Talu

See artikkel räägib üldmõistest; ajakirja kohta vaata artiklit Talu (ajakiri).

---

Talu (ka talund, talumajapidamine) on tavaliselt ühele perekonnale kuuluv elupaik ja maamajand, mis hõlmab maavalduse koos eluhoonete, abihoonete, nii majandatavate (aed, põllud, karjamaad ja heinamaad, mets) kui ka mittemajandatavate kõlvikutega (nt soo, haljasmaa, veealune maa, õuemaa), samuti koduloomadega. Taluks võib nimetada ka üksnes taluõue koos hoonetega. Juriidiliselt on talu kinnistu, millel on kas ajalooliselt kujunenud või omaniku poolt pandud nimi.

Härmatises talu Haeskas

Põhja-Tammsaare talu

Eesti elanikkonna linnastumise tõttu on lagunevad talud muutunud üsna tavaliseks osaks maastikust.[1] 2015. aasta mai, Piibe maantee, Järva-Jaani lähistel

Talu võib olla naturaalmajanduslik või keskendunud mõne põllumajandus-, loomakasvatus- või aiandussaaduse tootmisele. Talu võib tegutseda monokultuurse taimekasvatusega või tegeleda mitmesuguste teravilja- või põllukultuuride kasvatamisega, mis võib olla seotud ka sama talu loomakasvatusega. On ka ainult loomakasvatusele spetsialiseerunud talusid, kus tegeletakse veise-, sea-, lamba-, linnu-, hobuse-, küüliku- vms kasvatusega. Nüüdisajal tegutsevad lisaks mittetootmistalud (nt hobi-, turismi- ja ratsatalu).

Talude ajaloost Eestis

Talu majandushoov Ridala vallas Läänemaal

Eestis on talu (saarte murdes ja läänemurdes puumaa) olnud alates keskajast, mil hakkas arenema mõisamajandus, põhiline majapidamis- ja maakasutusüksus, mida talupojad kasutasid kuni pärisorjusest vabastamiseni (1816–1819) pärandatava kasutusõiguse alusel, pärast seda juba rentnikena. Talude suurust hinnati kuni 19. sajandini adramaades. Normaaltalu suurus oli 1 adramaa, hiljem ka pool adramaad. Rohkesti oli väiksemaid, vähemal määral suuremaid talusid. 19. sajandi keskel määrati Eestimaa kubermangus talude piirsuuruseks 3–24 tiinu (u 3,3–26,5 ha) põldu koos juurdekuuluvate kõlvikutega. Vabadiku ja popsikohad olid väiksemad.

19. sajandi keskel kehtinud talurahvaseaduse alusel sai talupoeg õiguse oma talu päriseks osta. Põhja-Eestis osteti esimene talu 1850. aastal, Lõuna-Eestis 1826. aastal ja Saaremaal 1863. aastal. Talude päriseksostmine hoogustus 1860. aastail, kui müüdi esimesed suuremad talud. Ostetud talu nimetati ostutaluks, päristaluks või päriskohaks. Mõisnikke ajendasid talusid müüma talurahva rahulolematus ja kaubanduse areng ning viimasest johtuv sularahavajadus.

Suurtalud kasutasid palgatööjõudu, keskmise suurusega talud oma pereliikmete tööjõudu, tagades pere ülalpidamise. Väiketalu või popsikoha pidaja pidi hankima lisasissetulekuid muud tööd tehes. Kuna talu põllud ja teised kõlvikud olid enamasti väikeste tükkidena segamini küla teiste talude valdustega, hakati talusid 19. sajandi teisel poolel kruntima. Kruntimisega moodustati suuremad, võimalikult terviklikud maatükid. Eestimaa kubermangus hoogustus talude päriseksostmine uuesti aastatel 1908.–1913., kui riigimaal osteti päriseks peaaegu kõik talud.

1919. aastal vastu võetud maaseaduse alusel hakati mõisamaid võõrandama ning asundus- ehk asunikutalusid moodustama. Maa saamise eesõigus oli Vabadussõjast osavõtnuil. Esimestel aastatel kasutasid maad saanud asunikud seda põlisrendi alusel. Reformiga saadud maa ja muu vara tuli 60 aasta jooksul osade kaupa välja osta, intress oli madal. 1926. aastal võttis Riigikogu vastu nn popsiseaduse, mis lubas talumaade väikerentnikel (neid oli üle 10 000) oma maalapid välja osta.

1929. aastal oli Eestis 133 357 talu, kokku pindalaga 3 093 749 hektarit, talu keskmise pindalaga 23,2 hektarit.

1939. aasta suvel läbi viidud loenduse andmeil oli Eestis 139 984 talu, talude hulka arvati ka umbes 25 000 alla 1 ha suurust väikekohta. Talu keskmine suurus oli 22,7 ha. Peamine tootmissuund oli loomakasvatus, selle saadused moodustasid 70% talude kaubatoodangust. Peamine eksportkaup oli või, mis moodustas 1/4–1/3 Eesti ekspordist, välisturule müüdi ka peekonit ja lina.

NSV Liidu okupatsiooni ajal 1940. aasta suvel maa riigistati ning talumaa suuruse ülempiiriks määrati 30 ha. Saksa okupatsiooni ajal endine maajaotus taastati. Talud eksisteerisid seejärel Eestis kuni kollektiviseerimiseni 1940. aastate lõpul, alates 1991. aastast hakati talusid taastama. Õigusliku aluseta tehti seda juba 1980. aastate lõpul.

Tänapäevase Soome talu majandushooned

Vaata ka

• Eesti talude loend
• Farm
• Huutor
• Mõis
• Raamatupidamistalu
• Taluarhitektuur
• Talurahvas
• Talude kruntimine
• Talude päriseksostmine
• Talumuuseum
• Turismitalu
• 1919. aasta maareform

Kirjandus Eesti talude kohta

• Liitoja, Ülle 1992. Põhja-Tartumaa talud 1582-1858: Teatmik. Kd. 1–4. Tartu Ülikool, Eesti Ajalooarhiiv.
• Lill, E., jt. (koost.) 1940. Eesti talundid: Võrumaa. Tartu: Nats. Raudvara.
• Lilles, I., jt. (koost.) 1939. Eesti talundid: Tartumaa. Tartu: Raudvara.
• Lukas, Jaan-Ivo 2001. Jõgevamaa talud. Jõgeva: Jõgeva Talunike Liit.
• Gea Troska. Talunimed läbi aegade. Kirjastus: Teaduste Akadeemia Kirjastus, Tallinn, 1995.

Välislingid

• Carl Robert Jakobsoni Talumuuseum Kurgjal
• Mahtra talurahvamuuseum
• www.taluliit.ee Talupidajate keskliidu veeb
• Talumaade müümine Tallinna kubermangus, Ristirahwa Pühhapäewaleht (Tallinn : 1875-1919) nr.5, 30. jaanuar 1875, lk.36
• ÜLEVAADE EESTI ERAMETSANDUSE ARENGUST, ERAMETSAD EESTI VABARIIGIS, 1918-1940 (1944),eramets.ee