Sutlepa kabel
Sutlepa kabel on 17. sajandist pärineva rannarootsi koguduse hoone, mis asub alates 1970. aastast Eesti Vabaõhumuuseumis. Kabel taaspühitseti muuseumis 1989. aastal ning see on praegu tegev Tallinna Jaani koguduse abikirikuna.[1]
Sutlepa kabel on üks vanemaid puitehitisi Eestis.
Sutlepa kalmistu, kus kabel varem asus, peavärava juurde ehitati 1996. aastal kellatorn.[2]
Ajalugu
muudaKabel ehitati Noarootsi kihelkonda Sutleppa Noarootsi Püha Katariina kiriku abikirikuks. Ehitusaeg on täpselt määratlemata, kuid mõningatel andmetel oli see olemas juba 1627. aastal piiskop Rudbeckiuse kirikuvisitatsiooni ajal. Kabeli vöörmündrit mainitakse 1670. ja 1698. aastal. Kabeli uksepiita lõigatud aastaarv "1699", mida on 1930.ndaist pakutud ehitusajaks, tähistab kunstiajaloolase Niina Raidi arvates pigem Suure Nälja lõppu või kabeli korrastustöid (hoone ajalooline õiend EVMis). Piirkond oli sel ajal üsna välja surnud.[1][3]
Teada on, et 1825. aastal peeti kabelis jumalateenistust kaheksal korral kirikupühadel. Kabelis on leerilapsi ette valmistatud, seal talitati ka ristimisi, laulatusi ja matuseid, kui suurde kirikusse ei saadud minna. Teenistusi peeti nii eesti kui ka rootsi keeles.
1830. aastatel oli kabel kehvas seisus. See võeti Riguldi mõisniku parun von Taube eestvõttel lahti ja laoti uuesti üles. Sutlepa kuulus Riguldi mõisa alla ja seda kasutas sealne rahvas. Uuesti püstitamisel saadi kasutada ka Rooslepa vana kabeli palke, mis olid üle jäänud, kui Roosleppa ehitati kivikabel. Taapüstitamist tähistab teine aastaarv "1837" uksepiidas.[1][3] Sajand hiljem oli kabel taas lagunenud, kaaluti selle materjali oksjonil maha müümist ja uue kabeli ehitamist. Siiski jäi plaan rahapuudusel seisma. 1932. aastal käis Sutlepas arhitekt J. Naha, kes tunnistas kabeli küll "üsna nigelas seisus" olevaks, aga kirjutas, et "...ehitust peaks hinnatama kui ainukest muistist puust jumalakoda mandril". Haridusministeerium keelaski hoone lammutamise ja hoone võeti muinsuskaitse alla.
Pärast teist maailmasõda kasutati kabelit surnukuurina ja see lagunes. Hävimisohus hoone viidi 1970. aastal Vabaõhumuuseumi
Interjöör
muudaHoone 19. sajandi esimest poolt kajastavas interjööris on talupoeglik ehitustraditsioon oskuslikult ühendatud baroksete stiilielementidega. Hoone taaspüstitamisel 1837. aastal valmistas külatisler Johannes Klingberg kantsli, mis jäljendab Tallinna barokiperioodi meistri Tobias Heintze (1589–1635) töid. Esemetest on dateeritud veel endisest hoonest üle toodud altarilaud ja -võre (1810) ning kaheksanurkne puust ristimisnõu alus (1802). Altari kohal rippuva Kristuse pildi kinkis kabelile Riguldi mõisnik C. von Taube aastal 1831. Kaunid on kabeli altariseina lihtsad tinaraamides vitraažaknad. Ukse kõrval asub rahakogumispakk, kuhu sai annetuse lasta nii hoone seest kui ka väljast. Seda, et tegu rannarahva kabeliga, tuletavad meelde seintel rippuvad plekk-pärjad merele jäänud meeste mälestuseks.[1]
Kabel mahutas kokku ligikaudu 150 inimest ning traditsiooniliselt istusid seal mehed paremal ja naised vasakul pool. Kooriosas asuvad kahel pool altarit seinte ääres ka nn saksapingid, kus istusid tähtsamad isikud.[1]
Vaata ka
muudaViited
muuda- ↑ 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 EVM - Eesti - Sutlepa kabel. Vaadatud 07.08.2014.
- ↑ Noarootsi vald. Vaadatud 07.08.2014.
- ↑ 3,0 3,1 EELK Noarootsi Püha Katariina kogudus. Vaadatud 07.08.2014.