Suruõhuauto

Suruõhumasin

Suruõhumasin on sõiduk, mis liigub suruõhu jõul. Suruõhumasin töötab õhumootoriga, mis kasutab oma tööks suruõhku, mis on paigutatud mahutisse. Selle asemel, et liigutada kolbe silindris plahvatusega, mis tekib kütuse õhuga segamisel ja selle põlemisel, kasutab see masin suruõhku, et liigutada kolbe. Suruõhumasinaid välja töötava ettevõte sõnul on nad saavutanud masina 90% tõhususe. Suruõhu tõukejõudu saab kombineerida erinevate hübriidsüsteemidega. Näiteks kombineeritakse pneumaatilisi ja elektrilisi jõuseadmeid. Sellist süsteemi nimetatakse hübriid-pneumoelektriliseks tõukejõuks. Lisaks see süsteem regenereerib energiat pidurdamise ajal. Põhiprobleem nende sõidukitega on, et mootorid ei anna piisavalt pöördemomenti. Veel on probleemiks see, et suruõhupaakide täitmine on küllaltki kulukas.

Suruõhk

Suruõhu suureks puuduseks on väike energiatihedus. Suruõhu energiasalvestites, rõhuga 300 baari, on võimalik saavutada umbes 0,1 MJ/L ja 0,1 MJ/kg energiatihedus, mis on võrreldav elektrokeemiliste happepatareidega. Suruõhupaagid peavad olema valmistatud vastavalt ohutusstandarditele, konkreetselt neile masinatele kehtib standard ISO 11439. Paake tehakse üldiselt metallist või komposiitmaterjalist. Vähesel määral tehakse suruõhupaake ka kiudmaterjalist, nende suureks plussiks on kergus. Miinusena võib välja tuua kiudmaterjalist paakide hinna, mis on tunduvalt kõrgem kui metallist paakidel.

Ajalugu

Suruõhku on kasutatud alates 19. sajandist, mil alguses leidis see kasutust kaevandustes. Suruõhu abil liigutati kaevandustes kärusid ning suruõhku kasutati ka trammide liigutamiseks. Aastatel 1872–1882 kasutati pneumolokomotiive ka Gotthardbahni ehitusel, kus need liikusid mööda tunneli rööpaid. 1903. aastal alustas Inglismaa ettevõte Liquid Air Company suruõhumasinate tootmist. Nende masinate suureks miinuseks oli väike mootorijõud ning mootorite tootmine oli väga kulukas.

Vaata ka

• Pneumomootor