Vikipeedia

Suur viisik

Isiksuseteooria

Suur viisik ehk viiefaktoriline isiksusemudel on isiksusejoonte mudel psühholoogias, mis kirjeldab inimese iseloomu viie dimensiooni ehk faktori abil: avatus kogemusele, meelekindlus, ekstravertsus, koostöövalmidus ja neurootilisus). Ingliskeelses kirjanduses kasutatakse neile viiele dimensioonile viitamiseks tihti akronüümi OCEAN. Iga suure viisiku dimensioon koosneb omakorda mitmest omavahel korreleeruvast alamdimensioonist.

Suure viisiku komponendid

Eestis on suure viisiku isiksusemudelit rohkelt kasutatud ning selle uurimisse on oma panuse andnud ka Tartu Ülikooli psühholoogia instituudi teadlased Jüri Allik ja teised.

Viis dimensiooni

muuda

Avatus kogemusele

muuda
 
Steve Jobs tarvitas psühhedeelilisi aineid, uuris buddhismi, väärtustas kunsti ja vedas tehnoloogias innovatsioone. Temal oli tõenäoliselt suur avatus kogemusele.

Avatust kogemusele kirjeldab üldine kunsti, emotsioonide, seikluse, ebaharilike ideede, kujutlusvõime, uudishimu ja erinevate kogemuste väärtustamine. Avatust kogemusele iseloomustavad teadmistejanu, loovus, uudsuse ja vaheldusrikkuse eelistus. Dimensiooni tõlgendamisel esineb erinevates allikates vasturääkivusi. Individuaalsel tasemel võib suure avatusega inimene olla huvitatud teadmisete saamisest ja uute kultuuridega tutvumisest, kuid mitte huvituda kunstist või luulest. Liberaalsuse ja kogemusele avatuse vahel on tugev seos, näiteks kogemusele avatud inimesed tolereerivad sagedamini poliitilisi arvamusi, mis seisnevad rassilises sallivuses.[1] Kõrge avatuse tasemega inimestel on ka soodumus mõelda abstraktsete sümbolite kaudu, mis ei pruugi esindada konkreetset situatsiooni või kogemust. Madala avatuse tasemega inimestel on tavaliselt traditsioonilisemad ja konventsionaalsemad huvid ning nad eelistavad harjumuspärast uudsusele.[2]

Meelekindlus

muuda

Meelekindlus on kalduvus olla distsiplineeritud, käituda kohusetundlikult ja suunata tähelepanu saavutamisele, mitte välistele ootustele. See on seotud viisiga, kuidas inimesed kontrollivad, reguleerivad ja suunavad oma impulsse. Suur meelekindlus viitab sellele, et eelistatakse oma tegevust planeerida, mitte käituda spontaanselt.[3] Keskmine meelekindluse tase tõuseb noore täiskasvanu ikka jõudmisel ja langeb vanemate täiskasvanute seas.[4]

Ekstravertsus

muuda

Ekstravertsus tähendab kalduvust keskenduda paljudele erinevatele tegevustele, mitte üksikutele tegevustele sügavuti. Positiivseid emotsioone saadakse tihti välistest tegevustest ja olukordadest, vaimset energiat ammutatakse samuti välistest vahenditest.[5] Ekstravertsed inimesed naudivad suhtlemist ja neid kirjeldatakse tihti energilistena. Nad kalduvad olema entusiastlikud ja tegevusele suunatud.[6]

Väikese ekstraversusega isikud ehk introverdid on vähem sotsiaalsed ja vähem energilised. Nad tunduvad olevat vaiksed, kaalutlevad ja vähem kaasatud sotsiaalsesse keskkonda. Ebasotsiaalsust ei tohiks tõlgendada häbelikkuse või depressiivsusena, vaid sellena, et introverdid kalduvad sotsiaalsest maailmast vähem sõltuvad olema. Samuti ei ole introvertsus seotud ebasõbralikkuse või antisotsiaalsusega, vaid pigem reserveeritusega.[7]

Koostöövalmidus

muuda

Koostöövalmidus peegeldab neid individuaalseid erinevusi, mis on seotud sotsiaalse harmoonia tähtsustamisega. Koostöövalmis inimesed väärtustavad häid suhteid. Nad on üldiselt taktitundelised, helded, usaldavad, usaldusväärsed, abivalmid ja kompromissialtid.[7] Neil on inimloomuse suhtes optimistlik maailmavaade.

Suurem koostöövalmidus on seotud kvaliteetsemate suhetega grupikaaslaste suhtes. Sotsiaalsus ennustab ka juhtimiskäitumist, nimelt suure sotsiaalsusega juhid kasutavad motiveerivaid tehnikaid, väiksema sotsiaalsusega aga kontrollivaid juhtimistehnikaid.[8]

Väikese koostöövalmidusega inimesed peavad isiklikke huve olulisemaks kui head läbisaamist kaaslastega. Nad ei huvitu teiste heaolust ning on skeptilised kaaslaste motiivide suhtes, tundudes tihti kahtlustavad ja ebasõbralikud.[9]

Neurootilisus

muuda

Neurootilisus on kalduvus kogeda negatiivseid emotsioone, nagu viha, ärevus ja depressioon.[10] Mõnikord nimetatakse neurootilisust ka emotsionaalseks ebastabiilsuseks või ümberpööratult emotsionaalseks stabiilsuseks. Eysencki (2967) teooria järgi on neurootilisus seotud väiksema stressitaluvuse või segavate stiimulite taluvusena.[11] Suurema neurootilisusega inimesed on emotsionaalselt tundlikud ja stressile haavatavad. Nad tõlgendavad tõenäolisemalt tavalisi olukordi ohtlike olukordadena ja väiksemaid tagasilööke lootusetult rasketena. Negatiivne emotsionaalne seisund püsib neurootilistel indiviididel keskmisest pikemat aega. Seetõttu on neil tihti ka halb tuju. Neurootilisus on seotud töö suhtes pessimistliku hoiakuga, arvamusega, et töötamine segab isiklikku elu, ning ärevusega töö suhtes.[12]

Leksikaalne lähenemine

muuda

Leksikaalse lähenemise teel arendati välja laiapõhjaline isiksuseomaduste taksonoomia, millest kasvas välja suure viisiku isiksuseomaduste mudel. Isiksuseomaduste taksonoomia arendamisel on leksikaalsel lähenemisel teiste meetoditega võrreldes eelis, mis põhineb eeldusel, et need individuaalsed erinevused, mis on kõige silmatorkavamad ja inimeste elus sotsiaalselt olulised, saavad mingil hetkel keele osaks, ning mida tähtsam on selline individuaalne erinevus, seda tõenäolisem on, et seda esindab keeles eraldi sõna.[13][14][15][16] Leksikaalse lähenemise vastu räägib asjaolu, et sellise iseloomustava sõnaga võivad kaasas käia hinnangud ja väljendid, mis ei ole teaduslikes uuringutes otseselt oluline ning võib olla segavaks asjaoluks. Teiseks, keeles olemasolevad isiksuseomadusi iseloomustavad sõnad erinevad kultuuriti, seega ei ole ühes kultuuriruumis välja töötatud taksonoomia kehtiv laiemas populatsioonis. Kolmandaks vastuoluks on, et iseloomustav sõna võib olla mitmetähenduslik, ebatäpselt defineeritud ja kontekstist sõltuv.

Allport on aga öelnud, et seadumuse nimetused tähistavad isiksusejoone ulatust, näiteks kui Tomi ja Timi mõlema kohta öeldakse sõna "agressiivne", ei tähenda, et nende agressiivsus on identne, vaid seda, et seda iseloomujoont saab nende vahel võrrelda.[17]

Inglise teadlane Francis Galton oli tõenäoliselt esimene, kes kogus sõnastikust kokku umbes 1000 isiksust kirjeldavat sõna.[18] Galtoni ja teiste varaste uurijate töö oli ebasüstemaatiline ja pälvis vähe tähelepanu. Kui Klages esines arvamusega, et teoreetiliselt on leksikaalne lähenemine mõistlik ning keele uurimine võiks isiksuse mõistmisele kasulikuks osutuda, vastas F. Baumgarten sellele süstemaatilise uuringu läbiviimisega. Kuna Kalges oli spekuleerinud, et saksa keeles esineb umbes 4000 sõna "sisemise oleku" kirjeldamiseks, kogus Baumgarten sõnastikest ja karakteroloogia väljaannetest kokku kõige sagedamini esinevad terminid. Baumgarteni nimekirja kogunes 941 isiksust kirjeldavat omadussõna ja 688 vastavat nimisõna.[19]

1925. aastal uurisid Allport ja Odbert seejärel Websteri uut rahvusvahelist sõnastiku, millest nad kogusid kokku sõnad, millel oli võime eristada ühe inimese käitumist teise inimese omast. Nimekirja jõudis 18 000 sõna, mis jaotati nelja kategooriasse.[20]

Cattell kohandas Allporti ja Odbergi nimekirja ja töötas välja ulatusliku mitmedimensioonilise mudeli isiksuseomaduste struktuurist. Tema algne eesmärk oli vähendada sõnade mahtu ning leida ja defineerida inglise keeles olemasolevad isiksuse dimensioonid. Cattell lõi lõpuks mitmeid variatsioone väiksemaarvulistest sõnade kogumitest, millele rakendas faktoranalüüsi. Samuti kasutas ta kaaslaste ja kolmanda osapoole hinnangutel põhinevat testi 100 inimese iseloomu hindamisel.

D. W. Fiske lihtsustas Catelli isiksuseomaduste mudelit, jättes 35 faktorist alles 22. Ta kasutas 128 inimese suurusel valimil enesekohaseid ja kolmandate isikute hinnangutel põhinevaid isiksuseteste ning vähendas faktorite arvu viiele.[21] Tupes ja Christal kasutasid sama meetodit veel kaheksas valimis ning leidsid samuti viis taasesinevat ja kindla struktuuriga tegurit (Surgency, Agreeableness, Dependability, Emotinal stability, Culture), mis kirjeldasid indiviidi isiksust.[22] Need viis faktorit sarnanesid Cattelli 1945. aastal leitud viie esimese faktoriga.[23]

Kuna seni avaldatud uuringud olid ebatäpsed, alustas W. T. Norman uuesti isiksust kirjeldava sõnavara kogumisega Websteri sõnastikust. Selle töö tulemusel leidis ta kolm isiksuse kategooriat: püsivad füüsilised omadused, ajutised seisundid ja tegevused ning sotsiaalsed rollid, suhted ja mõjud. Normani meetod viis lõpuks ka suure viisiku mudeli väljatöötamiseni, kusjuures kasutas ta ka Cattelli varasemaid klassifikatsioone.

Goldberg jätkas Normani tööd, leides samuti viis suuremat ja kaks väiksema mõjuga faktorit.[24][25][26]

Erinevused naiste ja meeste vahel

muuda

Ühes põhjalikus uuringus leiti, et keskmiselt olid naistel suuremad näitajad neurootilisuses, ekstravertsuses, sotsiaalsuses ja meelekindluses. Ainult avatuses kogemustele olid mehed üldjuhul paremal positsioonil kui naised. Võiks arvata, et arenenumates ja modernsemates riikides on vahe naiste ja meeste vahel väiksem (kuna naistele ja meestele on loodud võrdsemad võimalused), siis tegelikult näitavad tulemused vastupidist. Tegelikult on hoopis vähem arenenud riikides naised ja mehed isiksuse osas sarnasemad. Teoretiseeritakse, et modernsemas riigis on naistel ja meestel rohkem võimalusi enda isiksust võimalikult välja kujundada ja teistest erineda. Vähem arenenud riikides aga pole selliseid võimalusi ning inimesed pigem sarnanevad üksteisega (Schmitt, Realo, Voracek & Allik, 2008).

Kuid millest ikkagi tulenevad naiste ja meeste erinevused isiksuses? Kui füüsilisest erinevusest on lihtne aru saada bioloogilisest aspektist mõeldes (naised on loodud lapsi kandma jne), siis isiksuse erinevused on keerulisemad. Eriti mõeldes tänapäeva modernsele ühiskonnale, kus iseenesest on ju võimalused samad, naised ja mehed võivad samu töid teha, lapsi koos kasvatada jne. Siiski aga erinevused ei kao. Schmitt jt (2008) on sellele päris mitmeid vastuseid leidnud eri uuringutest. Esiteks on olemas evolutsiooniline vastus. Näiteks on Buss ja Kenrick (1998) väitnud, et inimajaloo alguses, küttide-korilaste ajal, olid mehed enamjaolt need, kes küttisid ning naised hoolitsesid rohkem laste eest kui küttisid, sest selline jaotus oli siis kasulik ja loogiline. Selle tõttu on evolutsiooniga antud edasi naistele ja meestele erinevad omadused, et ellu jääda (Buss & Kenrick, 1998; Schmitt jt, 2008 kaudu). Selle järgi on naised näiteks hoolitsevamad ja mehed võtavad rohkem riske. Naiste ja meeste erinevuse teiseks põhjuseks on ühiskonna mõju, sh soorollid. Näiteks on Eagly (1987) väitnud, et ühiskonnas hoitakse üleval teatud väärtusi, milline peab olema naine ja milline mees. Selle teadmisega õpetatakse ka lapsi ning täiskasvanutel on sotsiaalne surve nende normidega ühilduda (Eagly, 1987; Schmitt jt, 2008 kaudu). Kolmanda põhjusena on Schmitt jt (2008) välja toonud mõõtmisvead. Näiteks on Williams, Satterwhite ja Saiz (1998) leidnud, et nii naistele kui ka meestele meeldib ennast küsitlustes veidi paremaks valetada, ehk valitakse vastuseid sotsiaalsete normide järgi. Näiteks osades kultuurides on selline iseloomuomadus nagu riskide vastuvõtmine rohkem mehelik ja mehele sotsiaalselt sobilikum kui naisele. Seega võivad naised vastata pigem eitavalt sellele iseloomujoonele, kuigi see ei või tõsi olla (Williams, Satterwhite & Saiz, 1998; Schmitt jt, 2008 kaudu). 

Vaata ka

muuda

Viited

muuda
  1. ↑ Boileau, S.N. (2008). Openness to Experience, Agreeableness, and Gay Male Intimate Partner Preference Across Racial Lines. Ann Arbor, MI: ProQuest LLC.
  2. ↑ McCrae, R.R.; Costa, P.T.; Jr (1987). "Validation of the five-factor model of personality across instruments and observers". Journal of Personality and Social Psychology 52 (1): 81–90.doi:10.1037/0022-3514.52.1.81.PMID 3820081.
  3. ↑ Costa, P. T., & McCrae, R. R. (1992). Neo PI-R professional manual. Odessa, FL: Psychological.
  4. ↑ "Research Reports on Science from Michigan State University Provide New Insights". Science Letter. Gale Student Resource in Context. Retrieved 4 April2012.
  5. ↑ Laney, Marti Olsen (2002). The Introvert Advantage. Canada: Thomas Allen & Son Limited. pp. 28, 35. ISBN 0-7611-2369-5.
  6. ↑ "An Examination of the Impact of Selected Personality Traits on the Innovative Behaviour of Entrepreneurs in Nigeria". cscanada. Canadian Research & Development Center of Sciences and Cultures. Retrieved 14 November 2012.
  7. ↑ 7,0 7,1 Rothmann, S; Coetzer, E. P. (24 October 2003). "The big five personality dimensions and job performance". SA Journal of Industrial Psychology29. doi:10.4102/sajip.v29i1.88. Retrieved 27 June2013.
  8. ↑ Judge, TA.; Bono, JE (2000). "Five-factor model of personality and transformational leadership". Journal of Applied Psychology 85 (5): 751–765.doi:10.1037/0021-9010.85.5.751.PMID 11055147.
  9. ↑ ""Daisy, daisy, give me your answer do!" switching off a robot". Bartneck, C.Van der Hoek, M. ; Mubin, O. ; Al Mahmud, A. Dept. of Ind. Design, Eindhoven Univ. of Technol., Eindhoven, Netherlands. Retrieved 6 February 2013.
  10. ↑ Jeronimus, B.F.; Riese, H.; Sanderman, R.; Ormel, J. (2014). "Mutual Reinforcement Between Neuroticism and Life Experiences: A Five-Wave, 16-Year Study to Test Reciprocal Causation". Journal of Personality and Social Psychology 107 (4): 751–64.
  11. ↑ Norris, C. J.; Larsen, J. T.; Cacioppo, J. T. (2007). "Neuroticism is associated with larger and more prolonged electrodermal responses to emotionally evocative pictures" (PDF).Psychophysiology 44 (5): 823–826.doi:10.1111/j.1469-8986.2007.00551.x.PMID 17596178.
  12. ↑ Fiske, S. T., Gilbert, D. T., & Lindzey, G. (2009).Handbook of Social Psychology. Hoboken, NJ: Wiley.
  13. ↑ Allport, G. W. (1937). Personality: A Psychological Interpretation, Holt, New York.
  14. ↑ Cattell, R. B. (1943b). ‘The description of personality. I. Foundations of trait measurement’, Psychological Review, 50: 559-594.
  15. ↑ Norman, W. T. (1963). ‘Toward an adequate taxonomy of personality attributes: Replicated factor structure in peer nomination personality ratings’, Journal of Abnormal and Social Psychology, 66: 574-583.
  16. ↑ Goldberg, L. R. (1982). ‘From Ace to Zombie: Some explorations in the language of personality’. In: Spielberger, C. D. and Butcher, J. N. (Eds), Advances in Personality Assessment, Vol. 1, pp. 203-234, Erlbaum, Hillsdale.
  17. ↑ Allport, G. W. (1961). Pattern and Growth in Personality, Holt, Rinehart & Winston, London.
  18. ↑ Galton, S. F. (1884). ‘Measurement of character’, Fortnightly Review, 42.
  19. ↑ Baumgarten, F. (1933). ‘Die Charaktereigenschaften’. [The character traits]. In: Beitraege zur Charakter- und Persoenlichkeitsforschung (Whole No. 1). A. Francke, Bern, Switzerland.
  20. ↑ Allport, G. W. and Odbert, H. S. (1936). ‘Trait-names: A psycho-lexical study’, Psychological Monographs, 47: No. 211.
  21. ↑ Fiske, D.W. (1949). ‘Consistency of the factorial structures of personality ratings from different sources’, Journal of Abnormal and Social Psychology, 44: 329-344.
  22. ↑ Tupes, E. C. and Christal, R. C. (1961). ‘Recurrentpersonality factors based on trait ratings’, Technical Report, USAF, Lackland Air Force Base, TX
  23. ↑ Cattell, R. B. (1945a). ‘The description of personality: Principles and findings in a factor analysis’, American Journal of Psychology, 58: 69-90.
  24. ↑ Goldberg, L. R. (1980). ‘Some ruminations about the structure of individual differences: Developing a common lexicon for the major characteristics of human personality’, Invited paper, Convention of the Western Psychological Association, Honolulu, Hawaii.
  25. ↑ Goldberg, L. R. (1981). ‘Language and individual differences: The search for universals in personality lexicons’. In: Wheeler, L. (Ed.), Review of Personality and Social Psychology,Vol. 2, pp. 141-165, Sage, Beverly Hills.
  26. ↑ Goldberg, L. R. (1982). ‘From Ace to Zombie: Some explorations in the language of personality’. In: Spielberger, C. D. and Butcher, J. N. (Eds), Advances in Personality Assessment, Vol. 1, pp. 203-234, Erlbaum, Hillsdale.

Kirjandus

muuda
  • Buss, D.M., Kenrick, D.T. (1998). Evolutionary social psychology. D.T. Gilbert, S.T. Fiske, G. Lindzey (Toim), The handbook of social psychology (4.väljaanne, vol. 2, lk 982–1026). Boston: McGraw-Hill.
  • Eagly, A.H. (1987). Sex differences in social behavior: A social-role interpretation. Hillsdale, NJ: Erlbaum.
  • Schmitt, D.P., Realo, A., Voracek, M., Allik, J. (2008). Why Can’t a Man Be More Like a Woman? Sex Differences in Big Five Personality Traits Across 55 Cultures. Journal of Personality and Social Psychology, 94(1), 168-182. doi: 10.1037/0022-3514.94.1.168
  • Williams, J.E., Satterwhite, R.C., Saiz, J.L. (1998). The importance of psychological traits: A cross-cultural study. New York: Plenum Press.
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Suur_viisik&oldid=6681710"
  NODES
Association 1