Teoloogia summa Ia q. 2

Teoloogia summa esimese osa küsimus 2 on Aquino Thomase teose "Teoloogia summa" esimese osa (Prima pars) küsimus 2 (Ia q. 2).

Tekst

Küsimus 2

Jumalast, kas Jumal on, kolmeks artikliks jaotatud

Sissejuhatus

Ia q. 2 pr. Et selle püha õpetuse [(teoloogia)] peaeesmärk on niisiis edasi anda Jumala-tundmist, ja mitte ainult selle poolest, kuidas Ta iseeneses on, vaid ka selle poolest, kuidas ta on asjade, ning iseäranis mõistusega olendi [(mõistusega kreatuuri ehk loodu)] algusena ja nende lõpuna, nagu öeldust on selge; siis kavatsedes selle õpetuse esitada, käsitleme esiteks Jumalat; teiseks mõistusega olendi liikumist Jumala poole; kolmandaks Kristust, kes inimesena on tee, mida mööda me Jumala poole püüdleme.

Jumala vaatlus aga tuleb kolmeosaline. Nimelt vaatleme esiteks seda, mis kuulub Jumala olemuse juurde; teiseks seda, mis kuulub Isikute erinevuse juurde; kolmandaks seda, mis kuulub loodute pärinemise juurde Temast.

Jumala olemuse kohta aga tuleb esiteks vaadelda, kas Jumal on; teiseks kuidas ta on, või pigem, kuidas ta ei ole; kolmandaks tuleb vaadelda seda, mis kuulub tema tegevuse juurde, ja nimelt teadmist ja tahet ja väge [potentia].

Esimese kohta küsitakse kolme asja.

Esiteks, kas see, et Jumal on, on iseenesest teada.

Teiseks, kas see on tõestatav.

Kolmandaks, kas Jumal on.

Artikkel 1

Kas Jumala olemine on iseenesest teada

Esimese juurde minnakse nõnda. Näib, et see, et Jumal on, on iseenesest teada.

Ia q. 2 a. 1 arg. 1 Sest meile iseenesest teada olevaks nimetatakse seda, mille tundmine on meile loomupäraselt omane, nagu on ilmne algprintsiipide puhul. Aga nagu ütleb Johannes Damaskusest oma raamatu alguses [ De fide orthodoxa I, 1, 3], Jumala olemasolemise teadmine on kõikidesse loomupäraselt sisse pandud. Järelikult on see, et Jumal on, iseenesest teada.

Ia q. 2 a. 1 arg. 2 Peale selle, iseenesest teada olevateks nimetatakse neid asju, mida teatakse kohe, kui saadakse aru terminitest; mida filosoof ([ Aristoteles ]) raamatus Teine analüütika I [3] omistab tõestamise algprintsiipidele: nimelt teades, mis on tervik ja mis on osa, teatakse kohe, et iga tervik on oma osast suurem. Aga olles aru saanud, mida tähistab see nimi “Jumal”, leitakse kohe, et Jumal on. Selle nimega tähistatakse ju seda, millest suuremat tähistada ei saa, ent see, mis on asjas ja arus, on suurem kui see, mis on ainult arus, millest seetõttu, et kui sellest nimest on aru saadud, on ta kohe arus, järeldub ka, et ta on asjas. Järelikult on Jumala olemine iseenesest teada. [ Ontoloogiline jumalatõestus ]

Ia q. 2 a. 1 arg. 3 Peale selle, see, et tõde on, on iseenesest teada, sest kes eitab, et tõde on, see möönab, et tõde on, sest kui tõde ei ole, siis on tõene, et tõde ei ole. Kui aga on miski tõene, siis peab tõde olema. Aga Jumal on tõde ise (Johannese evangeelium 14:[6]: Mina olen tee ja tõde ja elu. Järelikult on see, et Jumal on, iseenesest teada.

Ia q. 2 a. 1 s. c. Aga vastu, keegi ei saa mõelda vastupidi sellele, mis on iseenesest teada, nagu on selge filosoofi ([ Aristotelese]) Metafüüsika 4. raamatust [peatükk 6] ja Teise analüütika 1. raamatust tõestamise algprintsiipide kohta. Aga mõelda vastupidi sellele, et Jumal on, on võimalik, nagu on näha Psalmist 53[:2]: Meeletu ütleb oma südames: "Jumalat ei ole!" Järelikult see, et Jumal on, ei ole iseenesest teada.

Ia q. 2 a. 1 co. Vastan: peab ütlema, et miski võib olla iseenesest teada kaheti, üht moodi iseenese poolest ja mitte meie suhtes; teist moodi iseenese poolest ja meie suhtes. Sest mingi propositsioon on seetõttu iseenesest teada, et predikaat sisaldub subjekti logoses, nagu näiteks inimene on elukas, sest elukas on ju inimese logoses. Järelikult kui predikaadi ja subjekti kohta on kõigile teada, mis see on, siis see propositsioon on kõigile iseenesest teada, nagu on ilmne tõestamise algprintsiipide puhul, mille terminid on midagi [inimestele] ühist, mis ei ole kellelegi teadmata, nagu näiteks olev ja olematu, tervik ja osa ning muud sarnast. Kui aga mõnele ei ole predikaadi ja subjekti kohta teada, mis see on, siis on propositsioon küll, kuivõrd ta iseeneses on, iseenesest teada, ent mitte nendele, kes propositsiooni predikaati ja subjekti ei tea. Ja seepärast tuleb ette, nii nagu ütleb Boëthius raamatus De hebdomadibus, et on mingid ühised vaimukontseptsioonid, mis on iseenesest teada ainult tarkadele, nagu näiteks see, et kehatud asjad ei ole kohas. Ütlen niisiis, et see propositsioon "Jumal on" on, kuivõrd ta on iseeneses, iseenesest teada, sest predikaat on sama mis subjekt; sest Jumal on iseenese olemine, nagu allpool selgub. Aga et meie ei tea Jumala kohta, mis ta on, siis see ei ole meile iseenesest teada, vaid seda on tarvis tõestada asjade kaudu, mis on meie suhtes rohkem teada, ja vähem teada loomuse suhtes, nimelt tagajärgede kaudu.

Ia q. 2 a. 1 ad 1 Esimese puhul peab niisiis ütlema, et Jumala teadmine milleski tavalises, millegagi segatuna, on meile loomupäraselt sisse pandud, kuivõrd nimelt Jumal on inimese õndsus, sest inimene loomupäraselt igatseb õndsust, ja see, mida inimene loomupäraselt igatseb, seda ta loomupäraselt ka teab. Aga see ei ole lihtsalt teadmine, et Jumal on; nii nagu tulija teadmine ei ole Peetruse teadmine, kuigi Peetrus on tulija, sest paljud peavad inimese täiuslikuks hüveks, mis on õndsus, rikkust; mõned jälle naudinguid; mõned aga midagi muud.

Ia q. 2 a. 1 ad 2 Teise puhul peab ütlema, et võib-olla see, kes kuuleb nime Jumal, ei saa sellest aru nii, et see tähistab midagi, millest enamat ei saa mõelda, sest mõned on uskunud, et Jumal on keha. Isegi kui eeldada, et kes tahes saab sellest nimest Jumal aru nii, et see tähendab seda, mis öeldakse, nimelt seda, millest enamat ei ole võimalik mõelda; ei järeldu sellest ikkagi, et ta saab aru, et see, mida nimega tähistatakse, on looduses; vaid ainult aru arusaamises. Ja ei saa väita, et ta on asjas, kui mitte eeldada, et asjas on miski, millest enamat mõelda pole võimalik, mida ei eelda need, kes arvavad, et Jumalat ei ole.

Ia q. 2 a. 1 ad 3 Kolmanda kohta tuleb öelda, et see, et tõde üldse on, on iseenesest teada, aga see, et algtõde on, ei ole meie suhtes iseenesest teada.

Artikkel 2

Kas Jumala olemine on tõestatav

Ia q. 2 a. 2 arg. 1 Teise juurde minnakse nõnda. Näib, et Jumala olemine ei ole tõestatav. Jumala olemine on ju usuartikkel. Aga see, mis on usu asi, ei ole tõestatav, sest tõestus paneb teadma, aga usk on selle kohta, mis ei ole nähtav, nagu on ilmne apostli [ Pauluse ütlusest] Hb 11:[1]. Järelikult Jumala olemine ei ole tõestatav.

Ia q. 2 a. 2 arg. 2 Peale selle, tõestuse keskmine [ kesktermin ] on see, mis miski on [ olemus ]. Aga Jumala kohta meil ei ole võimalik teada, mis ta on, vaid ainult seda, mis ta ei ole, nagu ütleb Johannes Damaskusest [ De fide orthodoxa, 1, I, 4]. Järelikult meil ei ole võimalik tõestada, et Jumal on.

Ia q. 2 a. 2 arg. 3 Peale selle, kui tõestataks, et Jumal on, saaks see toimuda ainult lähtudes tema tagajärgedest. Aga tema tagajärjed ei ole temaga proportsioonis, sest ta ise on lõpmatu ja tema tagajärjed on lõplikud; aga lõpliku ja lõpmatu vahel ei ole proportsiooni. Et põhjust ei saa tõestada lähtudes temaga mitte proportsioonis olevast tagajärjest, siis näib, et Jumala olemasolu ei ole võimalik tõestada.

Ia q. 2 a. 2 s. c. Aga vastu on see, mida apostel [ Paulus ] ütleb Rooma kirja 1. peatükis: Jumala nähtamatu olemus ... on ... nähtav, kui mõeldakse ... tehtule. Aga seda ta poleks öelnud, kui tehtu abil ei saaks tõestada Jumala olemist, sest esimene asi, millest tuleb millegi puhul aru saada, on see, kas ta on.

Ia q. 2 a. 2 co. Vastan, et peab ütlema, et tõestus on kahesugune. Üks on põhjuse läbi, ja seda nimetatakse "mille tõttu", ja see on lihtsalt [absoluutselt] eelneva läbi. Teine on tagajärje kaudu, ja seda nimetatakse tõestuseks "sellepärast et", ja see on selle kaudu, mis on eelnev meie suhtes, sest mingi tagajärg on meile nähtavam kui selle põhjus, tagajärje kaudu läheme põhjuse tunnetamise juurde. Aga mis tahes tagajärjest lähtudes saab tõestada, et talle omane põhjus on (olgugi et selle tagajärjed on meie suhtes rohkem teada), sest kuna tagajärjed sõltuvad põhjusest, siis kui eeldada tagajärge, peab ka põhjus eelnevalt eksisteerima. Millest tuleneb, et Jumala olemine on vastavalt sellele, et see ei ole meie suhtes iseenesest teada, tõestatav tagajärgede kaudu, mis on meile teada.

Ia q. 2 a. 2 ad 1 Esimese puhul peab niisiis ütlema, et Jumala olemine, ja muu niisugune, mida on loomuliku mõistuse läbi võimalik Jumala kohta teada, nagu öeldakse Pauluse kirja roomlastele 1. peatükis, ei ole usuartiklid, vaid artiklite preambul, sest usk eeldab loomulikku tunnetust nagu arm loomust ja täius täiustatavat. Siiski ei keela miski, et keegi, kes tõestada ei suuda, võtaks usutavana vastu seda, mis iseenese poolest on tõestatav ja teatav.

Ia q. 2 a. 2 ad 2 Teise puhul peab ütlema, et kui põhjust tõestatakse tagajärje kaudu, siis peab põhjuse olemise tõendamiseks kasutama põhjuse definitsiooni asemel tagajärge, ja see on nii iseäranis Jumala puhul. Sest tõendamiseks, et miski on, peab võtma keskterminiks selle, mida nimi tähistab, mitte selle, mis see on, sest küsimus, mis see on, järgneb küsimusele, kas on. Aga Jumala nimesid pannakse tagajärgede järgi, nagu edaspidi näidatakse, mispärast me võime Jumala olemist tagajärje kaudu tõestades võtta keskterminiks selle, mida see nimi Jumal tähistab.

Ia q. 2 a. 2 ad 3 Kolmanda puhul peab ütlema, et tagajärgede kaudu, mis ei ole põhjusega proportsioonis, ei saa omandada põhjuse täielikku tunnetust, aga nagu öeldud, saab põhjuse olemise meile mis tahes tagajärjest lähtudes silmanähtavalt tõestada. Ja nõnda saab Jumala tagajärgedest lähtudes tõestada, et Jumal on, kuigi nende kaudu me ei saa teda oma olemuse poolest täielikult tunnetada.

Artikkel 3

Kas Jumal on

Ia q. 2 a. 3 arg. 1 Kolmanda juurde minnakse nii. Näib, et Jumalat ei ole. Sest kui üks vastanditest oleks lõpmatu, siis teine häviks täielikult. Aga seda saadakse aru selles nimes Jumal, nimelt mingit lõpmatut head. Järelikult kui Jumal oleks, ei leiduks mingit kurja. Aga maailmas leidub kurja. Järelikult Jumalat ei ole.

Ia q. 2 a. 3 arg. 2 Peale selle, mida saab teoks teha vähemate printsiipidega, seda ei tehta rohkematega. Aga näib, et kõike, mis maailmas näha on, saab teoks teha teiste printsiipidega, oletades, et Jumalat ei ole, sest see, mis on looduslik, taandub printsiibile, mis on loodus; aga see, mis on meelega tehtud, taandub printsiibile, mis on inimese mõistus või tahe. Niisiis ei ole mingit vajadust eeldada Jumala olemist.

Ia q. 2 a. 3 s. c. Aga vastu on see, mida öeldakse 2. Moosese raamatu 3. peatükis [4. salmis] Jumala isikus: "Ma olen see, kes ma olen!"

Ia q. 2 a. 3 co. Vastan: peab ütlema, et Jumala olemist saab tõendada viiel teel.

Esimene ja ilmsem tee on ilmselt see, millele asutakse lähtudes liikumisest. On ju kindel ja meeltest teada, et selles maailmas miski liigub. Aga kõike, mis liigub, paneb liikuma [miski] muu. Miski ei liigu ju teisiti kui niivõrd kui ta on võimalikkuses [(potentsis)] selle suhtes, mille poole ta liigub, liikuma ei pane aga miski teisiti kui niivõrd kui ta on tegelikkuses [(aktis)]. Liikumine aga ei ole miski muu kui millegi viimine võimalikkusest tegelikkusse, võimalikkusest tegelikkusse viia aga ei saa midagi teisiti kui millegi läbi, mis on tegelikkuses, nagu näiteks kuum tegelikkuses, nagu tuli, teeb puidu, mis on kuum võimalikkuses, kuumaks tegelikkuses, ja seeläbi paneb teda liikuma ja muudab. Pole aga võimalik, et üks ja sama oleks samal ajal tegelikkuses ja võimalikkuses samas suhtes, vaid üksnes erinevas suhtes, sest see, mis on kuum tegelikkuses, ei saa samal ajal olla kuum võimalikkuses, vaid on samal ajal külm võimalikkuses. Järelikult on võimatu, et miski oleks ühel ja samal kombel liikumapanev ja liikumapandav, ehk paneks iseennast liikuma. Järelikult peab kõike, mis liigub, panema liikuma [miski] muu. Järelikult kui seda, mis paneb liikuma, pannakse liikuma, peab ka teda ennast liikuma panema muu, ja sedagi muu. Aga see ei ole lõpmatusse minemine (lõputu regress), sest nõnda ei oleks miski esimene liikumapanija; ja järelikult ka mitte mingi muu liikumapanija, sest teised liikumapanijad ei pane liikuma teisiti kui seeläbi, et neid paneb liikuma esimene liikumapanija, nagu näiteks kepp ei pane liikuma teisiti kui seeläbi, et käsi paneb teda liikuma. Järelikult peab jõudma mingi esimese liikumapanijani, mida miski liikuma ei pane, ja sellest saavad kõik aru kui Jumalast.

Teine tee lähtub toimivpõhjusest. Me ju leiame, et nendes meeltega tajutavates asjades on toimivpõhjuste järjestus, ometi ei leia ega ole võimalik, et miski oleks iseenda toimivpõhjus; sest nõnda oleks ta iseendale eelnev, mis on võimatu. Ei ole aga võimalik, et toimivpõhjuste puhul mindaks lõpmatusse. Sest kõikide järjestatud toimivpõhjuste seas on esimene vahepealse põhjus, ja vahepealne on viimase põhjus, olgu siis vahepealseid palju või ainult üks, aga kui eemaldatakse põhjus, eemaldatakse ka tagajärg, järelikult kui toimivpõhjuste seas ei oleks esimest, siis poleks viimast ega vahepealset. Ent kui toimivpõhjuste puhul mindaks lõpmatusse, siis ei oleks esimest toimivpõhjust, ja nõnda ei oleks ei viimast tagajärge ega vahepealseid põhjusi, mis on ilmselt väär. Järelikult tuleb postuleerida esimest toimivpõhjust, mida kõik nimetavad Jumalaks.

Kolmas tee saab alguse võimalikust ja paratamatust, ja on niisugune. Me leiame ju asjade seas selliseid, millel on võimalik olla ja mitte olla, sest leidub selliseid, mis tekivad ja hävivad ja millel on järelikult võimalik olla ja mitte olla. On aga võimatu, et kõik, mis on, oleks niisugune, sest, millel on võimalik mitte olla, see mingil ajal ei ole. Nii et kui kõigel on võimalik mitte olla, siis mingil ajal ei ole asjadest mitte miski. Aga kui see on tõsi, siis ei oleks ka praegu mitte midagi, sest see, mis ei ole, ei hakka olema teisiti kui millegi läbi, mis on; nii et kui mitte miski ei ole olev, siis on võimatu, et miski hakkaks olema, ja niiviisi ei oleks mitte midagi, mis ilmsesti on väär. Järelikult ei ole kõik olevad võimalikud, vaid asjade seas peab olema miski paratamatu. Aga iga paratamatu asja paratamatus kas pärineb kuskilt mujalt või ei pärine. Aga ei ole võimalik, et paratamatute asjade puhul, millel on paratamatuse põhjus, mindaks lõpmatusse, nii nagu toimivpõhjustegi puhul, nagu tõendatud. Järelikult peab postuleerima midagi, mis on iseenesest paratamatu ja mille paratamatuse põhjus ei ole kuskil mujal, vaid mis on teistele paratamatuse põhjuseks, mida kõik nimetavad Jumalaks.

Neljandat teed alustatakse astmetest, mis asjades leitakse. Asjades leitakse ju midagi rohkem või vähem head, ja tõelist, ja õilist, ja nõnda teiste taoliste puhul. Aga rohkem ja vähem öeldakse erinevate asjade kohta selle järgi, et nad erinevalt lähenevad millelegi, mis on kõige rohkem, nii nagu rohkem kuum on see, mis rohkem läheneb kõige rohkem kuumale. Seega on miski, mis on kõige kuumem, ja kõige parem, ja kõige õilsam, ja järelikult kõige olevam, sest mis on kõige tõelisem, see on kõige olevam, nagu öeldakse Aristotelese "Metafüüsika" II raamatus. Aga see, mida öeldakse kõige rohkem niisuguseks mingis soos, on kõige selle põhjus, mis on seda sugu, nii nagu tuli, mis on kõige kuumem, on kõikide kuumade asjade põhjus, nagu samas raamatus öeldakse. Järelikult on miski, mis on kõikide asjade olemise, ja headuse, ja mis tahes täiuse põhjus, ja seda me ütleme Jumalaks.

Viiendale teele asutakse lähtudes asjade juhtimisest. Me näeme nimelt, et mingid asjad, millel puudub tunnetus, nimelt looduslikud kehad, tegutsevad eesmärgi pärast, mis ilmneb sellest, et nad alati või enamasti tegutsevad ühel ja samal viisil, et saavutada seda, mis on kõige parem; kust on ilmne, et nad jõuavad eesmärgile mitte juhuslikult, vaid kavatsuslikult. Aga asjad, millel puudub tunnetus, ei püüdle eesmärgi poole teisiti kui suunatuna millegi tunnetava ja arusaava poolt, nagu näiteks nool vibulaskja poolt. Järelikult on miski arusaav, kes kõiki looduslikke asju eesmärgi poole seab, ja seda me ütleme Jumalaks.

Ia q. 2 a. 3 ad 1 Esimese puhul tuleb järelikult öelda, nii nagu Augustinus ütleb Enchiridion'is [(IV (11))], et Jumal, olles ülimalt hea, ei lubaks sugugi, et tema tegudes oleks midagi halba, kui ta ei oleks niivõrd kõigeväeline ja hea, et ta ka halvast teeb head. Järelikult kuulub see Jumala lõpmatu headuse juurde, et ta lubab olla kurjal, ja sellest kutsub esile hea.

Ia q. 2 a. 3 ad 2 Teise kohta tuleb öelda, et kuna loodus tegutseb määratud eesmärgi pärast mingi kõrgema toimija juhtimisel, siis peab selle, mis saab teoks looduslikult, samuti tagasi viima Jumalale, kui algpõhjusele. Samamoodi tuleb ka see, mis saab teoks meelega, tagasi viia mingile kõrgemale põhjusele, mis ei ole inimese mõistus ja tahe, sest need on muutlikud ja puudulikud; nimelt tuleb kõik, mis on liikuv ja mis võib üles öelda, tagasi viia mingile algprintsiibile, mis on liikumatu ja iseenesest paratamatu, nii nagu on näidatud.