Temperatuuriandur
Temperatuuriandur on seadis, mis teisendab temperatuuri väärtuse enamasti vastavaks elektripingeks. Samas tähenduses on laialt kasutusel ka terminid termoandur ja termosensor.
Anduris võivad olla temperatuuritundlikuks elemendiks järgmised seadised:
- metalltakisti, mille takistus on võrdeline temperatuuriga, s.t takistuse temperatuuritegur on positiivne; levinuimaks takistimaterjaliks on plaatina, sest selle temperatuuri- takistuse sõltuvus on kõige lineaarsem laias temperatuurivahemikus ‒ takistustermomeetri PRT (platinum resistance thermometer) sensoril temperatuuridel –200…850 ºC;
- termistor ehk termotakisti (metallioksiididest või pooljuhtmaterjalist takisti), millel on tunduvalt suurem takistuse temperatuuritegur kui metalltakistil ning seega ka suurem tundlikkus, ent väiksem mõõtetäpsus; mõõtetehnikas kasutatakse rohkem negatiivse temperatuuriteguriga (NTC) termotakisteid;
- termobimetallelement ‒ koosneb kahest erineva soojuspaisumisteguriga metalli ribast, mis on omavahel kokku liidetud; nii saadud bimetallribast spiraali üks ots on kinnitatud jäigalt ja teise otsa küljes on osuti (seesuguse tajuriga on näiteks saunatermomeetrid);
- termopaar, mille talitlus põhineb Seebecki efektil; kasutatavaim on K-tüüpi kromell-alumell-tajur temperatuuride ‒100…1200 °C mõõtmiseks;
- püromeetri ehk kiirgustermomeetri sensor mõõdab eemalt hõõguva keha pinnatemperatuuri kiirguse kaudu; niisuguseks sensoriks võib olla näiteks germaanium-fotodiood (temperatuuridel üle 350 °C) ja räni-fotodiood (üle 700 °C).
Termoandur on sisse ehitatud paljude integraalkomponentide kiipidesse, kus see võib kuuluda näiteks liigkoormuse eest kaitsva lülituse koosseisu.