Torkav kuusk

taimeliik

Torkav kuusk ehk hõbekuusk ehk ilukuusk ehk sinikuusk (Picea pungens) on männiliste sugukonda kuuse perekonda kuuluv igihaljas okaspuu.

Torkav kuusk
Torkav kuusk Kaljumäestikus
Torkav kuusk Kaljumäestikus
Kaitsestaatus
Taksonoomia
Riik Taimed Plantae
Hõimkond Paljasseemnetaimed Pinophyta
Klass Okaspuud Pinopsida
Selts Okaspuulaadsed Pinales
Sugukond Männilised Pinaceae
Perekond Kuusk Picea
Liik Torkav kuusk
Binaarne nimetus
Picea pungens
Engelmann (1879)

Sünonüümid
  • ilukuusk, sinikuusk
  • Abies commutata var. glauca Chargueraud (1889)
  • Abies menziesii Engelm. (1862)
  • Abies menziesii var. parryana André (1876)
  • Picea menziesii (Engelm.) Engelm. (1863)
  • Picea menziesii var. parryana André (1876)
  • Picea parryana Barrow ex Sarg. (1897)
  • Pinus parryana Ehrh. ex Voss (1907)[1]

Torkava kuuse looduslik levila jääb Kaljumäestiku kesk- ja lõunaossa. Euroopasse jõudis liik 1863. aastal. Selle kultivarid on levinud ka Eesti linnaparkides.

Kultiveeritud puud Poolas

Botaanilised tunnused

muuda
 
Noored käbid vahetult pärast õitsemist
 
Tüve koor

Puu kasvab tavaliselt kuni 30, harva kuni 45 m kõrguseks.[3] Eluiga on 250–400 (600[4]) aastat.

Tüve läbimõõt on tavaliselt kuni 60, harva kuni 90 cm. Tüve koor on hallikaspruun, vanematel puudel paks, tugevasti lõhenenud ja väikeste plaatidena kestendav.[3][5]

Juurestik on maapinnalähedane, rohkete külgjuurtega. Sellele vaatamata on puu küllaltki tormikindel.[6]

Võra on koonusja, korrapärase kujuga, valgusküllases kasvukohas ulatub maapinnani. Oksad asuvad korrapärastes männastes, vanemas eas hakkavad alumised oksad laasuma.[3][5]

Okkad on 2–3 cm pikkused, terava tipuga, jäigad, neljatahulised, sinakasrohelised kuni hõberohelised, kinnituvad võrsetele radiaalselt, igal tahul on 3–6 õhulõherida. Hõbedane värvus püsib okastel ainult ühe aasta, okkad ise püsivad puul 4–6 aastat.[3][5]

Noored võrsed on helepruunid, vanemad tumepruunid, karvadeta, nõrgalt läikivad.[3] Pungad on suured, kollakaspruunid, võrsest veidi tumedamad, vaiguta, koonusjad kuni ümarad, laiade pungasoomustega, mis on punga ülalosas sageli tagasi kooldunud.[5]

Isasõisikud on pungade avanemisel roosakaspunased, harva kollakasrohelised, pärast õitsemist pruunikad.[6]

Käbid on 5–10 cm pikkused, noorelt püstised, kahvaturoosakad, hiljem rippuvad ja rohekad, valminult helepruunid[3]. Seemnesoomused on elastsed, õhukesed, piklikrombjad, lainelised[3]. Käbi läbimõõt on enne seemnete valmimist ja seemnesoomuste avanemist kuni 2 cm, pärast kuni 4 cm.

Seemned on pruunid, 2–3 mm pikkused, kuni 12 mm pikkuse tiivakesega.[5] Seemne mass on 3–4 mg.[3]

Torkav kuusk sarnaneb väga Engelmanni kuusega. Erinevused on järgmised: torkava kuuse okkad on teravamad, jäigemad ja noored võrsed on püstised, Engelmanni kuuse noored võrsed on tihti rippuvad.

Levila ja ökoloogia

muuda

Torkava kuuse levila asub USA osariikides Idahos, Wyomingis, Utah's, Colorados, New Mexicos ja Arizonas[6]. Ta kasvab peamiselt Kaljumäestiku kesk- ja lõunaosas, 1800–3000 m kõrgusel merepinnast[6]. Ta eelistab niisket mulda ja sellepärast kasvab meeleldi jõeorgudes.

Kasvukohad ja -tingimused

muuda
 
Noor puu

Levila kliima on peamiselt jahe ja niiske, peamine sademetehulk langeb suvel. Aasta keskmine temperatuur on 3,9...6,1 °C, jaanuari keskmine on –2,8...–3,9 °C ja juuli keskmine on 13,9...15,0 °C.[6] Talvel talub puu külma kuni –34...–40 °C.[7]

Levila aasta keskmine sademete hulk on 460–610 mm. Talved on sademetevaesed, detsembrist märtsini langeb ligi 20% aastasest sademetehulgast. Kasvuperioodil esinev sademete hulk moodustab poole aastasest. Kuigi torkav kuusk eelistab kõrget õhuniiskust, talub ta võrdlemisi hästi ka põuda.[6]

Torkava kuuse kasvukohad on jõelammid ja tasased või 12–20% kaldega mäenõlvad. Kasvupinnaseks on peamiselt noored, parasniisked ja heade dreneerivate omadustega mullad: liiv- ja liivsavimullad, mis on neutraalsed või kergelt aluselised ning mille pH on vahemikus 6,8–7,2. Ta on nõuab küllalt palju valgust ning ei talu kõrget põhjavett ega soostunud kasvukohti.[6]

Erinevalt Engelmanni kuusest ei tõuse torkav kuusk metsapiirini.

Kaasliigid

muuda

Torkav kuusk kasvab mägedes nii üksikult kui ka rühmiti peamiselt koos järgmiste puuliikidega: Engelmanni kuusk (Picea engelmannii), hall nulg (Abies concolor), sinihall ebatsuuga (Pseudotsuga menziesii var. glauca), kaljumänd (Pinus flexilis), ahtalehine pappel, (Populus angustifolia), ameerika haab (Populus tremuloides), keerdmänd (Pinus contorta var. latifolia), mäginulg (Abies lasiocarpa), sile vaher (Acer glabrum), lepalehine toompihlakas (Amelanchier alnifolia), harilik kadakas (Juniperus communis).[6]

Teiste puudega torkav kuusk üldjuhul hübriide ei anna. Vahel harva on leitud hübriide Engelmanni kuusega.

 
Rubiin-pöialposs pesitseb torkava kuuse metsades

Torkava kuuse metsades pesitsevad linnud

muuda

Torkava kuuse metsad pakuvad toitu ja peavarju paljudele linnuliikidele. Pesitsemiseks sobivad need järgmistele lindudele: valgepea-merikotkas (Haliaeetus leucocephalus), kanakull (Accipiter gentilis), männipäll (Otus flammeolus), metssäälik (Dendroica coronata), rubiin-pöialpoiss (Regulus calendula), mägitihane (Poecile gambeli) jt.[4]

Paljunemine ja kasv

muuda
 
Isasõisikud enne tolmlemist

Torkav kuusk on ühekojaline puu ja paljuneb looduses seemnetega. Viljakandvaks saavad puud tavaliselt 20-aastaselt, parimat seemnesaaki annavad 50–150-aastased puud. Head seemneaastad esinevad 2–3 aasta järel. Isasõisikuid võib esineda kogu võra ulatuses, kuid rohkem on neid võra ülaosas. Nad on 3–5 kaupa kobaras või üksikult okaste vahel. Emasõisikud moodustuvad eelmise aasta võrsete tipul ja esinevad tavaliselt võra kõige ülemises osas, mille ulatus on 10–20% puu kõrgusest. Tolmlemine toimub maist kuni juunini, sõltuvalt kasvukoha kõrgusest. Nelja nädala jooksul pärast tolmlemist saavutavad käbid täissuuruse ja pöörduvad püstasendist rippuvasse. Käbid valmivad tolmlemisega samal aastal augustist septembrini. Ühel käbil on tavaliselt 175–225 seemnesoomust, milles on seemned paarikaupa. Seemned varisevad sügisel ja talvel ning kukuvad puust tavaliselt kuni 90 m kaugusele.[6]

Esimestel eluaastatel on torkav kuusk üsna aeglase kasvuga. Kaheaastased seemikud ei kasva tavaliselt kõrgemaks kui 16 cm, viieaastaste kõrgus küündib kuni 48–60 cm.[6] Alates 6–8 eluaastast puu kasvukiirus suureneb oluliselt. 10-aastane puu on tavaliselt 1–2, 20-aastane puu 5–8 m kõrgune ning 50 aasta vanuselt võib puu kõrgus olla 15–20 m.[3]

Kasutamine

muuda
 
'Glauca pendula'
 
'Kosteriana Glauca'

Torkava kuuse puidul pole väga suurt majanduslikku tähtsust, kuna tema levik pole laialdane ja puidu füüsikalis-mehaanilised omadused pole kuigi head. Puit on kerge, pehme, vaigukäikudega ja paljude oksakohtadega, mis vähendavad oluliselt tema tugevusomadusi. Puid kasutatakse jõulupuudena ja mõnel määral mäenõlvade kaitseks erosiooni vastu. USA Utah' ja Colorado osariigis on torkav kuusk tunnuspuu.[4]

Torkav kuusk on populaarne haljastuses, kuna ta on väga dekoratiivne, pole eriti nõudlik pinnase suhtes ning talub hästi tahma ja heitgaase. Oluline on asjaolu, et ilus võra on vaid puudel, mis saavad kasvada täisvalguses, ja puu kaotab 50–60 aasta vanuselt järk-järgult oma dekoratiivse välimuse.[5] Temast on aretatud ligi 38 kultivari.[6]

Kasvatamine Eestis

muuda

Torkav kuusk toodi Euroopasse 1863. aastal. Samal sajandil jõudis ta Eestissegi. Ta kasvab meil kiiremini kui Engelmanni kuusk, kuid aeglasemalt kui harilik kuusk. Tänapäeval on meil laialdaselt levinud selle kuuseliigi kultivarid, mida leidub peaaegu kõikides meie linnades. Sagedased on nad maaparkides ja aedades. Põhiliik kasvab Lääne-Eestis kuni 18 m kõrguseks ja kannab sageli käbisid.[3][5]

Puu on meil täiesti külmakindel ning vastupidav ka põuale, tolmule, tuulele ja heitgaasidele. Muldade suhtes pole ta eriti nõudlik ja kasvab ka liivmuldadel. Kõige paremini kasvab ta huumusrikastel liivsavimuldadel ja mustmuldadel. Kasvukohas ei talu ta aga kõrget põhjavett ja soostunud alasid. Majanduslikku tähtsust tal meil pole, sest ta kasvab aeglaselt ega saavuta kunagi selliseid mõõtmeid nagu harilik kuusk.[3][5]

Viited

muuda
  1. "Conifer database: Picea pungens". Catalogue of Life: 2010 Annual Checklist (inglise). Vaadatud 10.05.2010.
  2. Conifer Specialist Group (1998). Picea pungens. IUCNi punase nimestiku ohustatud liigid. IUCN 2010.
  3. 3,00 3,01 3,02 3,03 3,04 3,05 3,06 3,07 3,08 3,09 3,10 Endel Laas. "Dendroloogia", Tallinn: Valgus 1987
  4. 4,0 4,1 4,2 ""Picea pungens"". www.fs.fed.us (inglise). Vaadatud 20.11.2010.
  5. 5,0 5,1 5,2 5,3 5,4 5,5 5,6 5,7 Vaike Hainla ja Uno Valk. "Eestis kasvavad kuused". Abiks loodusevaatlejale nr 45. Tartu 1961
  6. 6,00 6,01 6,02 6,03 6,04 6,05 6,06 6,07 6,08 6,09 6,10 ""Blue spruce"". www.na.fs.fed.us (inglise). Originaali arhiivikoopia seisuga 9.09.2011. Vaadatud 20.11.2010.
  7. Francine J. Bigras ja Stephen J. Colombo. "Conifer Cold Hardiness", Holland: Kluwer Academic Pulishers, 2001. ISBN 0-7923-6636-0.

Välislingid

muuda

  NODES