Theodosius II
Theodosius II või Theodosius Noorem[1] (Imperator Caesar Divii Arcadii Divi Theodosii Flavius Theodosius Augustus; 10. aprill 401[1] – 28. juuli 450) oli Ida-Rooma keiser aastatel 408–450, valitsedes seega 42 aastat, 1 kuu ja 28 päeva (koos isaga 48 aastat).
| Theodosius II | |
|---|---|
 Theodosius II büst Louvre'is | |
| Bütsantsi keiser | |
|
Ametiaeg 10. jaanuar 402 / 1. mai 408 – 28. juuli 450 | |
| Eelnev | Arcadius |
| Järgnev | Marcianus |
| Isikuandmed | |
| Sünniaeg | 10. aprill 401 |
| Surmaaeg | 28. juuli 450 |
| Abikaasa | Eudocia |
| Vanemad | Arcadius ja Aelia Eudoxia |
| Lapsed | Eudoxia, Flaccilla, Arcadius (arvatavasti) |
Ta oli Arcadiuse ja Aelia Eudoxia vanim poeg, Theodosius I lapselaps.
Valitsemisaeg
muudaTheodosius hakkas juba 402. aastal kandma tiitlit "augustus" ning seega sai temast formaalselt isa kõrval valitseja juba üheaastaselt.[1] Theodosius sai keisriks 408. aastal seitsmeaastaselt, mil suri Arcadius. Enne seda oli ta õppinud nii sõjandust kui ka keeli.
Arusaadavalt poleks seitsmeaastane laps saanud pärast isa surma iseseisvalt riigi juhtimisega hakkama. Keiser Arcadiuse testamendis oli troonipärija koha peal lünk, mis võimaldas erinevatel pretendentidel nõuda endale eestkostja kohta keisri kõrval. Võimalik, et seetõttu tekkiski legend sellest, et Arcadius määras Pärsia šahhi Theodosiuse hooldajaks. Arvatavasti tulenes see legend asjaolust, et riigi idapiiril valitses rahu ning riikide vahel püsis heanaaberlik läbisaamine.[1]
Theodosiuse valitsemisaja algust märgistasid ulatuslikud tänavarahutused, mis olid põhjustatud näljahädast. Egiptusest jäid saabumata laevad viljaga, mis ähvardas jätta linna leivata. Kujunenud olukord võimaldas kaupmeestel kruvida leivahinnad kõrgeks, mis viis omakorda vihased massid tänavatele.[1]
Anthemiuse mõjuvõim
muudaTheodosius sõltus kogu oma valitsemisaja jooksul õukondlastest ja naistest. Neist esimene oli pretodriaanide prefekt Anthemius. Teda on kirjeldatud võrreldes keiser Arcadiuse soosikute Rufinuse ja Eutropiusega positiivsemana. Anthemius tegutses pigem riigi kui enese huvides. Üks tema esimesi ettevõtmisi oli kaubanduslepingu sõlmimine Pärsiaga, milles pandi muu hulgas paika kaugeimad punktid, kus naaberriigi kaupmeestel on lubatud tegutseda. Sellest lepingust saab välja lugeda ka poliitilise allteksti: Pärsia šahh aktsepteeris sellega Bütsantsis kujunenud jõudude vahekorda. Teiseks Anthemiuse olulisieaks teeneks oli algatus ümbritseda Konstantinoopol uute müüridega. Vanad müürid olid maavärinate käigus saanud tugevalt kannatada ega pakkunud enam linnale küllaldast kaitset. Uute kaitsemüüride ehitamist alustati 413. aastal (vahetult enne Anthemiuse kukutamist) ning lõpetati 439. aastal, seega püstitati neid müüre 26 aastat. Uus müür oli ligikaudu viis kilomeetrit pikk, sisaldas viit väravat ja 92 torni. Kuigi keisril polnud nende müüride rajamisel praktiliselt mingit isiklikku rolli, hakati seda iseenesestmõistetavalt kutsuma Theodosiuse müüriks. Selle kaitsemüüri osi on säilinud tänapäevani.[1]
Pulcheria mõjuvõim
muuda
414. aastal toimus Bütsantsi siseelus erakordne sündmus: 4. juulil kuulutati keisri 16-aastane õde Pulcheria augustaks ning tema büst paigaldati senati istungite ruumi Honoriuse ja Theodosius II rinnakujude kõrvale. Sümboolselt sai selle sammuga Rooma impeerium endale kolmanda ühisvalitseja.[1]
Pulcheria oli Arcadiuse ja Eudoxia kolmest tütrest vanim. Ta oli väga energiline ja võimukas ning kuigi ta oli Theodosiusest vaid mõne aasta vanem, oli tal venna üle väga suur mõjuvõim. Augusta tiitli vastuvõtmisega lubas ta ja ka tema nooremad õed, et jäävad alatiseks vallaliseks. Pulcheria oli sügavalt usklik ning tema võimule pääsemisega hakkas õukonna elukorraldus meenutama pigem kloostrit. Usule lisaks sai ta südameasjaks venna kasvatamine ja harimine. Seega pidi keiser tänama oma õde hea hariduse eest. Keiser valdas suurepäraselt kreeka ja ladina keelt, oli tugev matemaatikas, astronoomias, ajaloos ja teistes teadustes. Ta luges palju nii päeval kui ka öösel, mistõttu oskas ise endale konstrueerida spetsiaalse valgusti. Theodosius oli hea joonistaja ning ta illustreeris oma käega raamatuid. Ilus käekiri andis talle ka hüüdnime Kalligraaf.[1]
Hea haridus ja usklikkus andsid keisrile pehmeloomulise ja sõbraliku inimese kuvandi. Talle meeldis viibida vaimulike seltskonnas. Keiser omandas ka ise usuküsimustes suure asjatundja kuulsuse. Theodosiuse õhutusel koondati õukonda ulatusliku vaimuliku kirjandusega raamatukogu, kus keiser veetis tunde lugedes. Lugemisele lisaks oli üks tema meelistegevusi kiriklike psalmide laulmine. Ta korraldas isegi hipodroomil suurele rahvahulgale võiduajamise asemel ühise jumalapalvuse. Theodosius sekkus isiklikult kirikusisestesse vaidlustesse ning andis oma suure panuse paganate tagakiusamisele. Tema käsul põletati 426. aastal maha Olümpia pühamu ning 448. aastal korraldati paganlike raamatute põletamine. Keisri austus kirikutegelaste vastu võttis vahel suisa äärmusliku vormi. Üks tahumatu käitumise poolest tuntud munk olevat pannud keisri kirikuvande alla, kui viimane vastas munga järjekordsele palvele eitavalt. Keiser pöördus patriarhi poole, et ta mõjutaks munka vannet maha võtma. Patriarh püüdis keisrit rahustada ning selgitas, et munga pandud vanne ei kehti, kuid ta võib selle vande ise maha võtta. Theodosius sellega aga ei leppinud, vaid ta andis käsu munk üles otsida ning palus, et ta vandest vabastataks.[1]
Paljud kaasaegsed on keisri välimuse kirjeldamisel välja toonud, et Theodosiusel olid tema kaunitarist ema ilusad mustad silmad. Keisrit polevat ka kunagi nähtud vihastamas. Kord olevat üks lähikondlane keisrilt küsinud: "Miks Te oma solvajaid kunagi ei nuhtle surmaga?" Selle peale vastas keiser: "Inimesi pole raske hukata, kui sa aga saad seda tegu kahetsema, siis ei suuda neid ellu tagasi tuua keegi muu peale Jumala."[1]
Tugeva kehaehitusega keisri hobiks oli lisaks lugemisele ja usuküsimustele ka jahipidamine.[1]
Lakkamatud kõhklused kujundasid Theodosiusest võimetu ja tahtejõuetu valitseja, kes oli pidevalt kellegi endast tugevama mõju all. Kuna tema huvid olid mujal, suhtus ta riigiasjadesse väga pealiskaudselt. Mõnikord on isegi öeldud, et Theodosius polnud mitte Pulcheria mõju all, vaid Pulcheria valitseski tollel ajal riiki. Näiteks seisiski mitmete vana usu pooldajate vastu suunatud sammude taga otseselt keisri õde.[1]
Abielu, Eudocia tõus ja mõjuvõim
muudaKeisrile kohaselt tuli Theodosiusel valida endale abikaasa. Keiser teatas, et tema väljavalituks saab suursuguse päritoluga ja maailma kauneim neiu. Kui sellist naist leida ei õnnestu, eelistas ta, et neid oleks pigem kaunis. Nende juhiste alusel algasid abikaasa otsingud, milles osalesid nii Pulcheria kui ka keisri lähedased sõbrad, sest sellest sõltus ka nende edasine heaolu. Järgnevad sündmused kõlavad lausa muinasjutulikult. Üle terve riigi algasid keisrinna otsingud, kuid erinevatel põhjustel sobivat kandidaati ei leitud. Keisri ellu sekkus saatus. Pulcheria jutule tuli üks ateenlanna nimega Athenais, kes oli ühe filosoofi tütar ning saanud hea hariduse. Isa surma järel läks kogu pärandus Athenaisi vendadele. Isa jättis tütrele vaid väikese rahasumma ning kirjutas testamendis, et sellest talle piisab, sest teda ootab ees õnn, mis ületab iga teise naise oma. Athenais suundus oma tädiga Konstantinoopolisse ning läks Pulcheria jutule, et viimane aitaks tal õigluse jalule seada ning tüdruk saaks oma osa pärandusest. Pulcheria oli aga Athenaisi ilust rabatud ning teatas keisrile, et abikaasa otsingud on lõpule jõudnud. Väidetavalt armus Theodosius Athenaisi esimesest silmapilgust. Algasid ettevalmistused pulmadeks. Athenais oli olnud pagan, mistõttu algas tema koolitamine ja ristimine. Tema uueks nimeks sai Aelia Eudocia. Ta on läinud ajalukku kui andekas poetess, kelle luuletused käsitlesid valdavalt heroilist ja usulist teematikat.[1]
Theodosius ja Eudocia abiellusid 7. juulil 421. aastal. Kui keisrinna vennad sellest kuulsid, üritasid nad karistuse hirmus põgeneda, kuid nad viidi keisrinna ette. Eudocia olevat neile öelnud: "Kui te poleks mulle liiga teinud, poleks ma Konstantinoopolisse tulnud." Sellega oli tülil lõpp ning vendadele määrati kõrged ametikohad õukonnas.[1]
Aasta hiljem sündis keiserlikul paaril tütar, kelle nimeks pandi vanaema auks Eudoxia. 2. jaanuaril 423. aastal kuulutas Theodosius II oma abikaasa augustaks. Tegelik võim kuulus aga jätkuvalt Pulcheriale. Keisri osalemine valitsemises piirdus vaid dokumentide formaalse kinnitamisega. Väidetavalt olevat Pulcheria naljaga pooleks andnud vennale dokumendi, mis kinnitas keisrinna Eudocia keisri orjaks. Sisusse süvenemata kirjutas Theodosius sellele alla.[1]
Pikapeale hakkas olukord kahe augusta vahel õukonnas pingestuma. Lisaks tärkas Theodosiuses huvi riigiasjade vastu. Väliselt säilis palees keisri lapsepõlves sisse seatud kord, mis nägi näiteks ette päeva alustamist psalmidega ning kolmapäevaseid ja reedeseid paaste, oli õhus tunda pingete kasvu. Õukonna intriige varjutas mõneks ajaks läänest tulnud teated. 15. augustil 423. aastal suri Ravennas Lääne-Rooma keiser Honorius, Theododius II onu. Konstantinoopol oli väga huvitatud tühjaks jäänud trooni täitmisest oma kandidaadiga. Kõige sobivamaks peeti 2. juulil 419. sündinud Flavius Placidust, kes oli väejuht Constantinus (mõnda aega ka Lääne-Rooma keiser) ja Theodosius I tütre Galla Placidia poeg. Seega oli ta Honoriuse õepoeg. Temast saigi peatselt keiser Valentinianus III. Enne Rooma saatmist kihlati ta Theodosiuse ja Eudocia tütre Eudoxiaga. Sellega kinnitati Ida ja Lääne ühtsusust ühe riigi raamides. 437. aastal saabuski Valentinianus hiilgava saatjaskonnaga Konstantinoopolisse, kus toimus Lääne-Rooma keisri ja Ida-Rooma printsessi pulm.[1]
Peagi katkestas Eudocia Pulcheria tähelennu ning temast endast sai keisri peamine mõjutaja. Eudocial õnnestus mõne aja pärast saavutada Pulcheria pagendamine pealinnast.[1]
425. aastal asutati Konstantinoopoli ülikool, mida võib pidada pigem Eudocia teeneks. Õppetöö toimus ülikoolis niid ladina kui ka kreeka keeles ja tänapäeva mõistes kateedreid oli kokku 31, kusjuures neis rakendatud professoritel oli keelatud samal ajal õpetada kodus. Kõik ülikoolis töötanud õppejõud said riigilt palka ning pärast 28-aastast teenistust oli neile ette nähtud pension.[1]
Aastail 429–438 koostati Theodosius II korraldusel seadustekogu, mis sai tema auks nime "Codex Theodosianus". See sisaldas alates 313. aastast antud keiserlikke edikte ja kehtis seadusena riigi mõlemas osas.[1]
Välispoliitika
muuda
Theodosius II valitsemisaega iseloomustasid pidevad pinged Doonau maile tekkinud hunnide riikliku moodustisega. Selle lakkamatu ohuga püüti võidelda ka relvadega, kuid peamiselt siiski kulla abil. Nii osteti end rüüsteretkedest vabaks. Eriti ohtlikuks muutus riigile olukord 434. aastal, kui hunnide ja teiste rändrahvaste etteotsa sai Attila. Oht Konstantinoopolile muutus lausa käegakatsutavaks. Konflikti vältimiseks pakuti Attilale suurt andamit koos lubadustega seda aasta-aastalt suurendada. Hunnid polnud riigi ainsaks ohuks. Samal ajal võideldi Pärsiaga Armeenia pärast. Lisaks välisele ohule lahvatasid riigis ka suured usutülid, mis neelasid palju keisri tähelepanust.[1]
Eudocia langus
muudaUmbes 441. aasta paiku halvenesid keisri ja keisrinna suhted järsult. Theodosius hakkas oma naist kahtlustama petmises keisri enda lähedase sõbraga. See lugu on samuti muinasjutuline. Väidetavalt sai keiser kingituseks erakordselt suure õuna, mille ta kinkis edasi keisrinnale. Eudocia olevat jätnud õuna söömata ning kinkinud selle oma kallimale, kes paha aimamatult kinkis selle ringiga tagasi Theodosiusele. Vihane keiser nõudis abikaasalt, et ta kingitud õuna näitaks. Eudocia väitis, et sõi õuna ära ning kinnitas seda, keisri nõudmisel ka vandega. Seejärel näitas keiser abikaasale õuna. Järgnes tõsine armukadedusstseen, mille järel kaotas keisrinna igaveseks oma mehe soosingu. Pole teada, kas see lugu on tõsi, kuid kindel on, et keiserliku paari suhted halvenesid ning 442. aastal saadeti Eudocia igavesse pagendusse Jeruusalemma, kus ta 460. aastal suri. Ta kinnitas elu lõpuni, et ei petnud oma meest ning et tegu oli temavastase vandenõuga.[1]
Viimased valitsemisaastad
muudaEudocia pagendamine andis samuti pagenduses viibinud Pulcheriale lootuse taas võimule tõusta. Kuid üle elatud perekondlik draama muutis keisri lähikondlaste suhtes kahtlustavaks ning ta ei usaldanud kedagi peale eunuhh Chrisaphiuse. Viimane tegi aga kõik, et tõrjuda Theodosiuse kõrvalt oma konkurendid. Üheks neist oli näiteks Konstantinoopoli eparh (linnaülem) Cyrus (kreekapäraselt Kyros). Linnamüüride taastamist juhtinud Cyrust tervitati hipodroomil hüüetega: "Constantinus ehitas, Cyrus taastas!" Salakaval Chrisaphius juhtis keisri tähelepanu sellele, et tema nime hüüetes ei mainitud, ning eunuhh lisas, et tegemist on vandenõuga. Sellest piisast, et Cyrost süüdistada paganluses, millele järgnes eparhi varanduse konfiskeerimine ja vägivaldne mungaks pühitsemine.[1]
Surm ja pärand
muuda49-aastast Theodosius II tabas surm ootamatult. Keiser oli parasjagu oma jahil, kui kukkus niivõrd õnnetult hobuse seljast, et tema selgroog sai raskelt viga. Järgmisel päeval, 28. juulil 450 suri ta saadud vigastuste tõttu.[1]
Theodosius II valitses kaua – 42 aastat. Selle aja jooksul kinnitusid paljud hiljem bütsantslikuks peetud tavad ja traditsioonid. Teda on peetud nõrgaks ja tahtejõuetuks keisriks.[1]
Tema pärandiks jäävad Konstantinoopoli müüride taastamine, ülikooli rajamine ning tema auks nimetatud seaduskogu koostamine.[1]
Theodosius II ja Eesti
muudaTheodosius II solidus on üks kahest Eestist leitud vanaaja kuldmündist. [2]
Viited
muuda- ↑ 1,00 1,01 1,02 1,03 1,04 1,05 1,06 1,07 1,08 1,09 1,10 1,11 1,12 1,13 1,14 1,15 1,16 1,17 1,18 1,19 1,20 1,21 1,22 1,23 1,24 David Vseviov (2004). Bütsantsi keisrid. Valitsejad purpuris. Tallinn: Kunst. Lk 25-32.
- ↑ Dieter Quast: Ein skandinavisches Spathascheidenmundblech der Völkerwanderungszeit aus Pikkjärve (Polvamaa, Estland). "Jahrbuch des Römisch-germanischen Zentralmuseums Mainz" 51 (2004): 243-281
| Eelnev Arcadius |
Ida-Rooma keiser 408–450 |
Järgnev Marcianus |