Tulusepüük
Tulusepüük (saarte murdes toosepüük[1], ka tuluselkäimine, aelkäimine) on madalas vees tulevalgel ahinguga kalapüüdmine.[2]
Tulusepüük on kogu Euraasias vanimaid kalapüügiviise. Eestis käidi tulusepüügil 20. sajandi alguseni peamiselt kevadel (ka sügisel), tavaliselt väikese lameda põhjaga paadiga.[3] Püüti üldjuhul haugi tema kudemisajal. Vee valgustamiseks tehti paati lõke kas liivaga täidetud pajas või laudadele mätastest-savist tehtud tulekindlal alusel ehk patsasel. Uuemal ajal tehti tuli ka raudhargile ehk tuluserauale.[4] 20. sajandil kasutati rohkem tõrvikuid, laternaid ja lampe. Tulusepüük kui röövpüük keelati 1920. aastatel.[3]
Vaata ka
muudaViited
muuda- ↑ "Väike murdesõnastik, [1] (Vaadatud 06.02.2021)
- ↑ Eesti keele seletav sõnaraamat, 2009. [2] (vaadatud 07.02.2021)
- ↑ 3,0 3,1 Eesti rahvakultuuri leksikon (3. trükk). 2007. Koostanud ja toimetanud Ants Viires. Eesti Entsüklopeediakirjastus. Lk 311
- ↑ Eesti etnograafia sõnaraamat. Arvi Ränk. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 1996. Lk 220
Kirjandus
muuda- Gustav Ränk, "Peipsi kalastusest". 1934