Toompea Suur linnus

Toompea Suur linnus (ladina keeles castrum magnus või castrum maius) oli Mõõgavendade ordu kindlustatud asula, mida 1220. aastatel ehitati ja arendati Toompea paelava kaguosas, kus varem oli asunud muinaseestlaste ja hiljem I Taani aja taanlaste linnus. Üldlahenduselt oli see kastell, mis II Taani ajal aastatel 12381346 jagati põikmüüriga kahte ossa. 13. sajandil tekkis sinna tihe hoonestus, kus muuhulgas paiknesid Taani kuninga Harju, Viru, Rävala ning vahepeal ka Järva vasallide ja piiskopi elamukrundid.

Toompea
Reval (Tallinna all-linn ja Toompea) Adam Oleariuse gravüüril 17. sajandi keskel

Aastatel 12271229 lasi ordumeister Volquin lavasaare edelaossa ehitada Tallinna esimese kivist ordulinnuse ehk ordulossi (Ordensburg või Ordenschloss), mida tuntakse Toompea Väikese linnusena (ladina keeles castrum minus või castrum parva). Väikest linnust ühendas suure linnusega Toompea kolmanda osana eeskaitseala (cingele). Väikest linnus täiendas Toompea eeslinnus, mida ümbritses nurgatornidega välismüür. Müür kulges ringmüüriga paralleelselt, käändus seejärel põhja poole ning jätkus maapinda järgides kuni Lühikese jala väravani. Seal sulgus eeslinnus ristmüüriga, milles paiknes linnuse üks välisväravaid.

Keskajal jagunes Toompea - Suureks linnuseks, Väikeseks linnuseks (mida tänapäeval tunneme Toompea lossi nime all) ja eeslinnuseks.

Toompea Väikese linnuse üldvaade Toompuiestee poolsest küljest, mis on ka kõige paremini säilinud.

Suur linnus hõlmas künka põhjapoolse kõrgema osa. Suure linnuse keskosas asetseb plats, kuhu 13. sajandi alguses püstitati Tallinna toomkirik ja lõunapoolsesse külge mäenõlvale Toompea Väike linnus, linnuse ümber rajati ka Tallinna piiskopi residents, aadlike elumajad, mis aga hilisemate tulekahjude käigus on hävinud.

13.-16.sajandist Toompea linnuse ringmüüri ja konsooltornide säilmed

Suur linnusele pakkus head looduslikku kaitset kõrge ja järsuservaline küngas, linnus ümbritseti arvatavasti 14. sajandi keskel, pärast Eestimaa hertsogiriigi müüki Taani kuningriigi poolt Liivi ordule – ringmüüriga. Läänes, põhjas ja idas kulges see mööda künka järsku äärt, lõunas aga mööda vaheastangut, s.o mööda praeguse Lossi platsi põhjakülge. Kogu Suure linnuse ühendus välismaailmaga käis läbi lõunamüüris asetsenud väravatorni, mida nimetati Kellatorniks ehk Toomväravaks. See värav paiknes praeguse Piiskopi tänava lõunaosas ja sarnanes arvatavasti all-linna väravate peatornidega, olles neist küll veidi madalam ja mõõtmetelt veidi suurem. Suure linnuse müür sisaldas arvatavasti veel 11 sadultorni ja 2 suuremat torni. Kahe sadultorni jäänused on Toompea künka loodepoolses osas hilisemate majade küljes säilinud. Suuremate tornide kuju kohta täpsemad andmed puuduvad, kuna neist pole tänapäevani midagi olulist säilinud.

Linnuse müüridele rajati keskajal arvatavasti 14 kaitsetorni. Enamik neist (11) olid madalad konsooltornid, mille katked on osaliselt siiani jälgitavad. Peale selle oli ringmüüril veel kaks müüritorni ja üks väravatorn.

1684. aastal Toompea tulekahju hävitas praktiliselt kogu Suure linnuse keskaegse hoonestuse koos Tallinna toomkirikuga. Põlengust säilis vaid kolm maja ja Väike kindlus (üks säilinud majadest asub Toom-Kooli tänaval Toomkiriku taga).

Tallinna all-linna ümbritses kaitseehitisena Tallinna linnamüür, milles oli 2 vaheväravat (Lühikese jala värav ja Pika jala väravatorn) Toompea jalamil ja 6 välisväravat kaitserajatise välisfrondis.

Vaata ka

muuda

Kirjandus

muuda
  NODES