Sumeri usund

Sumeri usund on religioossed uskumused, panteonisüsteem ja rituaalsed praktikad, mis olid kasutusel Mesopotaamias tänapäeva Lõuna-Iraagi aladel muistsete Sumeri riikide territooriumitel umbkaudu vahemikus 4000–1800 e.m.a.

Sumeri religiooni uurimisest

Sumeri usundi teaduslik uurimine on üks sumeroloogia harusid, mis omakorda kuulub orientalistika hulka kuuluvasse assürioloogiateadusse. Sumeri usundi teadusliku uurimisega tegeletakse mingil määral kõikides ülikoolides, kus on (Vana-)Lähis-Ida uuringute instituudid või osakonnad. Kuna sumeri religioon on tugevalt mõjutanud ka iisraeli religiooni, tegeletakse sumeri usundisse puutuvate küsimustega ka ülikoolide usuteaduskondade Vana Testamendi või semiidi keelte instituutides.

Olulisemateks sumeri usundi uurimise keskusteks tänapäeval võiks lugeda Viini, Müncheni, Göttingeni, Leideni, Napoli, Londoni, Tartu, Chicago, Harvardi, Johns Hopkinsi ja paljude teiste ülikoolide orientaalinstituute või assürioloogia osakondi.

Eestikeelset kirjandust sumeri usundi kohta

• Amar Annus Marduk ja Hammurapi. – Ajalookultuuri ajakiri TUNA 2001, nr 3, lk. 9–19.
• Amar Annus. Pärimus veeuputuse-eelsetest tarkadest: vaimuloolisi seiku Lähis-Idast, Loomingu Raamatukogu 2007/19-20.
• Peeter Espak. Sumeri müüdifragment (NBC 11108) Ur III ajastust: Genesise loomislugude üks varajane eelkäija. — Eesti Akadeemilise Orientaalseltsi aastaraamat 5 (2010-2011), lk. 20-26.
• Peeter Espak. Kosmose loomise/tekkimise müüdid Lähis-Idas. — Paar sammukest XXVI: Eesti Kirjandusmuuseumi aastaraamat 2009, lk. 71-82.
• Peeter Espak Sumeri kuningate nimekirja dateerimisest. – Usuteaduslik Ajakiri, nr. 59, 2009, lk. 53–63.
• Peeter Espak. Uku Masingu varajane teooria numinoossest. – Usuteaduslik Ajakiri 61, 2010, lk. 98-111.