Vikipeedia

Uimasti

Uimasti ehk narkootikum ehk mõnuaine on psühhotroopne aine, mis tekitab sõltuvust.[1] Mõju omapärade järgi liigitatakse uimastid depressantideks, ergutiteks ja hallutsinogeenideks.

Uimastite omamine on üldjuhul keelatud, ent lubatud mitmesugustele teadusasutustele ja muudele asutustele eriotstarbeliseks kasutuseks erilitsentside alusel (nagu näiteks botaanikaaias on lubatud kasvatada kanepit, et bioloogidel oleks võimalik selle taimega tutvuda ja seda ära tunda). Eriseadusega reguleeritud juhtudel võib narkootilisi aineid kasutada ravimites, eriti palju on selliseid ravimeid Hollandis, ent ka Euroopa Liit on heaks kiitnud mitu sellist ravimit.

Püüet riiklikul või riikideülesel tasemel võidelda narkomaania ja narkootiliste ainete kuritarvitamise negatiivsete mõjude vastu nimetatakse narkostrateegiaks ehk uimastipoliitikaks.

Uimastite keelustamine

muuda

Uimastite keelustamise ja uimastipoliitika reformimise eesmärk on vähendada uimastite kahjulikku mõju ühiskonnas. On vaieldav, millised meetodid on selleks parimad. Järgnevalt on välja toodud mõned olulisemad argumendid, millest ühed õigustavad uimastiseaduste senisel või karmimal kujul jõustamist ning teised toetavad uimastiseaduste muutmist.

Uimastiseadused on tõhusad

muuda

Uimastite keeluseaduste pooldajad väidavad, et sajandi eest kehtestatud uimastiseadused on aidanud keelatud uimastite pruukimist edukalt pärssida.[2][3] 80–90 protsenti 14-aastastest ja vanematest kodanikest on viimase 12 kuu jooksul tarvitanud seadusega lubatud uimastit alkoholi[4] ning ajalooliselt on tubakatarvitajate osakaal täiskasvanute hulgas küündinud 60 protsendini elanikkonnast,[5] kuid keelatud uimasteid viimase aasta jooksul kasutanute osakaal Majanduskoostöö ja Arengu Organisatsiooni OECD liikmesriikides jääb üldiselt allapoole üht protsenti elanikkonnast, v.a kanep, mille pruukijate osakaal enamikus riikidest on 3–10% ning ainult kuues riigis 11–17%.[6]

Poole sajandi vältel pärast esimese rahvusvahelise uimastikeelu-konventsiooni allkirjastamist 1912. aastal, millega piirati oopiumi, heroiini ja kokaiini kasutamist, püsis kõigi keelatud uimastite, v.a kanepi tarbijate osakaal USA-s allpool poolt protsenti elanikkonnast, kusjuures kanepipruukijate osakaal kasvas ühe kuni kahe protsendini elanikkonnast aastatel 1955–1965.[7] Kui 1950. aastate lõpus kerkis esile kontrakultuuriline liikumine, mis õhutas tarvitama keelatud uimasteid, näidates neid teadvust avardavate ja suhteliselt kahjututena,[8] kasvasid keelatud uimastite tarvitamise määrad hüppeliselt. Pärast seda, kui keelatud uimastite tarvitamise määrad Ameerika Ühendriikides 1970. aastatel kõrgeimale tasemel jõudsid, langes Nancy Reagani eestkostel käivitatud kampaania "Just Say No" ("Ütle lihtsalt ei!") kokku keelatud uimastite hiljutise (s.t viimase kuu aja jooksul aset leidnud) tarbimise määrade langusega 14,1 protsendilt 1979. aastal 5,8 protsendile 1992. aastal, mis tähendab 60-protsendist langust.[9]

ÜRO Uimastite ja Kuritegevuse Büroo endine tegevdirektor Antonio Maria Costa on juhtinud tähelepanu Rootsi uimastipoliitikale[10][11]:

"Rootsi on suurepärane näide. Uimasteid pruugitakse seal koguni kolm korda vähem kui Euroopas keskmiselt, samas kui kulutused uimastituru piiramisele on kolm korda kõrgemad kui Euroopa Liidus keskmiselt. Kolme aastakümne jooksul[12] on Rootsi uimastipoliitika püsinud järjepidevana hoolimata sellest, milline erakond parajasti võimul on. Tugevalt rõhutakse ennetustööle, uimastiseadusi on sammhaaval karmistatud ning tarvitajatel on juurdepääs laiale valikule ravi- ja rehabilitatsioonivõimalustele. Politsei võtab uimastirikkumisi tõsiselt. Valitsused ja ühiskonnad peavad säilitama kindlat meelt ega tohi lasta end mõjutada ekslikest sallivuspüüdlustest. Nad ei tohi unustada tõsiasja, et keelatud uimastid on ohtlikud – see on põhjus, miks maailm leppis kokku, et neid tuleb ohjeldada."
– ÜRO Uimastite ja Kuritegevuse Büroo tegevdirektor Antonio Maria Costa (märts 2007). "Cannabis... call it anything but "soft"", The Independent (UK).[13]

Euroopas kulutab Rootsi Hollandi järel teisena kõige suurema protsendi SKT-st uimastituru ohjeldamisele.[14] UNODC väidab, et kui Rootsi 1990. aastatel noorte tööpuuduse kasvu ja väheneva SKT-kasvu tingimustes kulutusi haridusele ja rehabilitatsioonile kärpis, hakati keelatud uimasteid rohkem tarvitama,[15] kuid eelarve-eralduste taastamine varasemas ulatuses alates 2002. aastast vähendas järsult uimastipruukimise määrasid, nagu näitavad küsitlused üliõpilaste hulgas.[14] Rootsi küsitlusuuringu-ettevõtte SIFO 1998. aastal küsitluses küsitleti tuhandet rootslast; 96% rootslastest leidis, et valitsus peaks uimastite kuritarvitamise peatamiseks resoluutsemalt tegutsema, ning 95% avaldas toetust uimastite jätkuvale keelustamisele.[2][16]

2006. aasta juunis Washingtonis uimastiaruande "World Drug Report" avaldmise eel kritiseeris Antonio Maria Costa valitsusi, mis on leevendanud oma uimastiseadusi, järgmiste sõnadega:

"Pärast nii paljusid aastaid kogemusi uimastituru kontrollimise vallas teame me nüüd, et järjekindel, pikaajaline strateegia võib uimastite pakkumist ja nõudlust ning uimastitega salakaubitsemist pärssida. Kui nii ei lähe, on selles süüdi mõned riigid, mis ei suuda uimastiprobleemi piisavalt tõsiselt võtta ning rakendavad ebapiisavaid strateegiaid. Paljudel riikidel on just selline uimastiprobleem, mille nad on ise ära teeninud."

Uimastiseadused ei ole tõhusad

muuda

Üks juhtivaid varajasi keeluseaduste kriitikuid Ameerika Ühendriikides oli California Irvine'i Ülikooli kriminoloogiateaduskonna asutaja ja rahvusvahelise politseijuhtide ühenduse International Association of Chiefs of Police endine president. 1936. aastal ilmunud raamatus "The Police and Modern Society" ("Politsei ja nüüdisühiskond") avaldas ta järgmist arvamust:

"Rangemad seadused, markantsed politseioperatsioonid, jõuline süüdimõistmine ja sõltlaste ning hangeldajate vangistamine pole selle pahe väljajuurimisel osutunud mitte ainult tulemusetuks ja pööraselt kulukaks, vaid uimastite õnnetute ohvrite suhtes ka õigustamatult ja uskumatult julmaks. Repressioonid on selle väärnähtuse peletanud põranda alla ja tekitanud juurde uimastismugeldajaid ja tarnijaid, kes on selle kuritegeliku äriga rikkaks saanud ja mitmesuguste pettuste toel uimastite salakaubandust hoogustanud. Lõpuks – ja see pole repressiivse korra kaugeltki mitte tühiseim pahupool – on abitu sõltlane selleks, et hankida raha uimasti jaoks, mis tema eluga toimetulekuks on absoluutselt asendamatu, sunnitud asuma kuritegelikule teele.
Esimeseks sammuks ükskõik, millises kavas, mis seab eesmärgiks selle kohutava nuhtluse leevendamise, peaks olema sõltuvust tekitavate ainete riikliku kontrollimise ja – omahinnaga! – jaotamise organi asutamine. Pärast kasumiajendi kaotamist ei näeks narkootiliste ainete erakaubitsejad enam nende ainete tarvitamisele ärgitamisega vaeva ja uimastihangeldaja amet kaoks. Uued sõltlased avastataks kiiresti ning õigeaegse raviga võiks osa neid õnnetuid ohvreid päästa lootusetust mandumisest.
Samamoodi nagu prostitutsioon või alkohol, pole ka uimastisõltuvus korrakaitseprobleem; nii pole see kunagi olnud ning politseinikud ei saagi seda kunagi lahendada. See on ennekõike ja lõppeks meditsiiniline probleem ja kui sellele on olemas lahendus, ei avasta seda mitte politseinikud, vaid teadusvallas täielikult koolitatud meditsiinieksperdid, kelle ainsaks eesmärgiks saab olema selle hävitava himu vähendamine ja võimalik väljajuurimine. Parandamatutele sõltlastele tuleks pakkuda ravi ambulatoorsetes kliinikutes, need, kellel on veel lootust paranemisele, tuleks suunata haiglaravile, ning ellu tuleks hakata viima profülaktilisi põhimõtteid, mille alusel arstiteadus trotsib kõikvõimalikke inimkonda ähvardavaid nuhtlusi.[17]

Stephen Rolles väidab ajakirjas British Medical Journal ilmunud artiklis järgmist:

"Uimastiprobleemiga tegelejate hulgas ja mujalgi kasvab konsensus, mille kohaselt teatud uimastite tootmise, tarnimise ja kasutamise keelustamine pole mitte ainult jätnud saavutamata püstitatud eesmärke, vaid töötanud neile vastu. Järjest kasvav hulk tõendeid näitab, et taoline poliitika pole mitte ainult võimendanud rahvatervisealaseid probleeme nagu kõrvalainetega segatud uimastite ning HIV, B-hepatiidi ja C-hepatiidi nakkuste levik süstivate uimastitarvitajate seas, vaid tekitanud palju suurema hulga uimastituruga seonduvaid sekundaarseid kahjusid. Tänapäeval kuuluvad nende hulka organiseeritud kurjategijate tohutu ulatusega võrgustikud, uimastituruga olemuslikult seotud vägivald, korrakaitseorganite ja valitsuste korrumpeerumine, militariseeritud saagihävitusprogrammid (millega kaasnevad kahjud keskkonnale, ebakindlus toiduainete suhtes ja elanikkonna deporteerimine) ning terrorismi ja rahutuste rahastamine.

Taolistele järeldustele on jõudnud ridamisi komiteesid ja aruandeid, ainuüksi Ühendkuningriigis on nendeks politseifond Police Foundation, sisepoliitika parlamentaarne komitee Home Affairs Select Committee, peaministri strateegiaüksus, kunstide, tootmise ja kaubanduse edendamise liit Royal Society of Arts ning uimastipoliitika konsortsium UK Drug Policy Consortium. ÜRO Uimastite ja Kuritegevuse Büroo on samuti tunnistanud uimastiseaduste jõustamise paljusid "soovimatuid negatiivseid tagajärgi" ning nihutab oma avalikku retoorikat jätkuvalt eemale varasematest püüdlustest nagu "uimastivaba maailm" probleemi praeguste tasemete ohjeldamise poole.[18]

British Medical Journali toimetaja dr Fiona Godlee avaldas toetust Rollesi dekriminaliseerimisüleskutsele ning tema argumendid pälvisid erilist toetust Ühendkuningriigi arstide kolleegiumi Royal College of Physicians endine president Ian Gilmore, kes ütles, et uimasteid tuleks inimeste kriminaliseerimise asemel käsitleda tervishoiuküsimusena ning et see vähendaks drastiliselt kuritegevust ja edendaks tervist.

Ühendkuningriigi uimastiseaduste reformimise ühenduse Transform välissuhete osakonna juhataja Danny Kushlik ütles, et staažikate kutseliste meedikute toetus oli märgiline, märkides: "Sir Iani avaldus on järjekordne nael keelurežiimi kirstus. Hippokratese vanne ütleb: "Kõik, mis kahjustab või vigastab haiget, tahan temast eemal hoida". Arstid on vandega kohustatud sõna võtma, kui tulemused näitavad, et keeluseadused põhjustavad rohkem kahju kui ära hoiavad."

Ühendkuningriigi advokatuuri eesistuja Nicholas Green kommenteeris Rollesi aruannet erialaajakirjas, milles rõhutas, et uimastitega seotud kuritegevus läheb Ühendkuningriigi majandusele maksma umbes 13 miljardit naelsterlingit aastas ning et üha rohkem koguneb tõendeid, mis kinnitavad, et dekriminaliseerimine võiks vabastada korrakaitseressursse, vähendada kuritegevust ja retsidivismi ning parendada rahvatervist.[19]

Aruandes, mida rahastas üks suuremaid kohaliku tasandi advokatuure Ühendriikides, New Yorgi maakonna juristide ühendus New York County Lawyers' Association, kommenteeriti USA uimastipoliitikat järgmiselt:

"Hoolimata tohutust hulgast avalikest ressurssidest, mida kulutatakse uimastiseaduste jõustamisele keelatud ainete tarvitajate ja levitajate suhtes, paistab nüüdisaegne keelupoliitika olevat mitmeti nurjunud, k.a iseenda püstitatud eesmärkide osas. Seda näitavad keelatud uimastite tarvitamise määrade minimaalne vähenemine; suutmatus ohjeldada vägivaldset kuritegevust; suutmatus märkimisväärselt vähendada uimastite sissevedu, levitamist ja müüki tänavatel; suutmatus piirata uimastite head kättesaadavust potentsiaalsetele kasutajatele; suutmatus takistada inimesi uimastiäriga tegelemast; suutmatus mõjutada suuri kasumeid ja teenimisvõimalusi, mida keelatud uimastitega äritsemine pakub "üksikettevõtjatele" ja organiseeritud kuritegelikele jõukudele; üha piiratumate avalike ressursside suunamine püüdlustesse viia ellu kulukaid "karistuspõhiseid" või "korrakaitsepõhiseid" strateegiaid; suutmatus pakkuda mõistlikku ravi ja muud abi sõltuvusainete kuritarvitajatele ja nende perekondadele; ja suutmatus pakkuda vastuvõetavaid alternatiivseid majanduslikke võimalusi neile, keda muude rahateenimisvõimaluste puudumise tõttu ahvatleb uimastiäri."[20]
"Peale selle koguneb üha rohkem tõendeid, mis annavad mõista, et nüüdisaegne uimastipoliitika sellisel kujul nagu seda viimastel aastakümnetel ellu viidud on, võib olla kontraproduktiivne ja isegi kahjustada ühiskonda, mille avalikku korda selle toel kaitstama peaks. See järeldus saab ilmsemaks, kui lahutada kahjud, mida ühiskond ja selle liikmed kannavad otseselt uimastite inimkäitumist mõjutavate farmakoloogiliste toimete tõttu, kahjudest, mis johtuvad meetmetest, mida rakendatakse eesmärgiga uimastite pruukimist välja juurida."[21]
Taoline eristus aitab näidata, et praegu kehtiv uimastistrateegia paistab soodustavat vägivalda meie kogukondades, kuna võimaldab uimastiäril jääda tulusaks sissetulekuallikaks – ning isegi tekitab neid sissetulekuallikaid – tänavadiileritele, narkoparunitele ja kõigile, kes on valmis ajama sageli vägivaldset äri keelatud uimastite mustal turul.
Samal ajal aitavad kehtiva strateegia mõjud häbimärgistada ja marginaliseerida uimastikasutajaid, pärssides ja õõnestades paljude selliste inimeste püüdlusi jääda või saada ühiskonna produktiivseteks, ennast ausa tööga edukalt ära elatavateks liikmeteks. Peale selle pole kehtival poliitikal ebaõnnestunud mitte ainult piisava juurdepääsu võimaldamine sõltuvusainete kuritarvitamise ravile, vaid see on teinud sõltuvusravile ja muude tervishoiuteenuste poole pöördumise keerulisemaks ja isegi ohtlikuks.[22][23]

Vastuseks väidetele, et uimastite keelustamine võib anda soovitud tulemusi, mida on väljendanud ÜRO Uimastite ja Kuritegevuse Büroo endine tegevdirektor Antonio Maria Costa, juhtides tähelepanu Rootsi uimastipoliitikale, on Henrik Tham kirjutanud, et mõnikord on vajalik riigisisesel tasandil rõhutada, et uimastipoliitika on olnud edukas, nagu Rootsis, kus see arusaam on oluline, kuna tugevdab ohustatud rahvuslikku identiteeti olukorras, kus traditsiooniline "Rootsi mudel" on sattunud üha teravama kriitika alla nii riigi piires kui ka piiri taga. Tham seab Rootsi mudeli edukuse kahtluse alla:

"Rootsi uimastipoliitikas millalgi 1980. aastatel alanud püüdlus rangema mudeli poole (mille raames on keerulisem väikeste uimastirikkumiste kohtulikku menetlemist meetme nolle prosequi raames lõpetada)[12][24] on ametliku seisukoha järgi olnud edukam võrreldes varasema leebema uimastistrateegiaga. Olemasolevad süstemaatilised indikaatorid näitavad aga, et uimastite tarvitamine on 1980. aastatest alates muutunud valdavamaks, et uimastirikkumiste osakaal langes eriti tähelepanuväärselt 1970. aastatel ning et mõned indikaatorid viitavad uimastitarvitamise määrade kasvule 1990. aastatel."

Stockholmi Ülikooli uurijate Leif Lenke ja Börje Olssoni uurimus näitas, kuidas uimastite pruukimine on olnud tihedas korrelatsioonis noorte tööpuudusega. Uurijad märkisid, et erinevalt enamikust Euroopast polnud Rootsis enne 1990. aastate algupoole panganduskriisi probleemi noorte valdava ja püsiva tööpuudusega, mis annab mõista, et kehvad tulevikuväljavaated soodustavad uimastite tarbimismäärade kasvu noorsoo hulgas.[25] Rootsi alkoholi ja muude uimastite teabekantselei CAN 2009. aasta aruandest nähtus, et uimastite tarbimismäärad on alates 1990. aastatest kasvanud, ehkki langesid veidi 2000. aastate keskel.[26]

Oslo Ülikooli kriminoloogia emeriitprofessor Nils Christie tõstis 2004. aastal ilmunud raamatus Rootsit esile rahvusvahelise uimastipoliitika musternäidisena. Tema sõnul on Rootsi ühest küljest hoolekande-ettekäändeks USA uimastisõjale ja teisalt paisutab selle õiguspärasust, lisades, et suurimate annetajariikidena on USA ja Rootsi avaldanud ÜRO uimastite ja kuritegevuse büroole UNODC ebatavaliselt tugevat mõju.[27] 2006. aastal oli Rootsi Euroopa Komisjoni järel suuruselt teine annetaja, rahastades 8% UNODC eelarvest; Rootsile järgnes USA. 2007. ja 2008. aastal oli Rootsi suuruselt neljas annetaja Euroopa Komisjoni, USA ja Kanada järel. 2009. aastal oli Rootsi kolmas, kuna USA kärpis omapoolset rahastust.[28]

Nädalaleht The Economist kirjutas:

Hirm [legaliseerimise ees] rajaneb suuresti eeldusel, et kui uimastid oleksid seadusega lubatud, tarvitaksid inimesed neid rohkem. See eeldus võib olla väär. Uimastiseaduste ranguse ja uimastite tarvitamise valdavuse vahel puudub seos: rangete keelurežiimide tingimustes (märkimisväärselt Ameerikas, aga samuti Suurbritannias) elavad inimesed tarvitavad uimasteid rohkem, mitte vähem. Piinlikku olukorda seatud uimastisõdalased toovad nurjumise põhjuseks väidetavad kultuurilised erinevused, kuid isegi teineteisega suhteliselt sarnastes riikides ei mõjuta ranged seadused sõltlaste osakaalu: ranges Rootsis ja liberaalsemas Norras on sõltuvusmäärad täpselt ühesugused.[29]

Antonio Maria Costa veendumust, et riikidel, mis uimastituru piiramise "Rootsi mudelit" ei järgi, "on just selline uimastiprobleem, mille nad on ise ära teeninud", on kritiseerinud ka Peter Cohen artiklis "Looking at the UN, smelling a rat" ("Näeb välja nagu ÜRO, aga lõhnab kahtlaselt").[30]

Globaalse uimastipoliitika komisjoni Global Commission on Drug Policy 2011. aasta aruanne sedastas: "Globaalne sõda uimastitega on läbi kukkunud, tuues kaasa laastavaid tagajärgi üksikisikuile ja ühiskondadele kogu maailmas."[31]

Eesti uimastipoliitikat on kritiseerinud näiteks Eelmaa ja Aalbok (2021), juhtides tähelepanu asjaolule, et Eestis karistatakse üha sagedamini inimesi, kes narkootilisi aineid tarvitavad, kuid ei müü, valmista ega vahenda. See tähendab, et narkokurjategijateks nimetatakse ka neid isikuid, kes narkootilisi aineid pelgalt tarvitavad (kui muud koosseisulised tingimused on olemas). Märkimisväärne on ka asjaolu, et suures koguses narkootilise aine käitlemine (karistusseadustik § 184) algab enamasti grammidest ja milligrammidest, mitte kilodest.[32] Näiteks kanepi puhul on suur kogus alates 7,5 g, amfetamiini puhul 1,3 g, kokaiini puhul 0,65 g.

Vaata ka

muuda

Viited

muuda
  1. ↑ Narkootiliste ja psühhotroopsete ainete ning nende lähteainete seadus (lühend – NPALS), Riigikogu seadus, vastu võetud 11.06.1997, paragrahv 2 lõige 6, veebiversioon (vaadatud 07.06.2019)
  2. ↑ 2,0 2,1 Drug Free Australia "Arguments for Prohibition" (PDF). Originaali (PDF) arhiivikoopia seisuga 6.07.2011. Vaadatud 20.04.2010.
  3. ↑ Vt nt "Haagi rahvusvahelist oopiumikonventsiooni 1912. aastast". Vaadatud 20.04.2010.
  4. ↑ Austraalia tervishoiu- ja hoolekandeinstituut AIHW. National Drug Strategy Household Survey: first Results.(2007. a. Austraalia üleriigilise uimastistrateegia-teemalise leibkondade küsitluse esmased tulemused.) Drug Statistics Series number 20.Cat. no. PHE 98. Canberra: AIHW "Australian 2007 Household Survey" (PDF). Originaali (PDF) arhiivikoopia seisuga 20. november 2010. Vaadatud 5. veebruaril 2015. {{cite web}}: eiran tundmatut parameetrit |access6date= (juhend)2008 pp 4,5
  5. ↑ Vt näiteks Johnson A, Gerstein D "Initiation of Use of Alcohol, Cigarettes, Marijuana, Cocaine, and Other Substances in US Birth Cohorts since 1919 (Alkoholi, sigarettide, kanepi, kokaiini ja muude ainete pruukimise alustamise iga USA sünnikohortides alates 1919. aastast))" (PDF). Vaadatud 20.04.2010. American Journal of Public Health, Jan 1998, Vol. 88, No 1 p 27 ff
  6. ↑ UNODC "World Drug Report 2009". Originaali arhiivikoopia seisuga 25. märts 2010. Vaadatud 20. aprill 2010.p 235ff
  7. ↑ Vt Johnson A, Gerstein D "Initiation of Use of Alcohol, Cigarettes, Marijuana, Cocaine, and Other Substances in US Birth Cohorts since 1919 (Alkoholi, sigarettide, kanepi, kokaiini ja muude ainete pruukimise alustamise iga USA sünnikohortides alates 1919. aastast)" (PDF). Vaadatud 20.04.2010. American Journal of Public Health, Jan 1998, Vol. 88, No 1 p 27 ff
  8. ↑ Guinness O, The Dust of Death – A Critique of the Counter-Culture, IVP 1973 pp 232–249
  9. ↑ Jaotis 2, "Any Illicit Drug Use" ("Ükskõik, milliste keelatud uimastite tarbimine"), 1996 National Household Survey on Drug Abuse: Preliminary Results (USA 1996. aasta uimastite kuritarvitamise teemalise üleriigilise leibkondade küsitluse esmased tulemused) "US SAMHSA Survey". Originaali arhiivikoopia seisuga 21.09.2004. Vaadatud 20.04.2010.
  10. ↑ Rootsi Tervishoiu- ja Sotsiaalministeerium (veebruar 2008). Rootsi riiklik narkostrateegia aastateks 2006–2010.
  11. ↑ UNODC (veebruar 2007). Sweden's successful drug policy: A review of the evidence ("Rootsi edukas uimastistrateegia: ülevaade tõenditest"), United Nations Office on Drugs and Crime.
  12. ↑ 12,0 12,1 Loomulikult toimusid Rootsi uimastipoliitikas muudatused enne perioodi, millele Antonio Maria Costa ja Henrik Tham poolt- ja vastuargumentatsiooni vastasleeridest viitavad. Näiteks suurendas Rootsi 1968. aasta Narkootikumide Karistusseadus kõrgeimat karistusmäära uimastiseaduste ränga rikkumise eest ühelt aastalt neljale. 1969. aastal kergitati maksimummäära uuesti, seekord kuuele aastale (seda nii Narkootikumide Karistusseaduses kui ka Salakaubanduse Karistusseaduses). Muudatuste eesmärgiks oli võimaldada märkimisväärseid karistusi kõrgema taseme salakaubitsejatele, kes teiste inimeste kogenematuse, uudishimu või uimastisõltuvuse pealt kasu lõikasid. 1972. aastal kergitati karistust ränga rikkumise eest kuuelt aastalt kümnele, et klapitada seadusandlust Soome, Norra ja Lääne-Saksamaa seadustega. Karistusmäära kergitamine pidi kava kohaselt avaldama mõju vaid kõige ohtlikumatele kurjategijatele. – Allikas: Bogdan, Michael (1977). Reflections on some international and Swedish legal rules relating to drug offences, pages 1–20, note 46.
  13. ↑ ÜRO Uimastite ja Kuritegevuse Büroo tegevdirektor Antonio Maria Costa, "Cannabis... call it anything but "soft"", The Independent (UK), March 25, 2007.
  14. ↑ 14,0 14,1 UNODC "Sweden's Successful Drug Policy: A Review of the Evidence (Rootsi edukas uimastistrateegia: ülevaade tõenditest)" (PDF). Vaadatud 20.04.2010.2007 pp 5, 26
  15. ↑ UNODC "Sweden's Successful Drug Policy: A Review of the Evidence (Rootsi edukas uimastistrateegia: ülevaade tõenditest)" (PDF). Vaadatud 20.04.2010.2007 pp 28–31
  16. ↑ "Crime & Society – A Comparative Criminology Tour of the World (Sweden)". Originaali arhiivikoopia seisuga 19.12.2010. Vaadatud 4.11.2010.
  17. ↑ The Police and Modern Society, August Vollmer, Berkeley, University of California Press, 1936
  18. ↑ Rolles, Stephen (2010). An alternative to the war on drugs BMJ. 341:c3360. DOI:10.1136/bmj.c3360
  19. ↑ Boseley, Sarah (2010). Leading doctor urges decriminalisation of drugs. The Guardian.
  20. ↑ Allikas: New York County Lawyers' Association (oktoober 2006). Report and Recommendations of the Drug Policy Task Force (Note 2). NYCLA & Drug Reform Coordination Network. – Vt USA Tervishoiu- ja Teenindusministeeriumi uimastite kuritarvitamise ja vaimse tervise teenuste büroo SAMHSA 1993. aasta leibkonnaküsitlust, mille andmetel oli USA-s viimase aasta jooksul tarvitanud keelatud uimasteid 12% riigi elanikkonnast, s.t 24 minjonit inimest 77 miljonit inimest olid tarvitanud keelatud uimasteid vähemalt korra elus. 1994. aastal läbi viidud samasugune küsitlus näitas, et viimase aasta jooksul olid uimasteid kasutanud 10,8% USA elanikkonnast ehk 22,6 miljonit inimest. Enamgi veel, USA riigikontrolli büroo General Accounting Office aruanne 1989. aastast tõstis esile järgmist: et uimastite kuritarvitamise määrad Ühendriikides püsisid 1980. vältel väga kõrgel tasemel; et USA-s tarvitatud kokaiini kogus kahekordistus, samas kui selle hind langes umbes 30%; et heroiini hind langes 20%, samas kui müüdud heroiini keskmine puhtus kahekordistus; ja et kanep, mille tarbimine küll taandus, oli jätkuvalt kergesti kättesaadav suuremas osas riigist. Seega on uimastite pruukimine hoolimata nn uimastisõja pidamisele tehtud tohututest kulutustest laialt levinud kogu riigis, uimastite hinnad on tegelikult kahanenud ja nende kangus kasvanud.
  21. ↑ New York County Lawyers' Association (oktoober 2006). Report and Recommendations of the Drug Policy Task Force (Note 3). NYCLA & Drug Reform Coordination Network. "Võimaldamaks tähendusrikkamalt ja objektiivsemalt analüüsida seda, mida üldiselt nimetatakse "uimastiprobleemiks", tuleks termineid nagu "uimastite kasutamine" (drug use), "uimastite kuritarvitamine" (substance abuse), "uimastitega seotud kuritegevus" (drug-related crime) ja "uimastitest johtuv kuritegevus" (drug-induced crime) kasutada ettevaatlikult ja teha nende vahel korrektselt vahet. Nende terminite määratluste ähmastamine senistes uimastipoliitika-teemalistes aruteludes on toonud kaasa suutmatuse korrektselt analüüsida ja eristada kahjusid, mida toovad kaasa uimastite kasutamine, uimastite kuritarvitamine, uimastikaubandus ja uimastite keelustamise strateegiad ise.
  22. ↑ New York County Lawyers' Association (oktoober 2006). "Report and Recommendations of the Drug Policy Task Force". NYCLA & Drug Reform Coordination Network. Originaali arhiivikoopia seisuga 22.06.2008. Vaadatud 5.02.2015.
  23. ↑ Tham, Henrik (september 1998). "Swedish Drug Policy: A Successful Model?". European Journal on Criminal Policy and Research. Springer Netherlands. 6 (3): 395–414. DOI:10.1023/A:1008699414325. ISSN 0928-1371.[alaline kõdulink]
  24. ↑ Henrik Tham: Narkotikapolitiken och missbrukets utveckling, page 4, Kriminologiska institutionen, Stockholms universitet, 2003
  25. ↑ Lenke, L. & Olsson, B. (1999) "Swedish drug policy in perspective" ("Rootsi uimastipoliitika perspektiivis"), i Derks, J., van Kalmthout, & Albrecht, H.-J. (red.) Current and future drug policy studies in Europe, Freibourg.
  26. ↑ CAN "Drug Trends in Sweden 2009 – English Summary" Stockholm 2009
  27. ↑ Christie, Nils (märts 2004). A Suitable Amount of Crime ("Piisavalt palju kuritegevust")). Routledge. ISBN 978-0-415-33611-6.
  28. ↑ United Nations Office on Drugs and Crime: "Annual Report 2007", "Annual Report 2008", "Annual Report 2009", "Annual Report 2010"
  29. ↑ Editorial comment (1. märts 2009). "Failed states and failed policies – How to stop the drug wars". The Economist.
  30. ↑ Cohen, Peter (2006). Looking at the UN, smelling a rat. Amsterdam: CEDRO.
  31. ↑ http://www.globalcommissionondrugs.org/wp-content/themes/gcdp_v1/pdf/Global_Commission_Report_English.pdf
  32. ↑ Eelmaa, Simone; Aalbok, Alisa (2021). "Nähtamatud barjäärid: uimastisõltuvus ja -probleemid praktikas". Sotsiaaltöö, Tervise Arengu Instituut.{{netiviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link)

Kirjandus

muuda
  • "Uimastite ajastu", autor Jaanus Harro. Tartu Ülikooli kirjastus, 2006

Välislingid

muuda
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Uimasti&oldid=6691761"
  NODES
Association 5
HOME 1
Intern 2
Note 3
OOP 17
os 31
web 1