Teadus

See artikkel räägib teadusest üldse; teaduse haru kohta vaata artiklit Teadusharu; Eesti NSV ajal tegutsenud ühingu kohta vaata Ühing Teadus

---

Teadus (inglise research, science) on süstemaatiline inimtegevus, mis on suunatud püsiväärtusega teadmiste saamisele, süstematiseerimisele ja rakendamisele, kasutades teaduslikku meetodit – reeglite süsteemi, mis tagab saadavate teadmiste võimalikult suure objektiivsuse ja kontrollitavuse.

Sõna kõrvaltähendused

Teaduse all võidakse mõista ka teaduslike meetoditega saadud teadmiste kogumit, mingit konkreetset teadusliku uurimise valdkonda (teadusharu) või teadusasutuste võrku, mis moodustab ühiskondliku institutsiooni.

Teaduseks võidakse harva nimetada ka mistahes laadi teadmiste, nende hankimise või loomusega seotud kaalutlusi. Selles tähenduses ei pruugi teadus olla seotud tavapäraste teaduslike distsipliinidega.

Teaduse piiritlemine

 Pikemalt artiklis Demarkatsiooniprobleem

Teaduse piirid ei ole üheselt määratavad. On väga erinevaid vaateid sellele, kuidas eristada teadust mitteteadusest, prototeadusest või pseudoteadusest. Seda probleemi koos mitmete teiste teadust puudutavate (kuid teadusliku uurimise raames mitte lahenduvate) küsimustega käsitleb teadusfilosoofia. Kuigi teaduslikud meetodid on tunnustatud teaduses eneses, ei ole nad teadusfilosoofias siiski üldtunnustatud.

Euroopa teadusruumis lähtutakse teaduse määratlemisel OECD Frascati käsiraamatus 2015 toodud teadus- ja arendustegevuse definitsioonist.

Sõna päritolu

Eestikeelse sõna "teadus" eeskujuks on saksakeelne sõna Wissenschaft (Wissen 'teadmine', wissen 'teadma'), mille eeskujuks omakorda on ladinakeelne sõna scientia (sõnast scio 'tean'), mis algselt tähendas põhjalikku teadmist, tundmist või valdamist ning mida hiljem hakati kasutama teaduse või teadusharu tähenduses. Samast ladina sõnast pärineb ka inglise sõna science, mille tähendus on aga kitsenenud peamiselt loodusteadusele.

Teaduste klassifikatsioon

 Pikemalt artiklis Teaduste klassifikatsioon

Teadusharusid on filosoofias mitmeti klassifitseeritud. Tavaelus on tuntuim jaotus reaalteadusteks ja humanitaarteadusteks, kuid sellel puudub range loogiline alus. Kasutatakse ka jaotust täppisteadusteks (näiteks matemaatika; mõnikord nimetatakse ka reaalteadusteks), humanitaarteadused (näiteks keeleteadus), loodusteadusteks (näiteks bioloogia) ja sotsiaalteadusteks (näiteks politoloogia; varem kasutati nimetust "ühiskonnateadused"). Ka sellel jaotusel puudub range loogiline alus. Peale selle eristatakse fundamentaal- ja rakendusteadusi.

Selged ja täpsed piirid valdkondade ja teadusharude vahel puuduvad, sest ka maailm, milles elame pole piiridega jaotatud. Pigem on tinglikud piirid selleks, et lihtsustada selgemat arusaamist. Näiteks ajalugu on osalt humanitaar- ja osalt ühiskonnateadus. Samuti võib vaadelda ajaloos teaduse enese ajalugu jne. Geograafia jaguneb loodus- ja inimgeograafiaks ning kuulub osalt loodusteaduste ja osalt sotsiaalteaduste alla. Tänapäeval on paljud teadusuuringud interdistsiplinaarsed.

Teadustöö korraldus

Teadusega tegelemine on tänapäeval enamasti koondunud teadus- ja arendusasutustesse ja ülikoolidesse. Teadustööd finantseerivad nii riigid kui teadustulemuste kasutamisest huvitatud ettevõtted (eeskätt rakendusuuringute ja eksperimentaalarenduse puhul). Teadustöö tulemusi esitatakse valdavalt teadustekstide kaudu.

Teadlaste tunnustamine

Füüsikas, keemias, füsioloogias ja meditsiinis on mainekaim autasu oluliste teadussaavutuste eest Nobeli auhind ning majandusteaduses Rootsi Panga auhind majandusteaduses Alfred Nobeli mälestuseks. Eestis on kõrgeimaks riiklikuks tunnustuseks Eesti Vabariigi teaduspreemia ja noore teadlase preemia.

Teadus ja filosoofia

Teadusharud on suurelt jaolt tekkinud filosoofiast iseseisvumise tulemusena. Nõnda on filosoofiasse jäänud probleemid, millega teadus ei tegele. Need on küsimused, millele teadus kas veel ei oska vastata või ei saagi vastata. Ka see, miks teadus neile ei vasta, on filosoofia küsimus. Kui neile küsimustele on siiski võimalus teaduslik vastus saada, jääb filosoofia küsimuseks, kuidas see võiks käia. Niisugused küsimused on näiteks "Mis on arv?" ja "Mis on aeg?".

Võidakse väita, et teadus annab varem või hiljem vastuse igale mõttekale küsimusele. Sel juhul on küsimused, millele teadus põhimõtteliselt vastust ei saa anda, pseudoküsimused. Et seda kinnitada või sellele vastu väita, on tarvis filosoofilisi argumente, mis rajanevad filosoofilistel teooriatel teaduse ja filosoofia kohta.

Filosoofia on teaduse mõistmiseks hädavajalik. Selles seoses ilmneb ta teadusfilosoofiana.

Filosoofilised küsimused võivad saada vastuse ka tänu teadusele. See tähendaks, et tükike filosoofiast murdub lahti teaduseks.

Vaata ka

• Eesti Teadusagentuur
• Eesti Teadusinfosüsteem
• Eesti teaduse tippkeskused
• Eesti Teaduste Akadeemia
• humanitaarteadused
• loodusteadus
• naised teaduses
• rahvusteadused
• rakendusteadused
• reaalteadused
• soolõime teaduses
• teadlane
• teaduse ühtsus
• teadusajakirjandus
• teadusandmed
• teadusarvutused
• teaduseetika
• teadusfilosoofia
• teadusharu
• teaduskeel
• teaduskirjanik
• teaduskollektsioon
• teaduskommunikatsioon
• teadustaristu
• teadustekst
• teaduslik meetod
• teaduste klassifikatsioon
• matemaatika
• filosoofia
• mütoloogia
• usuteadus
• usk

Kirjandus

• Aristoteles. Teine analüütika.
• William Whewell. History of the Inductive Sciences, from the Earliest to the Present Times, 3 köidet, London 1837.
• Wilhelm Windelband. Geschichte und Naturwissenschaft, 1894. Eesti keeles: Ajalugu ja loodusteadus. – Akadeemia, 1993, nr 3, lk 490–505, tõlkinud Marju Luts.
• Heinrich Rickert. Kulturwissenschaft und Naturwissenschaft, Tübingen 1899; teine trükk 1910.
• Karl Popper. Logik der Forschung, 1934; The Logic of Scientific Discovery, 1959.
• Thomas Kuhn. The Structure of Scientific Revolutions, 1962; 2. trükk 1970, 3. trükk 1996, 4. trükk 2012. Eesti keeles: Teadusrevolutsioonide struktuur, Ilmamaa 2003, tõlkinud Ruth Lias.
• Max Planck. Religion und Wissenschaft, 1937. Eesti keeles: Usk ja loodusteadus: 1937. aasta mais Baltikumis peetud loeng. – Akadeemia, 1993, nr 1, lk 29–45, tõlkinud Toomas Rosin.
• Imre Lakatos. Science and pseudoscience. – Conceptus, 1974, 8, lk 5–9. Eesti keeles: Teadus ja pseudoteadus. – Akadeemia, 1991, nr 2, lk 258–268, tõlkinud Georg Allik.
• Paul Feyerabend. Against Method, 1975. Eesti keeles: Meetodi vastu, Tartu Ülikooli Kirjastus 2016, tõlkinud Kalle Hein.
• Alan F. Chalmers. What is this thing called science? 1976; 2. trükk 1982; 3. trükk 1999; 4. trükk 2013. Eesti keeles: Mis asi see on, mida nimetatakse teaduseks. Arutlus teaduse olemusest ja seisundist ning teaduslikest meetoditest. Tartu : Ilmamaa 1998, tõlkinud Kristin Sarv. ISBN 9985-821-93-9
• Andrus Tool. Uuskantiaanlus kui teadusajastu kultuurifilosoofia: Mõtteajaloolisi lisandusi Wilhelm Windelbandi kõnele "Ajalugu ja loodusteadus". – Akadeemia', 1994, nr 4, lk 769–803.
• Paul Hoyningen-Huene. Teaduse süstemaatilisus. – Akadeemia, 2002, nr 2, lk 369–377.
• Enn Kasak. Some aspects of religiosity in science. – Baltic Journal of European Studies, 2011, 1 (9),
• Toivo Maimets "Teaduse teed" ("Eesti mõttelugu", 103), Tartu: Ilmamaa, 2012, ISBN 9789985774038
• Max Planck. Vaatlusi maailmale kvantfüüsiku seisukohalt, Ilmamaa 2016, tõlkinud Piret Kuusk.

Välislingid

• Eesti Teadusinfosüsteem
• Enn Kasak. Unistus tõelisest teadusest (PDF-fail)
• [1] Kristjan Piirimäe Laste ööülikooli saates "Teadusest"
• Peeter Espak: miks teadus ei näi enam usaldusväärne