Uusaja filosoofia
Uusaja filosoofiaks nimetatakse õhtumaa filosoofia perioodi, mis algab esimeste loodusteaduse printsiipide sõnastamisega vastanduvalt keskaja skolastilisele filosoofiale ning lõppeb tänapäeva filosoofiaga. Enamasti ei nimetata uusaja filosoofiaks 20. sajandi filosoofiat ega tänapäeva filosoofiat.
Uusaja filosoofia eripäraks peetakse eelkõige "mõistuse võidukäiku" mitmesugustes valdkondades. Loodusega seoses väljendub see eksperimentaalse loodusteaduse filosoofilises põhjendamises, ühiskonna puhul valgustuses ja valgustusfilosoofias, religiooni ja inimesekäsitluse puhul humanismi filosoofilises positsioonis. Uusaja filosoofiat on peetud inimese- ja mõistusekeskseks ning oma põhjenduslaadi poolest subjektifilosoofiaks. Uusaja filosoofiaga kaasneb ka epistemoloogia esiletõus filosoofilise uurimise põhiharuna.
Esimeste uusaja filosoofidena nimetatakse enamasti Francis Baconit ja Galileo Galileid kui esimesi empiristliku loodusteaduse põhjendajaid, riigi- ja poliitikafilosoofia osas Niccolò Machiavellit, humanistliku inimesekäsitluse teoloogilise käsitlusega seoses Erasmust.
Uusaja filosoofia ajaline piiritlemine ja periodiseerimine on väga kõikuv. Eri traditsioonides võidakse pidada uusaja filosoofiaks nii kogu filosoofiat alates renessansifilosoofiast kuni tänapäevani kui ka ainult 17. ja 18. sajandi filosoofiat. Seoses vaidlustega modernismi ja postmodernismi mõiste üle on uusaja filosoofia ajastuline ja sisuline piiritlemine ise filosoofiline probleem.
Tuntumateks uusaja filosoofideks võib pidada René Descartesi, Immanuel Kanti ja Georg Wilhelm Friedrich Hegelit.