The Conscious Mind

"The Conscious Mind: In Search of a Fundamental Theory" ('Teadvuslik vaim: alusteooria otsinguil') on David Chalmersi filosoofiline raamat. See ilmus 1996 Oxford University Pressi väljaandel.

Kokkuvõte

Eessõna: teadvust tõsiselt võttes

Teadvus on vist suurim järelejäänud takistus universumi universumi teaduslikul mõistmisel. Teadvus on ikka veel hämmastav. Ikka veel tundub väga salapärane, et käitumise põhjustamisega kaasnevad teadvuslikud elamused. Meil pole aimugi, kuidas teadvuse teooria üldse võiks välja näha. Meil on head põhjendid uskuda, et teadvus tekib ajusugustest füüsikalistest süsteemidest, kuid meil on vähe aimu, kuidas see toimub ja miks teadvus üldse olemas on. Kuidas saavad ajusugusel füüsikalisel süsteemil olla elamused? Me ei oska vastata. Tänapäeva teaduslikud teooriad vaevalt puudutavad tõeliselt raskeid küsimusi teadvuse kohta. Sellepärast ongi teadvuse uurimine nii raske ja põnev. Erinevalt teistest valdadest ei tea me teadvusest põhiasjugi. Meil pole aimugi, kuidas teadus sobib looduse korda. Sellepärast mõjutab õige teadvuseteooria meie arusaama universumist sügavamalt kui ükski uus teadussaavutus. Teadvus on fundamentaalne ja seletamata. Kuigi tundub, et teadvuse uurimises on tehtud edusamme, on teadvuse kõige raskemad probleemid jäänud puutumata. Sageli tegeldakse "kergete" probleemidega, kuidas aju töötleb keskkonnast saadud stiimuleid, kuidas ta integreerib infot, kuidas me seirame siseseisundeid. Ent nendele küsimustele vastamine ei lahenda rasket küsimust, miks kogu selle töötlusega kaasneb läbielatav siseelu. Seda küsimust ignoreeritakse, lükatakse edasi või lihtsalt öeldakse, et see on vastamata. Chalmers usub, et teadvuse teooriani on võimalik jõuda, ja siin ta otsib seda. See ei saa olla lihtne. Et teadvust tõsiselt võtta, tuleb kõigepealt vaadata, miks see on nii raske. Ta püüab selgust saada, milles probleemid seisnevad, ning väidab, et neuroteaduse ja tunnetusteaduse tavaliste meetoditega ei saa teadvust seletada. Tarvis on uut tüüpi teooriat. Chalmers püüab alustada selle arendamist.

Chalmers püüdis järgida nelja piirangut. Esimene on võtta teadvust tõsiselt. Kõige kergem viis teadvuse "teooriat" arendada on selle olemasolu eitada või see nii ümber defineerida, et see ei vajaks seletust. See viib tavaliselt elegantse teooriani, kuid probleem ei kao ära. Mõned ütlevad, et teadvus on illusioon, kuid Chalmers ei saa aru, mida see tähendab. Tema meelest on teadvuslike elamuste olemasolu kõige kindlam asi üldse. Selleks et kindlaks teha, et peale funktsoonide täitmise pole midagi, mis seletust nõuaks, oleks tarvis erakordselt tugevat ja peent argumenti. Ei saa küll tõestada, et miski veel seletust vajab, nagu ka mitte seda, et teadvus on olemas, sest teadmine teadvuse kohta on tõestamiseks liiga otsene. Chalmers saab ainult esitada mõned toetavad argumendid ja kummutada teise poole argumente. Intuitsioonile apelleerimiseta läbi ei saa, nagu argumentide puhul ikka, ja Chalmers püüab oma intuitsioonid selgelt välja tuua. Teadvuseteooriate suur veelahe on see, kas pidada vastuseid kergetele küsimustele teadvuse ammendavaks seleuseks või möönda, et on olemas teadvuse raske probleem. Üle selle veelahkme on raske diskuteerida.

Teine piirang on võtta teadust tõsiselt. Chalmers ei vaidle teaduse teooriatega seal, kus neil on autoriteet, näiteks sellega, et füüsiline maailm on kausaalselt kinnine ja käitumist saab füüsikaliselt seletada. Kui aga teadlane väidab, et teadvus on füüsikaliselt seletatav, siis see on kõigest lootus, mis ei põhine teoorial, ja küsimus jääb lahtiseks.

Kolmas piirang on teadvuse pidamine loodusnähtuseks, mis allub loodusseadustele. Siis peab olema õige teaduslik teaduseteooria, isegi kui me ei suuda selleni jõuda. Oleks veider, kui teadvus ei alluks loodusseadustele, ja see teeks teadvuseteooria arendamise peaaegu võimatuks. See ei tähenda, et need seadused peavad sarnanema teiste valdkondade seadustele või et nad peavad olema füüsikaseadused.

Teadvuseprobleem on teaduse ja filosoofia piiril. Chalmersi meelest on see teaduse aine, sest see on loodusnähtus, mis nõuab seletust nagu teisedki loodusnähtused. Kuid seda ei saa uurida tavaliste teaduslike meetoditega. Andmeid on raske saada teisiti kui esimeselt isikult. Välisandmed võivad küll olla asjakohased, kuid enne andmete asjakohasuse õigustamist on tarvis sidusat filosoofilist mõistmist.

Raamatu järeldusi võidakse pidada teadusevastasteks. Chalmers väidab, et teadvust ei saa seletada reduktsiooni teel, ja kaitseb dualismi. Ent nii teadus töötabki. Kui üht laadi seletused ei tööta, tuleb kasutada teist laadi seletusi. Kõik, mida Chalmers ütleb, on tänapäeva teaduse tulemustega ühitatav. Ta ei kummuta pilti looduslikust maailmast, vaid avardab seda. See võimaldab naturalistlikku teadvuseteooriat, mis muidu poleks võimalik. Teadvuseprobleemi ignoreerimine oleks Chalmersi arvates teadusevastane.

Chalmers märgib, et ta oleks eelistanud materialistlikku reduktiivset seletust, kuid veendus, et seda ei saa olla.

Peatükk 1. Kaks vaimu mõistet

1.1 Mis on teadvus?

Teadvuslikud elamused on maailma kõige tuttavam ja kõige salapärasem asi. Me ei tea millegi kohta otsesemalt kui teadvuse kohta, kuid pole kaugeltki selge, kuidas seda lepitada kõige muuga, mida me teame. Miks teadvus on olemas ja mida ta teeb? Kuidas ta saab tekkida hallollusest? Meie teadmine teadvusest on palju intiimsem kui muust maailmast, kuid muud maailma me mõistame palju paremini.

See, mis on teadvuse juures keskne, on elamused, läbielamine. Teadvuslikku elamust ei saa defineerida algsemate mõistete varal. Saab ainult illustreerida ja iseloomustada seda samal tasandil. Kõige parem iseloomustus on vast "elamuse subjektiivne kvaliteet". Taju, mõtlemise ja tegutsemise juures on seesmine aspekt, see, mis tunne on olla tunnetaja. See ongi teadvuslik elamus. Võib öelda, et olend on teadvusega, kui on miski, mis tunne on olla see olend (Thomas Nagel, "Mis tunne on olla nahkhiir?"). Vaimuseisund on teadvuslik, kui on miski, mis tunne on olla selles vaimuseisundis, ehk kui tal on seostuv elamuskvaliteet. Neid elamuskvaliteete nimetatakse ka fenomenilisteks omadusteks ehk kvaalideks. Nende seletamise probleem ongi teadvuse seletamise probleem. See on keha ja vaimu probleemi tõeliselt raske osa. Miks on teadvuslikud elamused üldse olemas? Objektiivsest vaatekohast on see väga ootamatu. Selles, et aju infot keeruliselt töötleb, reageerib stiimulitele keeruka käitumisega, õpib, mäletab ja kasutab keelt, ei ole midagi filosoofiliselt sügavalt saladuslikku. Ent teadvuslike elamuste olemasolu on tundub olevat uus joon, mida ei saa sellest vaatekohast ennustada. Nimetame seda üllatuseprintsiibiks: kui me teaksime ainult füüsilisi fakte, sealhulgas fakti infotöötluse kohta keerulistes süsteemides, oleks teadvuslike elamuste olemasolu üllatus. Kolmanda isiku vaatepunktist ei tundu olevat veenvat põhjendit seda nähtust postuleerida. Paistab, et kolmanda isiku vaatekohast ei ole veenvat põhjust seda nähtust postuleerida. Kui esimese isiku juhtum ei pakuks selle kohta otseseid tõendeid, tunduks see hüpotees õigustamata, võib-olla isegi müstiline. Kuidas lepitada teadvuslikke elamusi kõige muuga, mida me teeme. Teadvuslikud elamused on loodusnähtused ning nõuavad seletust nagu muudki loodusnähtused. Seletada tuleb esiteks teadvuse olemasolu. Kui ta tekib füüsilistest süsteemidest, siis kuidas? Kas ta on ise füüsiline või ainult kaasneb füüsiliste süsteemidega? Kas ta on ka näiteks hiirtel. Teiseks tuleb seletada, miks konkreetsetel elamustel on konkreetne loomus. Miks näiteks punane tundub just niisugusena? Teadvuse teooria peaks lõpuks andma tingimused, millel füüsilistest protsessidest tekivad elamused ning määrama, millised nimelt, ja peaks seletama, miks need tekivad, nii et teadvuse ilmnemine ei tunduks enam maagiline, ja peaks võimaldama näha teadvust loodusmaailma koostisosana. Praegu on raske näha, kuidas selline teooria välja näeks, kuid ilma niisuguse teooriata ei saa öelda, et me teadvust täielikult mõistaksime.

Chalmers loetleb teadvuslike elamuste seas nägemiselamused, kuulmiselamused, kompimiselamused, haistmiselamused, maitsmiselamused, kuuma- ja külmaelamused, valu, teised kehalised aistingud, kujutlused, mõtted, emotsioonid, minatunde.

1.2 Fenomeniline ja psühholoogiline vaimumõiste

Vaim ei piirdu teadvuslike elaustega. Kuigi tänapäeva tunnetusteadusel ei ole teadvuse kohta peaaegu midagi öelda, on tal olnud palju öelda vaimu kohta üldiselt. Tunnetusteadus tegeleb suuresti käitumise seletamisega, ja vaimuga ta tegeleb kui käitumise seesmise alusega ning vaimuseisunditega kui seisunditega, millel on roll käitumise põhjustamises ja seletamisel. Need seisundid ei pruugi olla teadvuslikud, ja tunnetusteaduse seisukohast pole oluline, kas nad on teadvuslikud.

Asi on selles, et on kaks vaimumõistet. Esimene on fenomeniline vaimumõiste. Selle järgi on vaim teadvuslikud elamused ja vaimuseisund teadvuslikult läbielatav vaimuseisund. Teine on psühholoogiline vaimumõiste. Vaim on selle järgi käitumise põhjuslik või seletuslik alus. Vaimuseisund on seisund, mis etendab õiget laadi põhjuslikku osa käitumise tekitamises või vähemalt käitumise seletamisel.

Vaimu fenomenilise ja psühholoogilise aspekti ärasegamisel on pikk ajalugu. Võib-olla selles oli osalt süüdi René Descartes. Oma õpetusega, et vaim on iseendale läbipaistev, jõudis ta väga lähedale vaimse samastamisele fenomenilisega. Descartesi arvates on iga sündmus vaimus cogitatio ehk elamussisu. Nende hulka ta arvas tahtmised, kavatsused ja igasugused mõtted. Kui Descartes ka ei samastanud psühholoogilist fenomenilisega, siis ta vähemalt eeldas, et kõigel psühholoogilisel, mis on väärt vaimseks nimetamist, on teadvuslik aspekt. Descartesi silmis oli mitteteadvusliku vaimuseisundi mõiste vastuoluline.

Vaimu kaks aspekti viis lahku psühholoogia. Veel 18. sajandi lõpus kasutasid Wilhelm Wundt ja William James käitumise põhjusi uurides Descartesi vaimus introspektsiooni, mille põhjal nad töötasid välja psühholoogiateooriaid. Fenomenoloogiast sai psühholoogia vahekohtunik. Ent varsti psühholoogia iseseisvus.

Sigmund Freud ja tema kaasaegsed tegid tuttavaks mõtte, et paljud vaimu tegevused on teadvustamata ja et on olemas teadvustamata uskumused ja soovid. See mõte sai tunduda sidus ainult sellepärast, et mõtlemist ei mõeldud fenomenilisena. Freud mõistis neid mõisteid implitsiitselt kausaalselt. Soovi mõistis ta umbes sellise seisundina, mis tekitab teatud käitumise, mis on seotud soovi objektiga. Ka uskumust mõistis ta selle kausaalse rolli järgi.

Umbes samal ajal oli psühhloogias biheiviorism introspektsionismi täielikult kõrvale jätnud. Uues seletusviisis ei olnud teadvusele ruumi. See seletusviis oli ainult osaliselt edukas, kuid sellega oli avatud tee psühholoogilisele seletamisele, mis ignoreerib teadvust. Mõned biheivioristid möönsid teadvuse olemasolu, kuid leidsid, et psühholoogilises seletamises on see tähtsusetu, mõned eitasid teadvuse olemasolu. Paljud biheivioristid eitasid üldse vaimuseisundite olemasolu. Käitumist tuli seletada ainult välise kaudu. Sügavam põhjus võis olla see, et kõigil mentaalsetel mõistetel oli küljes kahtlane fenomenilise lõhn. Igatahes panid psühhoanalüüs ja biheiviorism aluse ortodokssele vaatele, et käitumise seletamine ei sõltu fenomenilistest mõistetest. Arvutuslik tunnetusteadus säilitas suuremalt jaolt selle vaate. Siseseisundid, mida võib nimetada isegi vaimuseisunditeks, tulid tagasi, aga nende fenomenilisusest ei sõltunud midagi.

Filosoofias kodifitseeris rõhunihke fenomeniliselt psühholoogilisele Gilbert Ryle (Vaimu mõiste), kes väitis, et kõiki mentaalseid mõisteid saab analüüsoda seostuva käitumise või käitumisdispositsioonide kaudu. See loogiline biheiviorism on paljude tänapäeva filosoofia ja psühholoogia ortodokssete vaadete eelkäija. Ta kodifitseeris kõige eksplitsiitsemalt mentaalsete mõistete ning käitumise põhjustamise vahelise seose. Rail kavatses haarata kõik mentaalsed mõisted. Aga aistingu ning teadvuse endaga seda Chalmersi ja paljude teiste arvates teha ei saa, sest rääkides fenomenilistest seisunditest ei räägita käitumisest ega käitumisdispositsioonidest. Ryle'i vaatel oli ka tehnilisi probleeme. Esiteks, on loomulik eeldada, et vaimuseisundid põhjustavad käitumist, aga on raske aru saada, kuidas nad seda teevad, kui nad on ise käitumised või käitumisdispositsioonid. Teiseks, Roderick Chisholm (Perceiving) ja Peter Geach ("Mental Acts: Their Content And Their Objects") väitsid, et ühtki vaimuseisundit ei saa defineerida ühe käitumisdispositsioonide vahemikuga, mis on sõltumatu teistest vaimuseisunditest. Neid probleeme vältis funktsionalism, mida arendasid David Lewis (1966) ja David Armstrong (A Materialist Theory of Mind). Selle vaate järgi iseloomustab vaimuseisundit selle põhjuslik roll: millised stiimulid kalduvad seda tekitama, millist käitumist see kaldub tekitama ja milline vastastikuna toime tal on teiste vaimuseisunditega. Siis on vaimuseisundid täiesti sisemised, nii et nad saavad käitumist õigel viisil põhjustada, ja neid saab vastastikuse toime järgi üksteise kaudu defineerida. Konkreetse mentaalse mõiste analüüs on väga keeruline. Armstrongi analüüsid on väga ebatäieikud. Õppimist võib analüüsida stiimulitele reageerimise võimete kohanemisena keskkonnatingimustega. Uskumus, et P, on ligikaudu niisugune vaimuseisund, mida kaldub tekitama see, et propositsioon P on tõene, mis tekitab käitumist, mis oleks kohane kui P oleks tõene, mis on teatud järelduslikes seostes teiste uskumuste ja soovidega jne. Ent nagu Ryle'igi pretendeerid Armstrong ja Lewis, et niiviisi saab analüüsida kõiki mentaalseid mõisteid, sealhulgas elamust, aistingut ja teadvust. Chalmersi arvates on see fenomenilise sarnastamine psühholoogisega sama suur viga nagu psühholoogilise sarnastamine fenomenilisega Descartesil. Kui küsitakse, kas kellelgi on värvuselamus, siis ei küsita, kas ta saab keskkonnastiimuleid ja töötleb neid teatud viisil. Miski võib mängida põhjuslikku rolli, ilma et sellega kaasneks elamust. Funktsionalistlik analüüs ei arvesta, et see, miks vaimuseisundil on põhjuslik roll, ja see, miks tal on fenomeniline kvaliteet, on eri küsimused.

1.3 Vaimuterminite kaksikelu

Tundub mõistlik öelda, et iga mentaalne omadus on kas fenomeniline, psühholoogiline või mõlemad. Seletust vajavad teadvusliku elamuse liigid ja käitumise põhjustamine. Näiteks valu hõlmab nii fenomenilisi kui ka psühholoogilisi omadusi, ja niisuguste juhtumite pärast ei tehtagi sageli fenomenilistel ja psühholoogilistel omadustel vahet. Paljudel mentaalsetel omadustel on niisugune kaksikelu. Igal juhul saab täpsustada, kas jutt on psühholoogisest omadusest, fenomenilisest omadusest või mõlemat kokku. Nende kaksikmõistete puhul on ühtedes esil pigem fenomeniline, teistes pigem psühholoogiline aspekt. Näiteks aisting kaldub rohkem fenomenilise poole kui tajumus: tundub, et teadvustamata tajumusest saab ennem rääkida kui teadvustamata aistingust.

Ka uskumusel on mõnede autorite järgi fenomeniline aspekt. Näiteks John Searle on väitnud, et uskumuse intentsionaalne sisu sõltub täielikult kaasnevast teadvuseseisundist või teadvuseseisundist, mille uskumus võib tekitada. Chalmersi meelest on otsustavad küsimused see, kas seisundi teeb uskumuseks selle seisundiga seotud teadvuslik kvaliteet, ja see, kas see teadvuslik kvaliteet annab seisundile sisu. Üldjuhul see nii ei ole. Võidakse küll väita, et uskumist ei saa olla, kui teadvuslikud elamused täielikult puuduvad. Igal juhul oleks fenomeniliste omaduste tähtsus intentsionaalsete mõistete juures väga väike. Ja igal juhul ei vaja ka intentsionaalsed mõisted midagi kolmandat fenomenilise ja psühholoogilise kõrvale. Ainuke asi, et võib-olla on tarvis veel relatsioonilist elemente, mis seletaks seda, teatud uskumused võib-olla sõltuvad peale mõtleja siseseisundi ka keskkonna seisundist. On näiteks väidetud, et selleks et subjekt usuks, et vesi on märg, peab ta olema õiges suhtes veega keskkonnas. Seda suhet peetakse tavaliselt põhjuslikuks seoseks, nii et võib-olla saab selle lisada vastava psühholoogilise omaduse põhjusliku rolli juurde.

Kogemus näitab, et fenomenilise omadusega käib alati koos vastav psühholoogiline omadus. Võib küsida, kas nende vahel on reaalne erinevus. Igatahes on nende vahel mõisteline erinevus. Nende koosesinemine näitab fenomeniliste mõistete kohta midagi sügavat. Fenomenilisi omadusi ei saa kirjeldada sõltumatult, ja sellepärast on need mingis mõttes väljendamatud. Kui fenomenilisele omadusele osutatakse psühholoogilise omaduse P abil, siis fenomeniline mõiste on 'seda laadi teadvuslik elamus, mis kaldub kaasnema P-ga'. Fenomenilise omaduse või teadvusliku elamuse kui niisuguse mõistet ei defineerita psühholoogiliste omaduste kaudu, vaid see on pigem algmõiste.

1.4 Kaks keha ja vaimu probleemi

Keha ja vaimu probleem jaguneb kergeks ja raskeks osaks. Vaimu psühholoogilised aspektid pakuvad palju tehnilisi probleeme tunnetusteadusele ja huvitavaid peamurdmiülesandeid filosoofilisele analüüsile (kuidas füüsiline süsteem saab olla niisugune asi, mis saab õppida ja mäletada?), kuid ei paku sügavat metafüüsilist mõistatust. Kuigi tehnilised probleemid on tohutud, saab need lahendada loodusteaduslikult. Metafüüsilisi probleeme on suhteliselt vähe. Seal on ka filosoofilisi raskusi, näiteks funktsionaalsete mõistete õige analüüs. Näiteks küsimus, milles seisneb antud intentsionaalse seisundi sisu, on raske. Probleem on ka see, kuidas sellistel kõrge tasandi konstruktsioonidel saab olla tegelik põhjuslik roll käitumis tekitamises, eriti kui need on osalt konstitueeritud keskkonna omadustega ja kui ei ole rangeid seadusi, mis seoks psühholoogilisi seisundeid käitumisega. On ka poolempiiriline probleem tunnetusteaduse alustes: kuidas täpselt ja kas need omadused esinevad olemasolevates tunnetussüsteemides. Aga need ei ole müsteeriumid, vaid peamurdmisülesanded. Seal on sarnane olukord nagu bioloogiafilosoofias, kus ei ole keha ja elu probleemi, vaid ainult tehnilised probleemid evolutsiooni, valiku, kohastumise, kohasuse ja liigi kohta. Enamik näilisi metafüüsilisi probleeme bioloogia ümber on hajutatud, ja ka psühholoogiliste omaduste keha ja vaim on hajutatud, jäänud on ainult väiksmad tehnilised probleemid. Aga fenomeniliste omaduste keha ja vaimu probleem on ikka veel nõutuks tegev. Keha ja vaimu probleemi kõige raskem osa on see, kuidas saab füüsiline probleem tekitada teadvusliku kogemuse. Miks ja kuidas kaasnevad psühholoogiliste omadustega fenomenilised omadused? Seda nimetas Ray Jackendoff (Consciousness and the Computational Mind) vaimu ja vaimu probleemiks. On mõeldav, et fenomeniliste ja füüsiliste omaduste seos on sõltumatu psühholoogiliste ja füüsiliste omaduste seosest, kuid see tundub ebatõenäoline.

1.5 Kaks teadvusemõistet

Ka terminil "teadvus" on fenomeniline ja psühholoogiline tähendus. Teadvuslikkus fenomenilises tähenduses on mõne fenomenilise omaduse omamine. Sõna võidakse kasutada ka mitmesuguste psühholoogiliste omaduste kohta, näiteks vaimuseisundite sisu teatamise võime või introspektiivse ligipääsetavuse kohta. See kahemõttelisus võib tekitada palju segadust. Sageli seatakse eesmärgiks fenomenilise teadvuse seletamisele, aga lõpuks seletatakse mõnd psühholoogilist omadust, nagu introspektsioonivõimet.

Teadvuseks (või teadlikkuseks) võidakse psühholoogilises mõttes nimetada ärkvelolekut, introspektsiooni, vaimuseisundite sisu teatamise võimet, eneseteadvust, tähelepanu, tahtlikku kontrolli, teadmist.

Elamusega kaasnev psühholoogiline omadus on teadlikkus. See on seisund, milles meil on ligipääs teatud infole ja me saame seda infot kasutada oma käitumise juhtimiseks. Fenomenlised omadused on teatatavad, seega ollakse neist teadlik. Idee, et on olemas funktsionaalne teadvusemõiste, esitas Ned Block ("On A Confusion About a Function of Consciousness") fenomenilise teadvuse ja ligipääsuteadvuse eristamise kaudu. Allen Newell eristas teadvust teadlikkusest, subjekti võimest panna oma käitumist sõltuma mingist teadmisest.

Teadlikkus tekitab vähe metafüüsilisi probleeme. Muidugi jätab see mõiste ruumi filosoofiliseks analüüsiks ning tunnetusteaduslikuks uurimistööks, aga need uurimisprogrammid on mõistlikult selged. Jääb teadvuslike elamuste seletamise probleem. Psühholoogiline ja fenomeniline teadvusemõiste aetakse kirjanduses sageli segi. Vähegi rahuldavaid seletusi on antud ainult psühholoogilisele teadvusele.

Peatükk 2. Kaasumine ja seletus

2.1 Kaasumine

Usutakse, et kõige fundamentaalsemad faktid universumi kohta on füüsikalised faktid ja kõik teised faktid sõltuvad nendest. On mitmesuguseid sõltuvussuhteid kõrgema ja madalama tasandi faktide vahel, ja selline, nagu on bioloogias, ei pruugi olla teadvuslike elamuste puhul. Kaasumise mõiste annab ühtse raamistiku, milles sõltuvussuhteid saab arutada. See mõiste formaliseerib intuitiivse idee, et üks faktide komplekt saab täielikult määrata teise faktide komplekti. Tundub näiteks et füüsikalised faktid määravad bioloogilised faktid: kui esimesed on paigas, siis teised ei saa varieeruda. Umbes seda tähendab see, et bioloogilised faktid kaasuvad füüsikalistega. Kaasumine on suhe kahe omaduste komplekti, B-omaduste (kõrgema tasandi omaduste) ja A-omaduste (fundamentaalsete madalamat laadi omaduste) vahel. Meie juhtumil on A-omadused tavaliselt fundamentaalsed füüsikalised omadused, mis need ka ei oleks. A-faktid ja B-faktid maailma kohta on faktid A-omaduste ja B-omaduste esinemise ja jaotuse kohta. Kasulik on stipuleerida, et fundamentaalsete faktide seas on fundamentaalsed füüsikaseafused. Definitsiooni järgi B-omadused kaasuvad A-omadustega, kui pole kaht võimalikku olukorda, mis on A-faktide poolest eristamatud, kuid B-faktide poolest erinevad. Näiteks bioloogilised omadused kaasuvad füüsikaliste omadustega. Sõltuvalt sellest, kas olukordadeks on võetud indiviidid või maailmad, saab rääkida lokaalsest või globaalsest kaasumisest. Sõltuvalt sellest, kuidas me mõistame võimalikkust, võib rääkida loogilisest kaasumisest või looduslikust kaasumisest.

B-omadused kaasuvad lokaalselt A-omadustega, kui indiviidi A-omadused määravad B-faktid selle indiviidi kohta. Näiteks kuju kaasub lokaalselt füüsikaliste omadustega, väärtus mitte, sest "Mona Lisa" füüsikaliselt täpne koopia ei ole nii väärtuslik nagu "Mona Lisa". Omadus ei kaasu füüsikaliste omadustega, kui ta sõltub kontekstist. B-omadused kaasuvad globaalselt A-omadustega, kui A-faktid kogu maailma kohta määravad B-omadused. Lokaalsest kaasumisest järeldub globaalne kaasumine, kuid mitte ümberpöördult. Näiteks bioloogilised omadused usutavasti kaasuvad globaalselt füüsikaliste omadustega, kuid tõenäoliselt mitte lokaalselt. Üks isend võib olla teisest kohasem keskkonna erinevuse tõttu. On isegi mõeldav, et füüsikaliselt ühesugused organismid kuuluvad eri liikidesse, sest neil on erinev evolutsiooniline ajalugu. Teadvuslike elamuste puhul ei ole lokaalse ja globaalse kaasumise erinevusel suurt tähtsust, sest on väga tõenäoline, et kui teadvus üldse kaasub füüsikaliste omadustega, siis ta kaasub lokaalselt. Kui kaks isendit on füüsikaliselt ühesugused, siis konteksti erinevus ei takista seda, et neil on ühesugused elamused.

Tähtsam eristus on loogilise (ehk mõistelise) ja loodusliku (ehk noomilise ehk empiirilise) kaasumise. B-omadused kaasuvad loogiliselt A-omadustega, kui mitte mingid kaks loogiliselt võimalikku olukorda ei ole ühesugused A-omaduste poolest, kuid erinevad B-omaduste poolest. Loogiline võimalikkus on enam-vähem sama mis mõeldavus, meie maailma seadused ei piira seda. Loogilise võimalikkuse piirangud on suuresti mõistelised: isane emarebane ei ole loogiliselt võimalik, lendav telefon on. Loogiline kaasumine ei ole defineeritav dedutseeritavuse kaudu mingis formaalses süsteemis. Globaalselt kaasuvad bioloogilised omadused loogiliselt füüsikaliste omadustega. Kui B-omadused kaasuvad loogiliselt A-omadustega, siis võib öelda, et A-faktidest järelduvad B-faktid. Teatud mõttes B-faktid seisnevadki selles, et A-faktid on niisugused, nagu nad on.

Saab olla kaasumine ilma loogilise kaasumiseta. Nõrgemat sorti kaasumine tekib, kui kaks omaduste komplekti on looduslikus maailmas süstemaatilises ja täielikus vastavuses. B-omadused kaasuvad loogiliselt A-omadustega, kui mis tahes kahel looduslikult võimalikul eristamatute A-omadustega olukorral on eristamatud B-omadused. Looduslikult võimalik olukord on olukord, mis saaks looduses tegelikult esineda, ilma et loodusseadused oleks rikutud. See on palju tugevam kitsendus kui loogiline võimalikkus.

Loogilisest kaasumisest järeldub loogiline kaasumine, ümberpöördu ei kehti. Raske on leida füüsilise kaasumise juhtumeid, kus loogilist kaasumist ei ole, aga võib-olla teadvuse puhul on nii. (Vähemalt paljudele) tundub loogiliselt võimalik, teadvusega olendiga füüsiliselt ühesugusel olendil ei oleks üldse teadvuslike elamusi või need oleks teistsugused.

Kujutame ette maailma, mis on muidu samasugune nagu meie maailm, aga seal on mittefüüsilises maailmas inglid, kes koosnevad ektoplasmast. Kui nad paljunevad ja evolutsioneeruvad, siis on mõeldav, et neil on oma bioloogilised omadused. Neil võivad olla igasugused uskumused ja nende kogukondadel võib olla keeruline sotsiaalne struktuur. Siis see inglite maailm on füüsiliselt ühesugune meie maailmaga, kuid bioloogiliselt erinev. Kui see inglitega maailm on loogiliselt võimalik, siis meie definitsiooni järgi bioloogilised omadused ei kaasu füüsiliste omadustega. Aga me ju tahame öelda, et bioloogilised omadused kaasuvad füüsikaliste omadustega. Me ei taha, et inglitega maailma loogiline võimalikkus ei laseks meie maailmas füüsikalistel omadustel määrata bioloogilisi omadusi. Selle probleemi tõttu on mõned filosoofid leidnud, et loogiline võimalikkus ja paratamatus on kaasumise puhul liiga tugevad ning tuleks kasutada mõnd nõrgemat sorti võimalikkust, nagu looduslikku võimalikkust. Aga see teeks loogilise ja loodusliku võimalikkuse eristuse kasutuks ning ignoreeriks seda, et meie maailmas füüsikalised faktid mingis väga reaalses mõttes määravad bioloogilised faktid. Mõned filosoofid on stipuleerinud, et mittefüüsilise ainega maailmad siiski ei ole loogiliselt võimaliõttõttkud, aga see teeks loogilise võimalikkuse suvaliseks. Õnneks osutub, et loogilise kaasumise definitsiooni saab parandada. Kaasumine tuleb muuta teesiks meie maailma (või üldse konkreetsete maailmade) kohta. Parandatud definitsiooni järgi kaasuvad B-omadused loogiliselt A-omadustega, kui B-omadused meie maailmas on loogiliselt määratud A-omadustega järgmises mõttes: igas samade A-faktidega võimalikus maailmas kehtivad samad B-faktid.

On siiski üks raskus. On bioloogiline fakt meie maailma kohta, mis inglitega maailmas ei kehti, nimelt et elusat ektoplasmat pole olemas ja kõik elusolendid on DNA-põhised. Inglite maailmas võib isegi olla füüsilistest protsessidest põhjuslikult sõltuv ektoplasma, nii et mõnikord tekib vombatite kopulatsioonist mittefüüsiline ektoplasmast vombatipoeg. Siis saab olla nii, et meie maailmas järglasteta vombatil on füüsiliselt samasuguses inglitega maailmas järglasega vaste. Siis järglasteta olemise omadus meie definitsiooni järgi ei kaasu, samuti nagu globaalne omadus, et elusat ektoplasmat pole olemas. Kõik faktid meie maailma kohta ei järeldu ainult füüsilistest faktidest. Kõik sellised faktid on seotud eitavate olemasoluväidetega. Ei saa oodata, et neid fakte määraksid mingisugused lokaliseeritud faktid. Kaasumisteesid peaksid käima ainult jaatavate faktide ja omaduste kohta. Jaatava fakti maailmas W võib defineerida kui fakti, mis kehtib igas maailmas, mis sisaldab maailma W, ja jaatava omaduse kui niisuguse omaduse, mis juhul kui ta esineb maailmas W, esineb vastaval indiviidil ka igas maailmas, mis sisaldab maailma W. Enamik igapäevaseid fakte ja omadusi on jaatavad. Edaspidi on eeldatud, et kaasumissuhted käivad ainult jaatavate faktide ja omaduste kohta. Nii et B-omaduste globaalne loogiline kaasumine A-omadustega on defineeritud nii: igas loogiliselt võimalikus maailmas W, mis on A-eristamatu meie maailmast, kehtivad kõik B-faktid, mis kehtivad meie maailma kohta, ka maailma W kohta. Siin on eeldatud, et jutt on jaatavatest B-faktidest ja -omadustest. Samamoodi, B-omadused kaasuvad lokaalselt ja loogiliselt A-omadustega, kui iga tegeliku indiviidi x ja iga logiliselt võimaliku indiviidi y korral kui on A-eristamatu x-ist, siis x-il esinevad B-omadused esinevad ka y-il. Lühidalt, B-omadused kaasuvad loogiliselt A-omadustega, kui B-faktid tegelike olukordade kohta järelduvad A-faktidest, kusjuures olukordade all mõeldakse globaalsel juhtumil maailmu ja lokaalsel juhtumil indiviide.

Loogilisel ja looduslikul kaasumisel on erinevad ontoloogilised järelmid. Kui B-omadused loogiliselt kaasuvad A-omadustega, siis juhul kui A-faktid on antud, siis B-faktid lihtsalt kirjeldavad A-faktidega krjeldatud maailma ümber. Need on küll teised faktid, kuid mitte lisafaktid. Puhtloodusliku kaasumise puhul ei ole ontoloogia nii lihtne. Kontingentsed seadussuhted ühendavad maailma eri jooni. Kui B-omadused kaasuvad A-omadustega ainult looduslikult, siis oleks saanud olla maailm, milles meie A-faktid kehtivad ilma B-faktideta. Kui Jumal korraldas A-faktid, pidi ta B-faktide korraldamiseks lisatööd tegema. B-factid on midagi lisaks A-faktidele, ja nende kehtimisest järeldub, et maailmas on midagi muud. Füsikalism ehk materialism on tõene, kui kõik jaatavad faktid maailma kohta globaalselt loogiliselt kaasuvad füüsikaliste faktidega.

2.2 Reduktiivne seletus

Tundub, et peaaegu igale makromaailma nähtusele on põhimõtteliselt reduktiivne seletus, seletus täielikult lihtsamate entiteetide kaudu. Nähtuse reduktiivne seletus ei pruugi nõuda selle nähtuse redutseerimist. Nähtused, mida saab realiseerida väga pajudel füüsikalistel alustel, näiteks õppimine, ei ole redutseeritav selles mõttes, et neid ei saa samastada mingi kindla madalama tasandi nähtusega, kuid see mitmetirealiseeritavus ei takista reduktiivset seletamist. Nähtuse reduktiivne seletus ei ole ka sama mis kõrgema tasandi teooria reutseerimine. Reduktiivne seletus võib ka näidata, et kõrgema tasandi teooria on valel teel. Sageli pole kõrgema tasandi teooriat üldse olemas. On ka palju muid seletuse laade, nagu ajalooline seletus ning igasugused kõrge tasandi seletused, nagu käitumise seletamine uskumuste ja soovide kaudu. Kuigi käitumine on põhimõtteliselt seletatav reduktiivselt, on kõrge tasandi seletus sageli mõistetavam ja valgustavam. Reduktiivsed seletused ei asenda muud laadi seletusi.

Nähtus reduktiivse analüüsiga kaasneb selle nähtuse analüüs jämedates joontes. ilma niisuguse analüüsita ei oleks seletuslikku silda madalama tasandi füüsikalistelt faktidelt kõnealuse nähtuseni. Kui selline analüüs on olemas, siis tuleb seletamiseks lihtsalt näidata, kuidas teatud madalama tasandi füüsikalised mehhanismid vastavad sellele analüüsile. Kõige huvitavamate seletust nõudvate nähtuste (nagu paljunemine ja õppimine) puhul saab vastavaid mõisteid analüüsida funktsionaalselt. Selliste mõistete tuuma saab iseloomustada mingite funktsioonide täitmise või nende täitmise võime kaudu. Nii et kui on seletatud, kuidas neid funktsioone täidetakse, on kõnealused nähtused seletatud. Kui on seletatud, kuidas organism täidab teise organismi tekitamise funktsiooni, siis paljunemine on seletatud. Nende funktsioonide täitmise seletamine on põhimõtteliselt lihtne. Kui nende funktsioonide tulemused on ise füüsikaliselt iseloomustatavad ja kõigil füüsikalistel sündmustel on füüsikalised põhjused, siis peaks iga funktsiooni täitmisele olema füüsikaline seletus. Tuleb lihtsalt näidata, kuidas teatud laadi seisundid vastutavad sobivate tulemusseisundite tekitamise eest loodusseadustega kooskõlas oleva põhjusliku protsessi kaudu. Põhiosa reduktiivsest seletusest moodustavad üksikasjad, analüüsiosa on sageli triviaalne. Isegi mõnda füüsikalist mõistet nagu soojus võib mõista funktsionaalselt: soojus on jämedates joontes niisugune asi, mis paisutab metalle, mida põhjustab tuli, mis viib teatud laadi soojustajuni jne. Kui on seletatud, kuidas need funktsioonid on täidetud, siis soojus on seletatud. Soojus on põhjusliku-rolli-mõiste. Siin on mõned ebaolulised tehnilised raskused. Näiteks ei pruugi "soojus" olla rangelt sünonüümne soojuse iseloonustusega põhjusliku rolli kaudu. Ühe loomuliku tõlgenduse järgi on "soojus" ekvivalentne iseloomustusega molekulide liikumise kaudu, nii et mõnes faktivastases maailmas ei pruugi soojusel olla niisugust põhjuslikku rolli. Igal juhul tuleb soojust seletades seletada põhjusliku rolli mängimist, mitte molekulide liikumist. Soojuse ekvivalentsus molekulide liikumisega on teada aposterioorselt, soojuse seletuse tulemusena. Teine väike raskus on see, et paljud põhjusliku-rolli-mõisted käivad nii põhjuslikku rolli mämgiva seisundi kui ka selle rolli mängimise kohta. "Soojus" võib tähistada põhjuslikku tööd tegevaid molekule või põhjuslikku protsessi (soojendamist). "Taju" võib tähistada tajumist või selle tulemusel tekkivat siseseisundit (tajumust). Aga sellest midagi olulist ei sõltu. Seletus seletab mõlemat. Kolmas raskus on see, et paljusid põhjusliku-rolli-mõisteid iseloomustatakse osalt sellega, kuidas nad mõjuvad elamustele, näiteks soojust mõistetakse soojusaistingute põhjusena. Kas siis soojuse seletamiseks tuleb seletada soojusaistinguid? Neid seletada ei osata, nii et praktikas jääb nähtuse see osa seletamata. Piirdutakse tähelepanekuga, molekulide liikumine on vastavuses soojusaistingutega. Sellest vastavusest tehakse järeldus, et peaaegu kindlasti on olemas põhjuslik seos. Selline seletus pole küll täielik, aga enamasti sellest piisab.

Reduktiivne seletus funktsionaalse analüüsi kaudu töötab enamikus tunnetusteaduse valdkondades hästi, vähemalt põhimõtteliselt. See ei tööta fenomeniliste seisundite puhul, sest pole selge, miks mingit laadi funktsioneerimisega kaasneb teadvus. Fenomenilised seisundid ei ole defineeritud põhjusliku rolliga. Teadvuse seletamiseks ei piisa põhjusliku rolli mängimise seletamisest. Tunnetuse mis tahes funktsionaalse seletuse puhul tundub loogiliselt võimalik, et sellega ei kaasne teadvust. Kui see on nii, siis vaimunähtuste mis tahes funktsionaalne või üldse füüsikaline seletus on fundamentaalselt ebatäielik. Niisuguste seletuste ja teadvuse vahel on seletuslik lünk (Joseph Levine). Kui see on nii, siis seletuslik lünk on iga mentaalse mõiste puhul, millel on fenomeniline element. Kui jätta kõrvale mure fenomenide pärast, siis paistab, et tunnetusteadusel on head võimalused vaimu seletada.

2.3 Loogiline kaasumine ja reduktiivne seletus

Loodusnähtus on mingite madalama tasandi omaduste kaudu reduktiivselt seletatav parajasti siis, kui ta nende omadustega loogiliselt kaasub. Nähtus on füüsikaliste omadustega reduktiivselt seletatav ehk lihtsalt reduktiivselt seletatav parajasti siis, kui ta loogiliselt kaasub füüsikaliste omadustega. Loodusnähtus on mingite madalama tasandi omaduste kaudu reduktiivselt seletatav parajasti siis, kui selle nähtuse omamise omadus nende omadustega globaalselt loogiliselt kaasub. Nähtus on lihtsalt reduktiivselt seletatav parajasti siis, kui selle nähtuse omamise omadus globaalselt loogiliselt kaasub füüsikaliste omadustega. Seda võib võtta reduktiivse seletuse mõiste eksplikatsioonina, millel võib-olla on stipulatsiooni element.