Ukiyo-e

Ukiyo-e (jaapani keeles 浮世絵 'voolava maailma pildid') oli Jaapanis Edo perioodil (1603–1868) valitsev kunstisuund, mis õitses 17.–19. sajandini.

Kitagawa Utamaro. "Meie aja kolm iludust". Värviline puulõige, u 1793. Toledo Kunstimuuseum, Ohio, Ameerika Ühendriigid

Ajalugu

Tokugawa periood, tuntud ka Edo perioodi nime all, kestis Jaapani šogunaadi all aastatel 1608–1867. Seda peetakse majandusliku kasvu, poliitilise stabiilsuse ja rahu perioodiks. Riigi võimu üheks eesmärgiks oli säilitada stabiilsus nelja klassi – põllumeeste, käsitööliste, sõdalaste ja kaupmeeste – vahel. Riigivõimule kõige rohkem tulutoovamaks elanikkonna kihiks olid talupojad, kes moodustasid 80% elanikkonnast ja kelle ainsaks elatusallikaks oli põllumajandus. Teiseks tagamõtteks, mis andis lükke riikliku eralduse poliitika kasuks aastal 1633, tekkis imbunud võõraste vaadete ja sõjaliste leiutiste tõttu. Selle kohaselt ei võinud jaapanlased reisida välismaale ega pöörduda hiljem tagasi. 1680.–1700. aastateni kestis majanduse õitseaeg, kiire hoo said sisse ka tootmine, kaubandus ja neid töötlev tööstus. Kiire areng toimus ka suurlinnades – Osakas, Kyotos ja Edos (tänapäeva Tokyos). Siidi, puuvilla, paberi, portselani ja sake tootmine aitas kaupmeeste klassi parandusele kaasa, mis omakorda andsid lükke uutele kirjandus- ja kunstiliikidele, nende hulgas ka ukiyo-e'le.

Algselt hõlmas ukiyo-e'd budistlik mõiste, mis viitas inimelu ja kogemuse mööduvale olemusele. Uki tähistas kurbust ja yo elu, mille kombineerimisel kerkis esile budistlik vaade sünnist, surmast, kannatustest ja uuestisünnist. “Ujuv maailm” sai aga varauusaegses Jaapani hedonismlikus linnakultuuris uue tähenduse, mis kujundas uut moodi, elustiili linnakultuuris, modernsust, igapäevaelu ja hetkes elamise rõõme. Eesmärgiks ei olnud enda soovide rahuldamine, vaid pidi leppima sellega mis on ja õppima seda väärtustama. Väideti, et kui naudingud on sama hetkelised nagu kirsiõiedki, peab neid nautima nii palju kui võimalik.

Varasemad puugravüürid

Puugravüürid olid tuntuks saanud juba palju varem. Jaapanisse jõudis see kunst 8. sajandil Hiinast tulnud reisijatega, kes kandsid endaga kaasas puuplokkidega trükitud tekste. Nendega tulid kaasa ka vaja minevad tehnikad ja oskused.

764. aastal andis tollane Jaapani keisrinna Kōken käsu budistlike templite vahel laiali saata miljon paberile trükitud kujutist. Palveid ehk dahrani sisaldavad paberitrükid rulliti kokku ning paigutati väikestesse Jaapani küpressipuust käsitsi nikerdatud õõnsatesse pagoodidesse, mis hiljem müüdi maha või anti templi annetajatele. Selline tegevus kestis umbes kuus aastat ja sellel ajal valmistati umbes 1 000 000 pagoodi. Arvatavasti olid daharanide levitajateks preestrid, kes pakkusid neid talupoegadele odava religioosse maali aseainena. Kuna eesmärgiks oli levitada budistlikku usku, siis nende üheks edasikandjaks olid palverändurid, kes kandsid trükiseid pühamutest laia maailma, uskudes, et daharanid levitavad hea tervise õnne.

11. sajandil jõudis Hiinast Jaapanisse puidust liikuv trükkimisviis, millega trükiti budistlikke palveraamatuid. 15. sajandil valmis horisontaalrullik, tänu mille plokkidele oli võimalik valmistada 4,5-meetriseid illustratsioone. 12. sajandist 16. sajandi lõpuni kestnud kodusõjad ja tüliperioodide käigus tekkinud tulekahjud hävitasid mitmete aadlike ja jõukate inimeste templi laod. Sealhulgas põletati maha ka paljud tuntud kloostrid, kus publitseeriti kirjutisi.

Muudatused toimusid Edo perioodil, kui riigi üle võttis võimust Tokugawa šogunaat, kes hoidis ära poliitilised rahutused. Sellele järgnenud rahu andis tõuke popkultuuri, sealhulgas ka kunsti arenguks.

Ukiyo-e tekkimine

Edo perioodil (1603–1868), kui majandus oli Jaapanis vaikselt kerkimas, tekkis kodanikel suur nõudlus kunsti järele. Kuna puuplokid olid odavad, sai neid valmistada suurtes kogustes. Tänu rohkematele puuplokitrükiste tegemisele, pälvisid kunstnikud suurema kuulsuse, sest nüüd oli võimalus ka vaesematel kodanikel osta ja koguda suurtes kogustes värvilisi puuplokke. Varem sai seda endale lubada ainult jõukas rahvas.

Eriliseks tegi ukiyo-e maalid see, et igast teosest õhkus kunstnike omamoodi välja arendatud iseloom. Kui varasemad Jaapani kunstivormid – kanō, tosa ja yamato-e – olid pälvinud väiksemate, privaatsemate eliitkoolkondade huvi, siis ukiyo-e avaldus laiema spektrina. See kooskõlastus Edo kodanike nii linnastunud samuraide, ametnike kui ka chōninide (kaupmeeste) põhimõtete ja ootustega ning kõigil avanes võimalus avaldada enda nõudmisi ja huve.

Ukiyo-e teemad

Hõljuva maailma trükiste põhiteemadeks olid kabuki teatri näitlejad, lõbustuskvartali kaunitarid, legendaarsed samuraid ja muud ajaloolised teemad . Pildid ujuvast maailmast ilmusid algul maalitud sirmidel ja rullpiltidel, mis reklaamisid teatrietendusi, maadlust ning söögikohtades või bordellides pakutavaid teenuseid . Aja jooksul tekkis nõudlus uute ideede järgi ning lisandusid uued teemad: linnud, lilled, portreed, maastikud, näitlejad ehk yakusha-e, kevadpildid ehk shunga ja ka erootika, mida inspireeris naudingu otsingu põhimõte. Kuna tarbija huvidega tuli kooskõlastada, siis trendidega kaasas käimine ja õige kunstniku leidmine oli väga oluline.

Trükitehnika areng

17. sajandil olid trükised ühevärvilised ehk kasutati ainult musta tinti. Sumizuri-e ehk “must trükitud pilt” jõudis Hiinast Jaapanisse juba 8. sajandil budistlike tekstide ja piltide trükistena. Mustvalged puuplokitrükid, millele kanti käsitsi pintsliga värvi, olid väga nõutud ning selliseid trükiseid toodeti 17. sajandi lõpust 18. sajandi keskpaigani.

Sugimura Jihei, Kume no sennin, 1685–95

18. sajandi alguses võtsid voolu üle puugravüürimeistrid ja trükitehnikate arenguga moodustati käsitööliste koostöös ukiyo-e kvartett. Neljasesse rühma kuulusid kirjastaja ehk hanmoto, kunstnik ehk eshi, plokilõikaja ehk horishi ja trükiprintija ehk surishi. Kirjastaja tegeles rahastamisega ning algatas tootmise tellides kunstnikult trükise disaini. Ainult musta tinti kasutades, lõi kunstnik gako ehk visandi, hiljem loodi lõplik sketš ehk hanashita-e. Vastavad ukiyo-e gravüüride kavandid toimetas kunstnik trükikotta, plokilõikaja kätte, kes antud joonise järgi nikerdas puust ühevärvilise versiooni ehk omohani. Hiljem nikerdas horishi ka teistele värvikihtidele oma puuploki. Printimisprotsessis osales ka kunstnik, kes andis surishi'le printimisel värvijuhiseid. Printimine nõudis surishi'lt täpsust, mille jaoks ta arvutas välja üldise tasakaalu ja tegi peened kohandused. Trükkimist alustati musta tindiga kaetud võtmeplokist, mis sisaldas kujunduse piirjooni ja teksti. Sellele järgnesid värvilised kihid. Valminud ukiyo-e trükised illustreerisid mitmeid romaane, aga pälvisid kuulsuse ka iseseisvate graafiliste teostena.

Värvi areng

Okumura Masanobu "Taking the Evening Cool by Ryogōku Bridge", 1745

Esimesed värvid, lisaks mustale, võeti kasutusele 1740. aastatel Okumura Masanobu (1691–1768) poolt, kes enda ajal piirdus küll musta ja valge tindiga, kuid hiljem lisandus ka käsitsi maalitud punakaspruun ja oranž värvus ehk tan-e. Tema oli ka esimene, kes pintseldas enda trükistele lakki. Tan-e'le lisandus benizuri-e ehk roosakaspunased ja maarohelised värvid. Nende värvidega trükkimine laienes 19. sajandil, mis võimaldas keerukamaid trükikujundusi. Tekkisid nõudlikumad värvimustrid ja kaunistatud maastikud.

Ukiyo-e tegemisel kasutatud värvained olid kättesaadavad nii loodusest kui ka sünteetilisel viisil. Looduslikud värvained saadi taimedest ja putukatest. Kõik looduslikud osad, lehed, juured, õie kroonlehed, õienupud, rohi, vaik, puidu sisu ja koor, aga ka kuivatatud puuviljad, kasutati ära. Meiji perioodil (1868–1912), kui toimus kiire moderniseerimine ja paranes kaubandusvõrgustik, võeti kasutusele keemiliselt valmistatud sünteetilised värvid. Need lisasid pigmendile intensiivsust ning tänu dünaamilisele värvipaletile muutus pilt elavamaks.

Suzuki Harunobu, Two Women in a Storm, 1764–1772

1760. aastatest hakati tootma mitmevärvilisi trükiseid ehk nishiki-e . Selle alusepanija Suzuki Harunobu (1725–1770) oli kõige silmapaistvam bijin-ga kunstnik, kes jäädvustas oma teostes Yoshiwarat ehk Edo lõbustuspiirkonda. Peamiselt kujutas ta õrna ja lapseliku näoga naisi, kes maitsesid armurõõme, jalutasid mööda tänavaid või lesisid kodus. Enda teostega pani ta aluse elegantse eluolu kujutamisele ukiyo-e's. Nishiki-e ehk brokaadipilt sisaldas eri viisil prinditud värve, mis andsid ukiyo-e'le visuaalse rikkuse. Meiji perioodil, tänu läänest tuleva fotograafiaga, hakkas ukiyo-e moest kaduma ja sellega langes ka nishiki-e väärtus. Aega nõudev puuplokkidega trükkimine jäi tänapäevastele graafikameetoditele jalgu ning kõik see asendati mehaaniliste vahenditega.

Kunstnikud

Hishikawa Moronobu "Kosode no sugatami (Kosode in a full-length mirror)", 1683

On tehtud kindlaks, et ukiyo-e'l polnud ühte kindlat alusepanijat, vaid selle arengule aitasid kaasa romaanide ja näidendite loomine. Esimeseks ukiyo-e n-ö algatajateks on Iwasa Matabei (1578–1650) ja Hishikawa Moronobu (1618–1694). Maalikunstnikust Matabei tegeles peamiselt ajalooliste stseenide ning klassikaliste hiina ja jaapani teoste illustreerimisega. Moronobu andis, lisaks maalingutele, välja ka enda poolt illustreeritud raamatute trükiseid. Põhiliselt kujutas ta Edos elavate kabuki näitlejate, lillede vaatamise ja jõe ääres olevate inimeste igapäevaseid harjumusi. Aastal 1672 dateeris ja allkirjastas Moronobu neli must-valget teost, mis andsid nõusoleku ja tunnistasid ukiyo-e'd kunstistiilina. Selle teoga on ta pälvinud nn primitiivse ukiyo-e trükiperioodi tõelise rajaja tiitli.

Isoda Koryūsai "The Kango Returning from Go-ju-ken", 1770

Edo esimesel kõrgperioodil tegutsesid mitmed kuulsad kunstnikud, kuid kõige silmapaistvamad olid Isoda Koryūsai (1735–1790), Torii Kiyonaga (1752–1815) ja Kitagawa Utamaro (1753–1806). Harunobu õpilane Koryūsai sai kuulsaks 1770. aastal, luues suurema formaadiga ja seeriatena trükke kurtisaanidest ehk prostituutidest. Erinevalt enda õpetajast, kes kujutas naisi õrnade ja habrastena, muutis Koryūsai naised robustsemaks ning lisas ohtralt roostepunast värvi. Lisaks oli ta kuulus ka oma linnu- ja taimekompositsioonide ning armustseenide kujutamise poolest.

Torii Kiyonaga "Cherry blossoms viewing at Asukayama", 1787

Kitagawa Utamaro, Transparent Comb, 1780s

Kiyonaga maalis peene perspektiivitunnetusega inimesi majade ja maastike taustal. Enda loomingu vedas ta mitmele lehele, mis jutustasid stseenidena teatud jaapani rahvuslikku lugu ukiyo-e vormis. Utamarot peetakse kõige suuremaks ukiyo-e gravüürimeistriks. Terve oma kunstnikuelu pühendas ta naiseilu uurimisele ja tänu sellele suutis ta oma trükistes tabada igas klassis ja vanuses olevate naiste peeneid tundemärke. Tema bijin-ga't on peetud kõige meeldejäävamaks, sest ta on naisi kujutanud pehmete kuid tugeva kehaehitusega ning nende süsimustad juuksed annavad edasi silmatorkavat kontrasti kimonoga. Läbi tema käe uuendusid mõned tehnikad, näiteks lisandusid teostele läbipaistva kanga efektid, mis muutis figuurid poolenisti nähtamatuks.

Tōshūsai Sharaku "Ōtani Oniji III in the Role of the Servant Edobei", 1794

Katsushika Hokusai "The Great Wave off Kanagawa", 1831

Utagawa Hiroshige "Hakone; Kosui", 1833–1834

18. sajandi lõpus tulid esile uued, nooremad ukiyo-e kunstnikud. Tōshūsai Sharaku, kelle kunstniku karjäär kestis ainult kümme kuud, kuid selle lühikese ajaga suutis ta maalida valmis 136 kabuki-näitleja portreed. Eksperimenteerimist armastav, humoorikas ja üks pikema karjääriga kunstnikke oli Katsushika Hokusai (1760–1849). Aastatega tema stiilid muutusid. Algul tegi ta gravüüre kabuki näitlejatest ja kurtisaanidest, hiljem huvitas teda dramaatika kujutamine maastikul. Lisaks gravüüridele lisandusid ta kogusse sesoonsed õnnitluskaardid, pildid lindudest ja lilledest ja ka tema nn mangad. Hoksusaid nimetatakse 18. sajandi ja 19. sajandi gravüürikunsti ühendajaks. Tema tööd inspireerisid ka teisi kunstnikke, näiteks mõjutas tema teos „Vaadetes“ Utagawa Hiroshigest (1797–1858), kes sai kuulsaks poeetilist atmosfääri õhkavate maastike kujutamisega.

Aastal 1868, kui Tokugawa periood oli läbi saamas, avanes uks välismaailma ja ukiyo-e'st sai üks esimesi Jaapani kunstistiile, mis kandus edasi Ameerikasse ja Euroopasse. Erilist mõju avaldas “ujuva maailma“ stiil impressionismile, mis hiljem inspireeris paljusid tol aegseid kunstnikke. Samal ajal, kui ukiyo-e oli lääne kunstnike seas populaarsust kogumas, hakkasid need samad mõjud jaapani gravüüride nõudlust vähendama . 20. sajandil muutusid ukiyo-e traditsioonilised puugravüürid eksperimentaalsemaks ja abstraktsemaks. Uueks kunstivooluks kujunes välja sosaku-hanga ehk loomingtrükised, mis kasutasid küll ukiyo-e uhkeid värvipalette, kuid kaotasid ära kunstnike, graafikute ja nikerdajate koostöö asendades selle ühe inimese isikliku loominguga.

Vaata ka

• Sumi-e