Vikipeedia

Vaba riigilinn

Saksa-Rooma riigis oli vaba riigilinn (Freie Reichsstadt) omavalitsuslik linn, mis allus otse keisrile, erinevalt enamikust keisririigi linnadest, mis allusid ühele või mitmele keisririigi vürstile (näiteks hertsogid või vürst-piiskopid), kes olid keisri vasallid, nimeliselt või reaalselt erineval määral. Nagu teistelgi keisririigi osariikidel, oli riigilinnadel esindatus Riigipäeval. Peaaegu kõik umbes 50 vabast riigilinnast, mis jäid alles pärast Vestfaali rahu aastal 1648, kaotasid oma sõltumatuse aastal 1803.

Riigilinnad Saksa-Rooma riigis, 1648
Švaabimaa vabade riigilinnade osaline loend 1521. aasta Reichsmatrikeli 7. leheküljel. See näitab ratsanike (vasak veerg) ja jalaväelaste (parem veerg) arvu, mida iga keisririigile vahetult alluv territoorium pidi välja panema, kui keisririik kuulutas sõja
Rottweil, u 1435.
Švaabimaa Rottweil säilitas oma sõltumatuse kuni mediatisatsioonini aastatel 1802–1803

Reichsstädte (riigilinnad) ja Freie Städte (vabalinnad) vahel olid mõned erinevused. Riigilinnad, kui keisri vasallid, maksid makse keisrile ja varustasid vägedega tema sõjakäike. Vabalinnad allusid ametlikult vürst-piiskopile. Neilt ei nõutud keisrile maksude maksmist või vägede kogumist, väljaarvatud ristisõja ajal, ja neil oli muid õigusi ja privileege (mis olid suuresti erinevad). Vabalinnad saavutasid sõltumatuse oma vürst-piiskoppidest kõrgkeskajal. Näited on Basel (1000), Speyer (1111), Worms (1184), Hamburg (1189), Lübeck (1227), Mainz (1244, tühistati 1462), Regensburg (1245), Strasbourg (1262) ja Köln (1288). Kuid aja jooksul muutus erinevus üha hägusamaks, nii et "vaba- ja riigilinnad" olid Riigipäeval koos tuntud kui "vabad riigilinnad". Olulisem oli rikkuse erinevus: rikkad linnad, nagu Lübeck või Augsburg, olid tõelised omavalitsuslikud enklaavid keisririigis. Nad kuulutasid sõda ja tegid rahu, kontrollisid oma kaubandust ja lubasid vähest välissekkumist. Keskaja lõpul moodustasid paljud vabalinnad linnade liite (Städtebünde), nagu Hansa Liit. (Mõned selliste liitude liikmed ei olnud kunagi vaba- ja riigilinnad ning ühinesid oma maavalitsejate loal.)

Nördlingen ja Bopfingen, Švaabimaa harusse kuulunud vabad riigilinnad
Weissenburg-im-Nordgau aastal 1725
Reichskammergerichti audients Wetzlaris aastal 1750. Riigilinn pääses unustusest aastal 1689, kui Speyerist, mis oli liiga avatud prantslaste sissetungile, otsustati sinna viia keiserlik kojakohus

Linnad saavutasid (ja mõnikord kaotasid) oma vabaduse jõupoliitika muutuste kaudu. Mõned soositud linnad saavutasid vabaduse kinkide abil. Teised ostsid selle vürstilt, kes oli rahahädas. Mõned võitsid selle relvajõul, teised võtsid selle segaduste ajal. Mõned linnad said vabaks tähtsate perekondade, nagu Hohenstaufenid, hääbumise tõttu. Riigilinnad ka kaotasid oma privileege. Mõned andsid end vabatahtlikult maavalitsejate kaitse alla. Vähesed, nagu protestantlik Donauwörth, mis annekteeriti aastal 1607 katoliiklikku Baieri hertsogkonda, vabastati keisri poolt oma privileegidest tõelisel või väljamõeldud põhjusel. Mõned müüdi keisri poolt, nagu Duisburg ja Offenburg. Siiski kestsid kõik 51 riigilinna, mis jäid Vestfaali rahuga alles, mediatisatsioonini aastal 1803.

Vaba riigilinna Mühlhauseni territoorium

Vabad riigilinnad ei olnud aastani 1489 Reichstagi Reichsstandina ametlikult vastu võetud, ja isegi siis võeti nende hääli tavaliselt vaid nõuandvatena, võrreldes kuurvürstide ja vürstide harudega. Linnade liidud jagasid endid Riigipäeval kaheks grupiks või haruks, Reini ja Švaabi haruks. Vestfaali rahu (1648) ajaks moodustasid linnad Riigipäeval ametlikult kolmanda "kolleegiumi". Kõige tähtsamate vabalinnade seas olid Augsburg, Bremen, Köln, Frankfurt, Hamburg, Lübeck, Nürnberg ja Regensburg.

Enamiku vabade riigilinnade territoorium oli üldiselt üsna väike, kuid oli erandeid, nagu Ulm ja Nürnberg ja vähemal määral Hamburg, mis omas olulist tagamaad või eemalolevaid valdusi, mis koosnesid kümnetest küladest ja tuhandetest talupoegadest, kes ei nautinud samu õigusi kui linnakodanikud. Teisest küljest Kölni, Aacheni, Wormsi, Goslari, Wetzlari, Augsburgi ja Regensburgi võim ulatus vaevu üle linnamüüride.

Vaba- ja riigilinnade valitsus oli vormilt vabariiklik, kuid kõigil peale väikelinnade oli linnavalitsus loomult oligarhiline, kus valitsev raad koosnes eliidist, pärilikust patriitside klassist, niinimetatud raeperekondadest (Ratsverwandte). Need olid majanduslikult kõige tähtsamad kodanlaseperekonnad, kes olid end aja jooksul poliitiliselt maksma pannud.

Nendest alamal tasemel, kaasarääkimise õigusega linnavalitsuses (oli erandeid, nagu Nürnberg, kus patriitsid valitsesid üksi), kus kodanikud või kodanlased, väiksem, privilegeeritud osa linna püsielanikkonnast, mille arv erines vastavalt iga linna kodanikkonna valitsemisele. Tavalistele linnakodanikele – kas ta elas prestiižses vabas riigilinnas, nagu Frankfurt, Augsburg või Nürnberg, või tähtsusetus kaubalinnas, nagu oli sadu üle Saksamaa – oli kodanlaseseisuse (Bürgerrecht) saavutamine suurim eesmärk elus. Kodanlased olid tavaliselt madalaim sotsiaalne grupp, kellel oli poliitiline võim ja privileegid Saksa-Rooma riigis. Bürgerrecht oli kohalik ja teise linna mitte üle kantav. Kodanlastest allpool oli hääleõiguseta linnarahvastik, võib-olla pool kogu rahvastikust paljudes linnades, niinimetatud "elanikud" (Beisassen) või "külalised": väikekäsitöölised, käsitöömeistrid, tänavakaubitsejad, päevatöölised, teenijad ja vaesed, kuid ka need, kelle elupaik linnas oli ajutine, nagu talvituvad aadlikud, välismaised kaupmehed, vürsti ametnikud ja nii edasi.

Linnakonfliktid vabades riigilinnades, mis mõnikord ulatusid klassisõjani, ei olnud varauusajal tavatud, eriti 17. sajandil (Lübeck, 1598–1669; Schwäbisch Hall, 1601–1604; Frankfurt, 1612–1614; Wezlar, 1612–1615; Erfurt, 1648–1664; Köln, 1680–1685; Hamburg 1678–1693, 1702–1708). Mõnikord, nagu Hamburgis aastal 1708, peeti olukorda piisavalt tõsiseks, mis õigustas keiserliku voliniku lähetamist koos vägedega korra taastamiseks ja läbirääkimiste pidamiseks vastaspoolte vahel kompromissi ja linna uue põhiseaduse asjus.

Riigilinnade arv vähenes aja jooksul. Riigilinnu oli rohkem piirkondades, mis olid poliitiliselt väga killustatud, nagu Švaabimaa ja Frangimaa edelas, ja vähem piirkondades, mis koosnesid enamasti suurematest ja palju võimsamatest territooriumidest, nagu Brandenburg ja Saksimaa põhjas ja idas, mis olid palju altimad neelama väikeseid, nõrku riike. Aastal 1422 loendati 75 riigilinna ja aastal 1521 loendati 84. Territoriaalne konsolideerimine vähendas järk-järgult arvuks 51 linna, mis olid esindatud 1792. aasta Reichstagil.

16. ja 17. sajandil eraldati mitu riigilinna keisririigist väliste territoriaalsete muudatuste tõttu. Prantsusmaa kuningas Henri II hõivas Metzi, Verduni ja Touli piiskopkondadega seotud riigilinnad. Sarnaselt hõivas Louis XIV paljud linnad tema kohtuistungite loodud nõudmiste alusel. Sel viisil annekteeriti Strasbourg ja Dekapolise kümme linna. Samuti, kui Vana Šveitsi konföderatsioon saavutas aastal 1648 oma ametliku sõltumatuse keisririigist (oli olnud de facto sõltumatu aastast 1499), tunnistati ametlikult riigilinnade Baseli, Berni, Luzerni, Sankt Galleni, Schaffhauseni, Solothurni ja Zürichi sõltumatust.

Obernstraße, Bremen. 1843
Hamburg

Revolutsioonilise Prantsusmaa tõusuga Euroopas kiirenes see suundumus tohutult. Pärast aastat 1795 annekteeriti revolutsiooniarmeede poolt alad Reinist läänes, surudes maha selliste riigilinnade sõltumatuse nagu Köln, Aachen, Speyer ja Worms. Napoleoni sõjad viisid keisririigi ümberkorraldamiseni aastal 1803 (vaata Saksamaa mediatisatsioon), kus kõik vabalinnad peale kuue – hansalinnad Hamburg, Bremen ja Lübeck ning linnad Frankfurt, Augsburg ja Nürnberg – kõrvaldati. Lõpuks sundis Napoleon aastal 1806 Saksa-Rooma riiki lõpetama. Aastaks 1811 olid kõik riigilinnad kõrvaldatud – Augsburg ja Nürnberg annekteeriti Baierisse, Frankfurt muutus Frankfurdi suurhertsogkonna keskuseks, Napoleoni marionettriigiks, ja kolm hansalinna annekteeriti otse Prantsusmaale, osana jõupingutustest kehtestada Kontinentaalblokaad Suurbritannia vastu.

Frankfurt, u 1911. Pärast rohkem kui 600-aastast vabalinna seisust annekteeriti Frankfurt aastal 1866 Preisimaale

Kui Viini kongressi poolt loodi aastal 1815 Saksa Liit, said Hamburg, Lübeck, Bremen ja Frankfurt taas kord vabalinnadeks. Frankfurt annekteeriti Preisimaa poolt seoses tema osaga 1866. aasta Austria-Preisi sõjas. Kolm hansalinna jäid aastast 1871 uue Saksa keisririigi osariikideks ja säilitasid sellise rolli ka Weimari vabariigis ja Kolmandas Riigis, kuigi Hitleri ajal oli see seisund puhtalt mõtteline. Hitleri vastumeelsuse tõttu Lübecki ja selle liberaalsete traditsioonide suhtes töötati välja vajadus kompenseerida Preisimaale territoriaalsed kaotused Suur-Hamburgi seaduse kaudu ja Lübeck annekteeriti aastal 1937 Preisimaale. Saksamaa Liitvabariigis, mis rajati pärast sõda, said Bremen ja Hamburg osariikideks (Länder), mis on säilinud tänapäevani. Berliin, mis ajaloo jooksul pole kunagi olnud vabalinn, sai pärast sõda ka osariigi staatuse tänu oma seisundile sõjajärgsel jagatud Saksamaal.

Regensburg ehk Ratisbonne (Ratisbon), nagu prantslasd ja inglased seda sajandeid kutsusid, oli peale Riigipäeva võõrustamise üks omapärasemaid linnu: ametlikult luterlik linn, mis sellest hoolimata oli katoliikliku Regensburgi vürst-piiskopkonna, selle vürst-piiskopi ja toomkapiitli asukoht. Riigilinn majutas ka kolme iidset keiserlikku kloostrit (Sankt Emmeram, Niedermünster ja Obermünster)
Rothenburg aastal 1572
Lubeca urbs imperialis libera – Lübecki vaba riigilinn

Vabade riigilinnade loend

muuda

Aastal 1792 oli Saksa-Rooma riigis 51 vaba riigilinna. Sulgudes lõpetamise aasta.

 
Vabade riigilinnade vapid (1605) – osa 1
 
Vabade riigilinnade vapid (1605) – osa 2

Teised linnad, mis olid kord vabad riigilinnad, kuid olid aastaks 1792 lakanud nendeks olemast:

  • Kotkaga linnavapid
  •  
    Aachen
  •  
    Aalen
  •  
    Bisanz/
    Besançon
  •  
    Bopfingen
  •  
    Donauwörth
  •  
    Dortmund
  •  
    Duisburg
  •  
    Düren
  •  
    Endingen
  •  
    Esslingen am Neckar
  •  
    Maini-äärne Frankfurt
  •  
    Friedberg
  •  
    Gelnhausen
  •  
    Gengenbach
  •  
    Goslar
  •  
    Heidelsheim
  •  
    Heilbronn
  •  
    Isny
  •  
    Kaiserswerth
  •  
    Kaufbeuren
  •  
    Kempten
  •  
    Köln
  •  
    Landau in der Pfalz
  •  
    Leutkirch im Allgäu
  •  
    Lübeck
  •  
    Mark-
    gröningen
  •  
    Memmingen
  •  
    Mühlhausen (Tüüringi)
  •  
    Nördlingen
  •  
    Nordhausen
  •  
    Nürnberg
  •  
    Oberehnheim
  •  
    Oppenheim
  •  
    Pfullendorf
  •  
    Reutlingen
  •  
    Rottweil
  •  
    Schweinfurt
  •  
    Überlingen
  •  
    Wangen im Allgäu
  •  
    Weil der Stadt
  •  
    Weißenburg (Baieri)
  •  
    Weinsberg
  •  
    Wetzlar
  •  
    Wimpfen
  •  
    Windsheim
  •  
    Zell Harmersbachi ääres
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Vaba_riigilinn&oldid=6705209"
  NODES