ja jälgida strateegiliste kanalite järgi edasi antud andmeid, tihti luuakse eraldi küberüksused ja luureüksused, mis omakorda tegelevadki luurega läbi side jälgimise. Strateegilise side kanalite ja võrkude kaitseks tehakse kogu aeg nii passiivset kui ka aktiivset tööd, vahetatakse ja tehakse parem olemasolevad salakirjad ja võtmed ning arendatakse edastamiseviise. Kasutatakse mitmesuguseid pettevõtteid, et vastane saaks kätte valed andmed ja lõpuks jääks segadusse.

Poliitilised ja strateegilised eesmärgid

Sõja eesmärgid ilmtingimata peavad olema kooskõlastatud olemasolevate ressurssidega nende eesmärkide saavutamiseks. Tavaliselt peetakse sõda selleks, et hiljem oleks sõlmitud rahu kindlate tingimustega.

Järelikult, poliitiline juhatus peaks poliitilise eesmärgi määramisel jälgima, et oleks vaja püstitada oma sõjaväele selliseid eesmärke, mille saavutamine perspektiivis looks soodsad tingimused diplomaatiliste lahenduste jaoks.

Lähtudes püstitatud sõja poliitilistest eesmärkidest kavandatakse strateegiline eesmärk – sõjategevuste lõplik tulemus, mille saavutamine viib sõjalis-poliitilise ja strateegilise seisukorra muutumiseni.

Üldine strateegiline eesmärk määrab sõjaväe ja riigi majandussüsteemi jaoks sõja eeldatavat käiku- kas terve sõja või mingi konkreetse ajalõigu jaoks. Eraldi strateegilisi eesmärke tavaliselt püstitatakse erinevate sõjateatrite jaoks (suuna, maa-ala, asukoht) ja erinevate operatsioonide täitmise ajaks.

Tavaliselt üldine või peamine eesmärk seisneb vastase agressiooni kõrvaldamises (vastase hävitamises) ning eraldi püstitatud eesmärgid peaksid viima vastaste strateegiliste gruppide hävitamise või kindlate riikide tõrjumiseni.

Strateegiate tüübid

Traditsiooniliselt eristatakse hävitusstrateegiat, mille aluseks on võetud võidu saavutamine vastase ning tema sõjaväe ja majanduse hävinguga. Eraldi tuuakse välja ka nõrgestamise strateegiat. Vastavalt sellele tavaliselt järjestikku kurnatakse vastast, ammendades tema ressursse. Nõrgendamise strateegiale on üsna lähedane ka mitteotseste tegevuste strateegiat, mis seisneb blokaadis, kommunikatsioonide rikkumises, tehnilise potentsiaali vähenemises, vastase elanikkonda psühholoogilises mõjutamises.

Tihti kasutatakse hirmutamise strateegiat- oma sõjalise võimu demonstreerimine, selle osaline kasutamine selleks, et saavutada nõrgema vastase poolt mingite kindlate valikute tegemist, sundimine lõpetada sõjalised tegevused ja võtta vastu kõvema oponendi püstitatud tingimused. Sellele strateegiale on lähedane piiratud tegevuste strateegia – sõjapidamine piiratud eesmärkidega, tahtlik sõjategevuste pidamine ainult kindlatel maa-aladel, kasutades ainult nõutud selleks osa potentsiaalist ning teostades kindlate objektide ja gruppide hävitamist.

Eraldi on välja toodud kontinentaalne strateegia, mille tegevused on suunatud eelkõige maaväe vastu, ja ookeaniline strateegia, mis omakorda viib perspektiivis vastase mereväe hävitamiseni.

Erilise tähenduse omab plokkide strateegia- sõjaliste ja poliitiliste ühenduste loomine võimu omandamiseks kindlates maailma osades. Teiseks põhjuseks võib olla ka kaitse teiste riikide eest. Selle strateegiaga on seotud koalitsiooniline strateegia, mille põhimõtteks on koalitsioonilise sõja pidamine ja oma võimude kasutamise kooskõlastamine.

Ajalugu

Vanaajal sõjad olid algselt korraldatud kui lühiajalised sõjalised kampaaniad, kuid hiljem Aleksander Suur, Julius Caesar ja teised juhid hakkasid ette võtma pikemaid retke kaugematesse kohtadesse.

Esimese teoreetilise teose sõjalisest strateegiast autoriks peetakse hiina ajaloolane ja filosoof Sunzi (IV sajand enne meie aega). Teose pealkiri on "Sõja seadused". Sõjandusfilosoofid Frontinus ja Onosander võtsid kasutusele sellised terminid nagu "strategikon" ja "strategoloogia", mille all mõeldi sõjapidamise printsiibid.

Keskajal olid enamasti levinud piiratud eesmärkide ja ulatustega sisesõjad. Nende sõdade tegevusi iseloomustasid meelekindlusetus ja ühise strateegilise plaani puudumine. Losside rünnakud võisid kesta aastaid ja suurimad lahingud toimusid harva. Erinevalt sellest, Tšingis-khaan ja teised mongolite riigi juhid tegutsesid radikaalselt ning teostasid koordineeritud pealetunge.

XVII–XVIII sajandil Euroopa armeed püüdsid võidu saavutamiseks katkestada vastase kommunikatsioone ja teha raskemaks vägede varustamise. Selline strateegia eeldas gruppide positsioneerimist mööda riigipiire ning kindluste rajamise oma riigipiiride kaitseks.

Eri Euroopa riikide strateegiad enne Esimese maailmasõda eeldasid lühikese sõja pidamise. Kuid aga sõda jäi pikaks ning muutus positsioonisõjaks.

Esimese maailmasõja kogemus näitas uute relvade-tankide, lennukite ja allveelaevade võimalusi. See põhjustas mitme võidu saavutamise teooria tekkimist: õhusõja, tankisõja ja allveelaevasõja abil. Suurbritannia ja USA hoidsid kinni meresõja põhimõttetest, Prantsusmaa juhid pooldasid positsioonsõja põhimõtteid, Natsi-Saksamaa pooldas Blitzkriegi teooriat – võit saavutatakse päevade, nädalate või kuude jooksul, kuni vastane ei jõudnud mobiliseerida oma põhilised jõud. Nõukogude liidu teooria seisnes selles, et suurima edu saavutamiseks on vaja otsusekindlalt tegutseda, koordineerida omavahel kõikide vägede tegevused ja vastase territooriumil.

Teine maailmasõda aga kujunes teistsuguseks, kui seda olid ette nähtud teoreetikud. See oli kestuselt pikem kui Esimene maailmasõda, kuid kasutati rohkem manööverdamist.