Tõukekelk
Tõukekelk (ka Soome kelk) on pikkade jalastega ees lükatav kelk, millel on istekoht ühele inimesele. Sõitja peab seisma tõukekelgu ühel jalasel ja panema kelgu teise jala tõugetega lumel või jääl liikuma. Kelgu suuna juhtimiseks peab kinni hoidma käepidemest. Istmel on ruumi kaassõitjale või muudele asjadele.
Tõukekelguga on võimalik liikuda vähesel lumel, kuid sõitu ei sega ka kergelt liivatatud lumi või jää. Tõukekelgutamine on mitmekülgne liikumisharrastus – see arendab tasakaalu, koordinatsiooni, aeroobset võimekust ja lihaskonda. Tõukekelk on ökoloogiline transpordivahend, sest seda tootes ja kasutades koormatakse keskkonda väga vähesel määral.[1]
Tõukekelke valmistatakse erineva suuruse ja disainiga. Kelgu käepideme mugav kõrgus sõltub tõukamise intensiivsusest. Kiireks sõiduks sobib ettepoole kummargil asend, kuid rahuliku tempoga kulgemiseks on püstine kehahoiak parem.[2]
Ajalugu
muudaTõukekelk leiutati 17. sajandil Rootsis, kus seda kasutati talvise sõiduvahendina saarestiku jääl. Tõukekelk arendati nn veevedamise kelgust, mis oli ees lükatav kaubaveokelk.[3] Teise hüpoteesi järgi on tõukekelgu esiisa Norrlandi metsakelk. Esialgu oli tõukekelk puidust, kuid hiljem pikendati jalaseid ja seda hakati valmistama terasest. Teadaolevalt esimesed tõukekelgud toodi Soome aastal 1889.[4]
Tõukekelk oli varem pigem transpordivahend koorma vedamiseks.[3] Rannikualadel kasutasid seda kalurid ja hülgekütid. Postiljonid kasutasid tõukekelku soojemate ilmadega, pakaseliste ilmadega liikusid nad suuskadel. Tõukekelgutamine oli omal ajal arvestatav talvine liikumisharrastus, mida peeti naistele varem sobivamaks kui suusatamist.[4] Juba 1900. aasta paiku korraldati tõukekelgutamise võistlusi samaväärsena uisutamise ja suusatamisega.[3]
Tõukekelgu arengus toimus märkimisväärne muutus aastal 1900, kui Salo elektrik Oskari Terhi leiutas kelgule terasjalased. Kelgu püsttalad kallutati tahapoole, mis andsid tõukejalale rohkem ruumi ja parandasid juhitavust. Pärast Teist maailmasõda levis tõukekelk kogu Soomes ja selle levikule aitas kaasa, kui puutöökoolides õpetati kelku meisterdama. Lapsed hakkasid kelku kasutama siis, kui selle ehitus muutus tugevamaks ja turvalisemaks.[4]
Tõukekelk muutuski peamiselt laste ja vanurite sõiduvahendiks. Autoliikluse tihenedes hakati teid üha rohkem soolatama ja liivatama, mistõttu oli kelguga keeruline liigelda. Kelgud hakkasid ajaga tasapisi liiklusest kaduma. 1980. aastatel korraldati jällegi võistlusi, millest üks toimus näiteks 1985. aastal Soomes.[3] 1990. aastate lõpus tulid turule Soomes valmistatud terastorust raamiga sportlikumad tõukekelgud.[4]
Tõukekelk Eestis – Soome kelk
muudaSoome kelk on pikkade raudjalastega tool-tõukekelk, millega saab kõval talveteel ja õhukese lumikattega jääl kiiresti liikuda. Soome eeskujul tuli see kelk Eestis kasutusele 20. sajandi algupoole, mil seda hakkas kasutama Eesti rannarahvas. Kaluritel oli sellega hea merel liikuda, sest tõukejala alla seoti jalaraud. Ka hülgekütid olid harjunud oma talvistel jahtidel kelguga sõitma. Siledal jääl võis kütitud hülgeid ka niisama hülgeraua nööri pidi järel lohistada, tavaliselt kasutati selleks aga kelku. Kelk oli küll väike, kuid piisavalt tugev, et kanda kahte hüljest. Põhjarannikul oli uue ja moodsa tõukekelgu nimetus potku (soome keeles on tõukekelk potkukelkka või potkuri). Soome kelgu levikut Eestis on seostatud ka Soome keeleteadlase Lauri Kettuneniga, kes oli Tartu Ülikooli õppejõud aastatel 1919–1924. Fanaatiline keeleteadlane käis soome kelguga oma keele-uurimisreisidel ja sõitis sellega mööda Tartut ringi.[5]
Tänapäeval on tõukekelgud Eestis tagasi tulnud. Nendega liigutakse rohkem maapiirkondades, kus tingimused on soodsamad. Matkavarustuse rentijatelt saab laenata sportlikumaid tõukekelke. Tõukekelkudega on võimalik korraldada erinevaid üritusi, näiteks jäämatkasid.
Tõukekelgusport
muudaTõukekelgu sportlikud versioonid on ehitatud kergemateks ja kiiremateks, sest kasutatakse alumiiniumsulameid. Samuti on tehtud muid täiustusi, näiteks on kadunud iste.
Soomes propageerib tõukekelgu ala ja võistluste korraldamist Suomen Potkukelkkailu- ja Potkulautailuliitto ry (SPPL)[6] ning rahvusvaheliselt International Kicksled and Scooter Assocation (IKSA)[7]. Samuti korraldatakse ala maailmameistrivõistlusi. Kanadas peetakse võistlusi, kus tõukekelku veab etterakendatud kelgukoer.
Viited
muuda- ↑ Sirpa Arvonen, Anne Lehtonen, Timo Niukkanen, Simo-Pekka Reponen 2002. "Potkukelkkailu", Jäälle! Opas retkiluisteluun ja jäällä liikkumiseen. Suomen Latu ry ja Edita, lk 79.
- ↑ Arvonen jt 2002, lk 83.
- ↑ 3,0 3,1 3,2 3,3 Arvonen jt 2002, lk 80.
- ↑ 4,0 4,1 4,2 4,3 Pekka Helminen: Köyhän miehen hevonen.
- ↑ Kaire Kenk 2004. Soome kelk taas Eesti teedel. Õhtuleht. Vaadatud 12.05.2021.
- ↑ "Suomen Potkukelkkailu- ja Potkulautailuliitto ry (SPPL)". Originaali arhiivikoopia seisuga 11. märts 2011. Vaadatud 16. detsembril 2016.
- ↑ International Kicksled and Scooter Assocation (IKSA)
Välislingid
muuda- E. S. Lahtinen Oy koduleht (soome keeles)
- Kicksled Handbook Suomen Potkukelkkailu- ja Potkulautailuliitto ry (inglise keeles)
- Spark David Dermott, Wolfville Ridge , Nova Scotia, Canada (inglise keeles)
- Arctickick – tõukekelgutamine põhjalas (soome keeles)
- YLE Elav arhiiv – Tõukekelguga Põrgusse Tõukekelgumatk Helvetinjärvele (soome keeles)