Vajumisvaatlus

Vajumisvaatlus uurib maapinna kihtide järsku või järkjärgulist vajumist. Vajumisvaatluse eesmärk on pinnase, hoone või infrastruktuuri vajumise mõõtmine ohutuse tagamiseks. Vajumisvaatluse käigus selgitatakse uuritava objekti vastavus projekti normidele. Vajumisvaatlusega seonduvaid mõõdistusi viib läbi vastava kutsega spetsialist.

Ajalugu

Esimesed vajumisvaatlused tehti 1906. aastal Houstuni piirkonnas Ameerika Ühendriikides. Selle käigus teostati mitmeid uuringuid püsivate võrdlusalusete määramiseks, millel põhinevad algsed maapinna kõrgused. Pärast HGSD (Harris-Galveston Subsidence District) loomist 1975. aastal, töötati Ameerika Ühendriikides välja Riikliku Geodeetilise uurimisinstituudi (NGS) juhendamisel maapinna mõõtmised. Aastate jooksul on vajumisvaatlusteks tehnika arenenud võrdlusaluste kohapeal käsitsi mõõtmisest satelliitidel põhinevaks tehnoloogiaks. 1990. aastast on hakatud määrama muutusi maapinna kõrguses kasutades GPS-i.

Vajumisvaatluste tüübid

2015. a avaldati rahvusvahelise hüdroloogiauuringute assotsiatsiooni ajakirjas „Proceedings of the International Association of Hydrological Sciences" USA-s läbiviidud vajumisvaatluste tüübid:

• optiline nivelleerimine – nivelleerimisel saadud suhteliste kõrguste seire
• satelliitmõõdistamine – kõrguste monitooring GNSS-i püsijaamade abil
• ekstensomeetriga mõõdistamine – mõõdetakse horisontaalset maapinna nihet kahe või enama punkti vahel
• fotogeoloogiline analüüsimine – maalõhede ja maapinna muutuste hindamine aerofotode abil

• põhjavee taseme seire – meetod, mida rakendatakse maalõhede ja vajumispiirkondade kaardistamisel, et hinnata piirkonna deformatsioone ja prognoosida maa vajumist

Mõõtmisvahendid

Vajumist on võimalik mõõta järgnevate vahenditega.

• Interferomeetriline tehisavaradar
• Tahhümeeter
• Ekstensomeeter
• GNSS püsijaamad
• Nivelliir