Sallivus

See artikkel räägib ühiskonna ja inimeste sallivusest; ökoloogiamõiste kohta vaata artiklit Tolerantsus (ökoloogia).

Sallivus ehk tolerantsus on inimese või ühiskonna võimelisus taluda, tunnustada või/ja usaldada harjumuspärasest erinevaid arvamusi, uskumusi, hoiakuid, tavasid, kombeid, ideoloogiaid või kultuure üldse. Sallivus ei pruugi alati tähendada heakskiitu või mõistmist, kuid enamasti sisaldab austust.

Eri kultuurides esineb sallivust erineval moel. Sallivus teistsuguste kommete, tavade jmt suhtes on üldreeglina suurem multikultuursetes ühiskondades, suurtes turismipiirkondades jm. Sageli on probleemiks enamuse tavadest hälbivate vähemuste sallimine, nt homoseksuaalsete inimeste, moslemite vms sallimine, aga ka sallivus ühiskonna täieõiguslike gruppide vahel, nt vanurite ja noorte, loomeinimeste ja ärimeeste jne. Tuntud on idamaade religioonide sallivus teiseusuliste suhtes, mis on seal võimaldanud paljude erinevate usundite üksteisesse sulandumist, nende osiste liitumist ja omavahelist täiendamist.

Sallivus ei pruugi olla üksnes positiivne nähtus. Sallivusest kui negatiivsest nähtusest räägitakse näiteks siis, kui jutt on ühiskonna sallivast suhtumisest mõningatesse korrarikkumistesse ja kuritegudesse. Sallivuse egiidi all on võimalik nõuda mittesekkumist olukordadesse, kus rikutakse mõne iseäraliku usutunnistuse või kultuuritraditsiooni raames inimeste põhilisi õigusi. Vastupidit sellele räägitakse näiteks täissallimatuse poliitikast (nulltolerants) narkootikumide ja vägivalla suhtes.

Ajalugu

Uusaja kontekstis räägiti sallivusest eelkõige kui sallivusest reformeeritud usu ja sellega seoses ka uute ideede suhtes. Sallivuse küsimus tõstatus seoses 16. ja 17. sajandi reformatsiooni ja ususõdadega ja sallivuse esimeseks teoreetikuks peetakse John Locke'i, kes olevat 1667. aastal koostanud oma "Kirja sallivuse kohta" (Letter concerning toleration), mille ta avaldas alles 1689. aastal. Sallivuse ja sallimatuse eri vormid ühiskonnas, sallivus kui avatud ühiskonna voorus ja ideaal ning globaalne kultuuriline sallivus on saanud keskseks küsimuseks alles 20. sajandil.

Sallivus kui voorus

Aristotelese vaimus vaadatuna võiks sallivus kui voorus olla kesktee ühelt poolt ükskõiksuse (st ülisallivuse) ja teiselt poolt julmuse (st ülima sallimatuse) vahel.

Kristluse mõnedes vooludes jutlustatakse vajadusest osalt just sallivuse nimel jätta maha oma vana eluviis, vana inimene, keda rikuvad petlikud soovid (eelarvamus, vagatsemine ja sallimatus), ning vaimulikult uueneda. Tuleb saada uueks inimeseks, kes on loodud Jumala näo järgi ning on õige ja tõeliselt püha (salliv, kannatlik ja leebe).

Sallivus kui isikuomadus on tänapäeval üldtunnustatud ideaaliks, mille järgimist nõutakse mitmekesistes eluvaldkondades, nii era- kui ametialaselt. Sallivust peetakse demokraatliku ühiskonna üheks alustalaks, laialt on levinud loosungid "Püüa mõista, aga mitte hukka mõista!" ja "Erinevuste tunnustamine rikastab meie ilmavaadet!" jms. Samas arutletakse sallivuse piiride üle ning rõhutatakse, et sugugi mitte kõike ei tule sallida, eriti just riiklikul või ideoloogilisel tasandil.

Ühiskonnateoreetikud peavad sallivust tänapäeva liberaalse demokraatia peamiseks poliitiliseks vooruseks, mida võib võrrelda monarhia voorusega (nt ustavus), aristokraatia voorusega (nt suursugusus), oligarhia voorusega (nt jõukus), türannia voorusega (nt alluvus) jne.

Sallivus filosoofias

Filosoofias tuntakse sallimatu sallimise paradoksi, mis sarnaneb väga patsifisti paradoksiga: kas tuleb sallida ühiskonda, mis on sallivuse suhtes sallimatu? Kas mitte ei aita sallimatu sallimine kaasa sallimatusele ja ei moondu sallimine seega ise sallimatuseks, kuna selle tulemuseks on suurem sallimatus? Kas poleks siis juba õigem ise sallimatuse üle kontrolli hoida, kui see delegeerida nendele, kes on sallimise suhtes sallimatud? Vastavalt problemaatilisusele sallivuse mõistmisel osutatakse, et sallimine on alati osaline või tinglik ning vajab konkreetse olukorraga täpsustamist. Puhas sallivus on ühiskonnafilosoofia vaatenurgast enamasti tühi mõiste.

Herbert Marcuse eristab progressiivset ja regressiivset sallivust ning väidab, et sallivus on alati suunatud teatud ideaalide täideviimisele ja sisaldab alati sallimatust ideaalide suhtes takistava suhtes, st on repressiivne. Progressiivne sallivus on selline sallivus, mis viib ühiskonda ideaalide poole, Marcuse järgi suurema ühiskondliku vabaduse poole, millega ta määratleb sallivuse just ühiskonnast lähtuvalt ega mitte üksikisikust. Progressiivsete muutuste sallimine õigustab tema jaoks teatud määral indiviidi represseerimist.

Sallimatus kuritegevuse suhtes

Sallimatus korrarikkumiste ja pisikuritegude suhtes sai aktuaalseks New Yorgi linnapea John Lindsay poliitikas 1990. aastate lõpul. On vaieldav, kuidas tuleb mõista sallimatust kuritegevuse suhtes. Kahtlemata leidub tänapäeval olukordi, kus karistatakse süütuid, samuti on eri aegadel seadused lugenud kuritegelikeks asju, mida hiljem on peetud ohutuks, õigustatuks või isegi kohustuslikuks (nt mitmesugused poliitilised kuriteod, sh kehtiva korra õõnestamine). Argumendina kuritegevuse täieliku mitte-sallimise vastu kasutatakse kurjategija võimalikku paranemist ja hilisemat kasu ühiskonnale, mis omakorda sõltub sellest, kas kurjategija teeb edaspidi kuritegusid, mida tal on võimatu heastada. On tähelepanu juhitud ka sellele, et õigusriigis otsustab konkreetse kuriteo ja süü küsimuse kohus mitte inimeste salliv või sallimatu suhtumine, mistõttu pole kuritegevuse küsimus sallimisega otseselt seotud.

Sallivuse küsimused Eestis

Eestis kerkib sallimise küsimus eelkõige üles seoses "muulaste küsimusega". Küsimuseks on see, et mil määral on võimalik eri tasanditel sallida neid inimesi, kes on asunud Eestisse elama Nõukogude okupatsiooni ajal ning moodustanud siin kogukonna, mille tavad ja taotlused ei ühti eestlaste omadega.

Sallivuse üle arutletakse Eestis ka seoses tööjõu vaba liikumisega Euroopa Liidus. Võõrtööjõu massiline saabumine Eesti tööturule võiks tekitada konflikte majanduslikel, rassilistel, usulistel jm alustel, mistõttu tunnistatakse, et mõnede inimeste sallivuse piir jookseb just nende küsimuste vahelt.

Vaata ka

Kirjandust

Gustav Ichheiser. On "Tolerance" and "Fanaticism": A Dilemma. – Philosophy and Phenomenological Research, 1969, 29 (3), lk 446–450. Vt Gustav Ichheiser#"Sallivusest" ja "fanatismist": üks dilemma.
Sallivus: II avatud ühiskonna foorum: Tallinn, 18. aprill 1997, Tallinn 1998. Toimetanud Kalle Kurg.
Iring Fetscher. Sallivus: ühe väikese vooruse asendamatusest demokraatiale: ajalooline tagasivaade ja aktuaalsed probleemid, Tallinn, Perioodika 1997. Tõlkinud Mati Sirkel.
Michael Walzer. Sallivusest, Tallinn, Vagabund 1998. Tõlkinud Märt Väljataga.
Iris Pettai. Eestlaste ja mitte-eestlaste vastastikune sallivus. – Eesti ja eestlased võrdlevas perspektiivis: kultuuridevahelisi uurimusi 20. sajandi lõpust, Tartu, Tartu Ülikooli Kirjastus 2002, lk 213–233. Kogumiku koostaja Aune Valk.
Vaapo Vaher. Jõuludest – sentimentaalselt. – Kodukolle, 2000, nr 10, lk 13.
Lea Arme. Kas elu on rottide võidujooks? – Kodukolle, 2000, nr 5, lk 6–8.
Jüri Kruusvall. Sallivus algab mõistmisest. – Ühiskond ja riik: abimaterjalid kodanikuõpetuse õpetajale. Tallinn, Projekt VERA 2000, lk 44–69.
Tanel Mätlik. Sallivus: kas ükskõiksus või tunnustamine. – Eesti filosoofia: mis see on? Kogumik sellest, millest kõneldakse siis, kui kõneldakse eesti filosoofiast. Tallinn, SE&JS 2002, lk 57–65. Kogumiku toimetanud Helen Eenmaa.
Tolerantsusest Eestis.[1]