Tõde ja meetod

"Tõde ja meetod" ("Wahrheit und Methode") on filosoof Hans-Georg Gadameri peateos. Selle esmatrükk ilmus 1960.

Kokkuvõte

Sissejuhatus

Juttu tuleb hermeneutilisest probleemist. Mõistmise ja mõistetu õige tõlgendamise fenomen ei ole ainult vaimuteaduste metodoloogia eriprobleem: iidsest ajast on olnud olemas praktilise suunitlusega teoloogiline hermeneutika ja juriidiline hermeneutika. Tekstide mõistmine ja tõlgendamine ei ole ainult teaduse asi, vaid kuulub inimlikku maailmakogemusse üldse. Hermeneutiline fenomen ei ole algselt meetodi probleem, asi ei ole mõistmismeetodis, millega tekste teaduslikult tunnetada nagu muid kogemusesemeid. Asi pole eeskätt kindlas tunnetuses teadusliku meetodi ideaali järgi, ometi on tegu tunnetuse ja tõega. Traditsiooni mõistmise käigus ei mõisteta ainult tekste, vaid taibatakse midagi ja tunnetatakse tõdesid. Mis tunnetus see on ja mis tõde see on? Tunnetuse ja tõe mõiste filosoofilise selgitamise ja õigustamise juures domineerib uusaegne teadus, nii et see küsimus ei tundu legitiimne, ometi ei saa ka teadustes selleta läbi. Mõistmise fenomen paneb vastu katsele tõlgendada seda ümber teaduse meetodiks. Järgnevad uurimused liituvad vastupanuga teadusliku metoodika universaalsuspretensioonile teaduste sees. Eesmärk on otsida üles tõekogemused, mida ei saa teaduslike meetoditega kontrollida, ning küsida, mis neid legitimeerib. Nii satuvad Vaimuteadused ühte filosoofia-, kunsti- ja ajalookogemusega, mis on väljaspool teadust. Tõde annab end nendes kogemustes teada viisil, mida ei saa teaduslike meetoditega verifitseerida. Filosoofia teadvustab seda tänapäeval väga hästi, iseasi, kuidas nende mitteteaduslike tunnetusviiside tõepretensiooni filosoofiliselt õigustada annab. Gadameri arvates on nende legitimeerimiseks vältimatu süveneda hermeneutilisse fenomeni. Mõistmise kogemus näitab, et ajalooline meetod on filosoofia ajaloos näiline. Kui filosoofia klassikuid mõista püütakse, kehtestavad nad tõepretensiooni, mida tänapäevane filosoofia ei saa tagasi lükata ega ületada; enda filosoofilist taipu saab pidada klassikute omale allajäävaks. Seda, et klassikute mõistmisel lähtutakse omaenda nõrkuse tunnistamisest, võib pidada tänapäeva filosofeerimise nõrkuseks, aga veel suurem nõrkus on, kui iseennast klassikute peal proovile ei panda. Tuleb tunnistada, et suurte mõtlejate tekste mõistes tunnetatakse tõde, milleni teisiti ei jõua – kuigi teaduses on teisiti.

Kunstiteadus on ette teadlik, et ta ei saa kunstikogemust asendada ega ületada. Kunstiteosest saadakse teada tõde, milleni ühelgi muul moel ei jõuta, ja selles seisneb kunstiteose filosoofiline tähendus, mis ei allu targutamisele. Nagu filosoofiakogemuski, manitseb kunstikogemus teaduslikku teadvust tunnistama oma piire. Järgnevad uurimused alustavad seetõttu esteetilise teadvuse kriitikast, et kaitsta kunstiteosest saadavat tõekogemust esteetika vastu, mida kitsendab teaduse tõemõiste. Sellest lähtepunktist püütakse järgnevas välja töötada tunnetuse ja tõe mõiste, mis vastab kogu meie hermeneutilisele kogemusele. Kunsti kohta öeldu kehtib vaimuteaduste kohta tervikuna, kus ajalooline traditsioon saab küll ka uurimisaineks, aga pääseb ka ise oma tões kõnelema (zum Sprechenkommt). Ajaloolise traditsiooni kogemus ületab põhimõtteliselt selle, mis seal on uuritav. Asi ei ole ainult tõesuses või ebatõesuses, mille üle otsustab ajalooline kriitika, vaid ta vahendab alati tõde, millest tuleb osa saada (teil zu gewinnen). Edasi püütakse hermeneutiline fenomen täies ulatuses nähtavaks teha. Selles tuleb tunnustada tõekogemust, mida ei tule mitte üksnes filosoofiliselt õigustada, vaid mis ise on filosofeerimisviis. Siin väljatöötatav hermeneutika ei ole vaimuteaduste metodoloogia, vaid katse aru saada, mis vaimuteadused väljaspool oma metoodilist eneseteadvust tõeliselt on ja mis seob neid meie maailmakogemuse tervikuga.

[---]

Mõtlemine selle üle, mis on vaimuteadustes tõde, ei tohi ise mõelda end väljapoole traditsiooni, mille siduvus on talle selgeks saanud. Sellepärast peab ta töötama nii, et ta omandaks nii palju ajaloolist läbipaistvust kui võimalik. Püüdes mõistmise universumit paremini mõista, kui moodsa teaduse tunnetusemõiste järgi tundub võimalik, peab ta otsima ka uut suhet mõistetega, mida ta ise tarvitab. Ta peab teadvustama, et tema enda mõistmine ja tõlgendamine ei ole konstruktsioon printsiipidest, vaid kaugelt pärineva protsessi jätk. Ta ei tohi oma mõisteid küsimata kasutada, vaid peab võtma üle selle, mis nende algsest tähendusest on pärandunud.

Meie aja filosoofia ei ole klassikalise filosoofiatraditsiooni vahetu ja katkematu jätk. Kuigi ajalooline päritolu teda seob, on tänapäeva filosoofia oma ajaloolisest distantsist klassikalistest eeskujudest hästi teadlik. See annab tunda eelkõige muutunud suhtes mõistega. Ajalooteadvuse teke viimastel sajanditel on palju sügavam sisselõige kui kreeka mõistete latiniseerimine ja ladina mõistekeele sissevormumine uutesse keeltesse. Sestsaadik toimib õhtumaa mõttetraditsioon murtuna. Naiivne süütus, millega traditsiooni mõisteid oma mõtete teenistusse rakendati, on kadunud. Sestsaadik on teadus selliseid mõisteid hakanud võtma kummaliselt ebasiduvatena, kas siis võttes neid vastu õpetatult, kui mitte arhaiseerivalt, või käsitsedes neid otsekui tööriistu. Hermeneutiliseks kogemuseks ei piisa kummastki. Mõistelisus, milles filosofeerimine laiali laotub, on meid alati juba samamoodi enesesse võtnud, nagu keel, milles me elame, meid määrab. Mõtlemise hoolikusse kuulub nende eel-enesessevõetuste teadvustamine. See on uus, kriitiline teadvus, mis sestsaadik peab igasugust vastutustundlikku filosofeerimist saatma ning asetab kõik keele- ja mõtteharjumused, mis üksikisikul kommunikatsioonis kaasilmaga kujunevad, meile kõigile ühise ajaloolise traditsiooni foorumi ette.

Järgnevad uurimused püüavad seda nõuet täita, sidudes mõisteajaloolised küsimuseasetused tihedalt teema asjalise esitusega. Fenomenoloogilise kirjelduse hoolikus, milleks Edmund Husserl on meid kohustanud, selle ajaloolise horisondi avarus, millesse Wilhelm Dilthey igasuguse filosofeerimise on paigutanud, ja mõlema aje läbistatus Martin Heideggerilt saadud tõukega on autorile mõõdupuuks.

Esimene osa: tõeküsimuse esitus kunstikogemuse näitel

I. Esteetilise mõõtme transtsendeerimine

1. Humanistliku traditsiooni tähendus vaimuteadustele

a) Meetodiprobleem

Vaimuteaduste enesemõtestamist, mis 19. sajandil saadab nende tegelikku väljakujunemist, valitseb täielikult loodusteaduste eeskuju. Sõna "vaimuteadus" omandas meile tuntud tähenduse alles mitmuses. Nad mõistavad end nii ilmselt analoogia põhjal loodusteadustega, et sõnast "vaim" tulenev idealistlik järelkõla jääb tagaplaanile. Sõna on kodunenud eelkõige John Stuart Milli "Loogika" tõlke kaudu. Mill püüab visandada induktiivse loogika rakendusvõimalusi kombeteadustes, mida tõlkija nimetab vaimuteadusteks. Asi on kaugel vaimuteaduste oma loogika tunnistamisest; Milli järgi kehtib induktiivne meetod ka selles vallas. Mill on inglise traditsioonis, mille kõige mõjusamalt sõnastab David Hume sissejuhatuses "Traktaadile inimloomusest". Ka moraaliteadustes tulevat tunnetada seaduspärasid, mis teevad üksiknähtused ennustatavaks. Ka loodusteadustes polevat see igal pool ühtviisi saavutatav, aga asi olevat ainult selles, et andmeid, mille põhjal seaduspärasid leida, ei ole igal pool piisavalt saada. Kuigi meteoroloogia kasutab sama meetodit nagu füüsika, on tema andmed lünklikumad. Sama lugu on moraali- ja ühiskonnanähtustega. Induktiivse meetodi kasutamine olevat ka seal igasugustest metafüüsilistest eeldustest vaba. Ei selgitata välja tagajärgede põhjusi, vaid lihtsalt nenditakse seaduspärasid. Ühiskondliku elu vallas saab ennustusi teha sõltumatult sellest, kas tahtevabadusse usutakse. Vabade otsuste tegemine kuulub ise induktiivselt leitavasse üldisesse seaduspärasse. See on ühiskonna loodusteaduse ideaal, mis mõnes vallas, näiteks massipsühholoogias, on edukalt ellu viidud.

Probleem on aga see, et vaimuteaduste olemus pole õigesti tabatud, kui seda mõõdetakse seaduspärade edeneva tunnetuse mõõdupuuga. Ühiskonnaajaloolise maailma kogemust ei saa induktiivse menetlusega teaduseks teha. Histooriline tunnetus ei püüa võtta konkreetset nähtust üldise reegli juhtumina. Tema ideaal on hoopis mõista nähtust ennast selle ainukordses ja ajaloolises konkreetsuses. Eesmärk ei ole üldisi kogemusi kinnitada ja avardada, et tunnetada seadust, mille järgi inimesed jne üldse arenevad, vaid mõista, kuidas see inimene jne on see, mis ta on, kuidas see nii sai olla. Mis tunnetus see on, mis mõistab, et miski on nii, sest ta mõistab, et see on nii tekkinud? Mida tähendab siin teadus? Kui ka tunnistatakse, et selle tunnetuse viis ja siht on loodusteaduste omast põhimõtteliselt erinev, on ikkagi kiusatus näha neis lihtsalt ebatäpseid teadusi. Ka eristus, mille Hermann Helmholtz kõnes "Über das Verhältnis der Naturwissenschaften zur Gesamtheit der Wissenschaften" loodus- ja vaimuteaduste vajel tegi, rõhutas küll vaimuteaduste inimlikku tähtsust, kuid lähtus loodusteaduste meetodiideaalist. Helmholtz eristas loogilist induktsiooni ja kunstilis-instinktiivset induktsiooni. Ta eristas neid psühholoogiliselt, mitte loogiliselt. Mõlemad kasutavad induktiivset järeldamist, kuid vaimuteaduste puhul on see teadvustamatu ja nõuab teatud laadi taktitunnet ning muid vaimseid võimeid, näiteks rikast mälu ja autoriteetide tunnistamist, loodusteadlase eneseteadlik järeldamine põhineb aga täielikult oma aru kasutamisel. Helmholtz ei tahtnud küll teha oma tööviisist üldsiduvat normi, aga nähtavasti polnud tal vaimuteaduste iseloomustamiseks muud loogilist võimalust peale induktsiooni mõiste. Isaac Newtoni taevamehaanika eeskuju oli Helmholtzile veel nii enesestmõistetav, et tal ei tulnud pähe küsida, millised filosoofilised eeldused 17. sajandil uue teaduse teket võimaldasid. Tänapäeval on teada, kui suur roll oli selles Pariisi William Ockhami järgijate koolkonnal (Pierre Duhem, AnneIiese Maier, Alexandre Koyré).

Ülesanne viia näiteks histoorilise koolkonna õitsev uurimistöö eneseteadvuseni oli tungiv. Johann Gustav Droysen ütles, et pole ühtegi teadusala, mis oleks teoreetilisest õigustusest, piiritlusest ja liigendusest nii kaugel nagu ajalugu. Juba Droysen nõudis mõnd Kanti, mõnes ajaloo kategoorilises imperatiivis näitaks elavat allikat, millest kogu inimkonna ajalooline elu välja voolab. Ta ootas, et sügavamalt mõistetud ajaloo mõistest saaks gravitatsioonipunkt, milles vaimuteadused omandaksid pidevuse ning edasise progressi võimaluse. Vaimuteadustest pidi saama sama iseseisev teaduste rühm nagu loodusteadused. Droiseni "histoorika" on katse seda ülesannet lahendada.

Ka Dilthey, kes veel rohkem pooldas loodusteaduslikku meetodit ja empirismi, jäi kindlaks romantilis-idealistlikule pärandile vaimu mõistes. Inglise empirismist tundis ta üleolekut, sest ta kaes elavalt histoorilise koolkonna paremust. Ainult Saksamaalt võis tema arvates tulla tegelik empiiriline menetlus eelarvamusliku dogmaatilise empirismi asemel; Mill on dogmaatiline puuduva ajaloohariduse tõttu. Kogu Dilthey töö vaimuteaduste aluste kallal on poleemika Milliga. Siiski oli ta loodusteaduste eeskujust sügavalt mõjutatud. Wilhelm Schereri nekroloog rõhutab Dilthey, et Schereri menetlus juhindus loodusteaduste vaimust; "Ta oli moodne inimene, ja meie esivanemata maailm ei olnud enam tema vaimu ja südame kodu, vaid tema ajalooline objekt." Teadusliku tunnetuse juurde kuulub Dilthey silmis eluga seotusest vabanemine, oma ajaloost distantseerumine, ilma milleta ei saa seda objektiks teha. Tõsi küll, Scherer ja Dilthey käsitsesid induktiivseid ja võrdlevaid meetodeid ehtsast individuaalsest taktitundest juhituna ning selline taktitunne eeldab psüühilist kultuuri, mis näitab, et nendes meestes elab edasi klassikaline haridusmaailm ja individuaalsususk. Ent Dilthey seostab vaimuteaduslike meetodite iseseisvust Francis Baconi põhimõttega "natura parendo vincitur". Nii et vaimuteadustel pole oma meetodit. Küll aga võib koos Helmholtziga küsida, kui palju meetod siin tähendab ja kas ehk teised vaimuteaduste tingimused ei ole nende tööviisi seisukohast tähtsamad kui induktiivne loogika. Helmholtzil oli õigus, kui ta rõhutas vaimuteaduste juures mälu ja autoriteeti ja rääkis taktitundest. Millel see taktitunne põhineb ja kuidas see omandatakse? Võib-olla kätkeb vaimuteaduste teaduslikkus rohkem taktitundes kui metoodikas? Et vaimuteadused motiveerivad seda küsimust ega lase end paigutada modernsuse teadusemõistuse, on need filosoofia enda probleem ja jäävad selleks. Helmholtzi ja tema sajandi vastused ei ole rahuldavad. Need järgivad Kanti, orienteerides teaduse ja tunnetuse mõiste loodusteaduste eeskujule ja otsivad vaimuteaduste eripära kunstilisusest (kunstiline tunne, kunstiline induktsioon). Pealegi võib Helmholtzi pilt loodusteadlikust tööst olla ühekülgne, kui ta ei tähtsusta "kiireid vaimuvälke", vaid ainult "eneseteadliku järeldamise raudset tööd". Ta viitab John Stuart Millile, kelle järgi induktiivsed teadvused on uusimal ajal teinud loogiliste meetodite edenemise heaks rohkem kui kõik filosoofid. Püüdes põhjendada, miks induktiivne meetod on ajalootunnetuse puhul teistes tingimustes kui looduse uurimise puhul, viitab ta Kanti filosoofia aluseks olevale looduse ja vabaduse eristusele. Ajalootunnetus on sellepärast nii teistsugune, et selle vallas pole loodusseadusi, vaid enda vabatahtlik allutamine praktilistele seadustele, käskudele. Inimese vabadusmaailm ei tunne loodusseaduste eranditust. Ent see mõttekäik on väheveenev. See ei vasta Kanti kavatsusele ega induktsiooni loogikale. Mill, kes vabaduse probleemi metoodiliselt sulgude taha jättis, oli järjekindlam. Pealegi ei kanna Helmholtzi lähenemine õiget vilja, sest ka Helmholtzi järgi on vaimuteaduste empirism nagu meteoroloogia, mis viib loobumise ja resignatsioonini. Ent ka vaimuteadused on kaugel sellest, et tunda end loodusteadustele ainult alla jäävana. Neil kui saksa klassika pärijatel tekkis hoopis uhke tunne, et nad on tõelised humanismi asjadevalitsejad. Saksa klassika ei toonud ainult kirjanduse ja esteetilise kriitika uuendust, millega ületati baroki ning valgustuse ratsionalismi iganenud maitseideaal, see andis ka humaansuse mõistele, valgustatud mõistusele, uue sisu. Eelkõige Johann Gottfried von Herder ületas valgustuse perfektsionismi uue, inimeseks harimise ideaaliga, valmistades ette pinda histooriliste vaimuteaduste arenemiseks 19. sajandil. Hariduse mõiste, mis sel ajal valdavana maksvusele pääses, oli vist 18. sajandi suurim idee, ja just selles elemendis elavad 19. sajandi vaimuteadused, kuigi need ei oska seda tunnetusteoreetiliselt õigustada.