Valetamine

See artikkel räägib valetamisest; kaardimängu kohta vaata artiklit Valetamine (kaardimäng)

Valetamine on teadlikult tõsilugude või -asjade moonutamine, vale rääkimine või valede andmete esitamine-näitamine.

Küsimused mitteusaldatavuse kohta tulevad ette paljudes kontekstides – kui lapsevanemad küsivad oma lastelt, kas nad tarvitavad vabal ajal narkootikume, kui ülemus küsib töökandidaatidelt põhjuste kohta, miks nad lahkusid oma eelmisest töökohast, kui rahvusvahelised juhid võtavad arvesse teineteise ähvardusi ja lubadusi, kui valija väärtustab kandidaatide lubadusi, kui psühhiaater kuulab patsiendi kaebuseid või kui vandekohus hindab tunnistajate tunnistusi. Kõikides neis näidetes on informatsiooni allikat kasutatud teadasaamiseks, kas keegi on tõetruu.

Kõigepealt valetamise definitsioon ja kuidas eristada valetamist saladustest, enese kaitsmisest ja teistest pettustest.

Valetamine ja enesepettus

Valetaja kavatsemine on üks kahe kriteeriumi järgi vahet tegemine vale ja pettuse vahel. Valetaja ettekavatsetud valik sihtmärgi eksiteele viimisel. Valetaja võib ka tegelikult rääkida tõtt, kui see ei ole nende kavatsus. Tõene inimene võib provotseerida valet informatsiooni – halb soovitus võib tulla näiteks börsimaaklerilt – kuid see polnud nende kavatsus. Valetajal on valik; valetaja võib valida võimaluse mitte valetada.

Teine kriteerium valede ära tundmiseks teistest pettustest, on see, et sihtmärk ei ole teadvustanud ennast valetaja kavatsusest teda eksitada. Nõidumine ei ole selle kriteeriumi järgi valetamine. Näitleja ei ole valetaja, kuid petis on. Mõnikord, kui teadvustada kavatsust eksitatud saada, on mõeldav süsteem kasutada Goffmani (1974) situatsiooni väljendust. Las ostja ettevaatus olla näitlik hoiatus, et tooted või teenused ei pruugi olla need, milleks nad on loodud. Erinevad viisakuse viisid on näited naturaalsete situatsioonide teadvustamisest, et eesmärk, mida tõde ei räägi.

Kambavaim on tavaliselt kahemõtteline situatsioon mittetõepärase väljavaate suhtes. Ütlus "sõjas ja armastuses on kõik lubatud" näib hoiatavat armastajaid mitte uskuda kõike, mida neile räägitakse. Viimase rahvahääletuse tulemustest selgus, et valed, mis seisnevad eelmiste seksuaalpartnerite arvu vähendamises, on tavalised kolledžiealiste seas. Eeldades, et armastajad tahavad uskuda oma partnerite truudusse ja populaarsed laulud tunnistavad reetmise tunnet, kui valed on avastatud. Poeedid on briljantselt kirjeldanud, kuidas romantika võib sisaldada müüte.

Erinevalt Bokìst, kes pidas ainult väiteid valeks, väitis Ekman, et varjamine on samamoodi vale kui võltsimine, niikaua kui on väljavaade, et varjamist ei toimu.

Erinevate abielukohustuste suhtes teavitamine, seejuures ilma küsimata, kui ekstraabieluline afäär on alanud.

Oletame, et presidendil oli rabandus ametiaja kestel ja doktorid varjasid seda. Nad pidid toime panema varjamisvale, sest ameeriklased eeldavad, et neile räägitakse presidendi tervise muutustest, mis mõjutab tema võimet teha oma tööd. Varjamine ja võltsimine on kaks eri tehnikat, et täide saata sama eesmärk. On palju põhjuseid, miks valetajad eelistavad alati varjamist võltsimisele, kui situatsioon seda lubab. Valetaja ei vaja vale loo mäletamist. Kui valetaja tabatakse, saab ta alati süüdistada, et ta oli just avaldamas tõde või et ta ei teadnud seda, kuna oli kindel, et sihtmärk teadis, mis toimus.

Varjamine ja petmine ei ole ainukesed valetamise tehnikad, nad on kõige tuntumad. Ekman esitles veel kolme tehnikat

tõe rääkimine vääralt e. ekslikult
rääkida pool tõde, jättes mulje, et see on kogu tõde
vale järeldus, kavalus(ettekääne), kõrvalepõiklemine

Bok defineeris varjamist kui salajas hoidmist. Ekman arvab, et varjamise situatsiooni teadustamisel on antud kavatsus mitte infot avaldada. Kutsudes midagi saladuseks, teavitame me oma õigustest asju mitte avaldama, säilitama privaatsust. Saladused püsivad ühe indiviidi, või kahe või kolme või rohkema inimese vahel infot säilitades, mida saladus teiste kohta sisaldab.

Enesepettus toimub eeldatavalt siis, kui pettur ei mõista, et petab ennast ja ei tea neid motiive enese eksitamiseks.

Samas, murtud lubadus ei ole valetamine. Nädal enne seda, kui president Clinton ametisse astus, ründas üks reporter teda, et ta olevat murdnud oma kampaania lubaduse Haiti immigrantide kohta, kuna ta hetkel võttis vastu endise presidendi Bushi positsiooni poliitika, mida ta oli kritiseerinud oma kampaania käigus. Clinton kaitses end, öeldes et ameerika rahvas võib arvata, et ta oli rumal, et ta ei muutnud oma poliitikat, kui olukorrad muutusid. Clinton valetas vaid juhul, kui ta oleks sel hetkel, kui kritiseeris Bushi, teadnud, et tema on mõeldud jätkama sama poliitikat. Loomulikult oli ta oma varajasemas kampaanias lubanud mitte tõsta makse, kuid teda oleks saanud süüdistada petmises juhul, kui ta teadis, et kavatseb murda lubadust.

Ka mittemäletamine ei ole valetamine, kuigi valetajad proovivad ennast tihti välja sellega vabandada. Kui nad on paljastatud ja süüdistatud valetamises, on tihti põhjuseks mälu probleemid.

Uskuda, et vale saab tõeks

Kui keegi muretseb väga vale selgitamise pärast, mis on juhtunud, ei tähenda see kohe, et isik kavatses valetada. Kui ei ole kaalutletud kavatsust petta, ei pruugi vale väidet üldse mitte võtta kui valetamist.

Miks peaks see lugema, mida me kutsume valeks väiteks? See ei ole lihtsalt asjade semantika ega definitsioon. Kui isik ei valeta, kui ta ei usu, et ta on koostatud pettusse momendil, kui ta teeb seda, siis ta käitumine muutub selliseks nagu tõetruul inimesel. Ei tohiks olla käitumuslikke vihjeid, et väide on ebatõsi, kui isik annab seletuse mitte uskudes, et ta valetab hetkel, kui ta annab seletust. On palju erinevaid viise, kuidas inimesed kindlustavad vale informatsiooni, mida nad ise arvavad olevat tõena.

Inimesed tõlgendavad sündmusi, eriti teiste inimeste käitumist ja motiive, mis panevad inimesed käituma üht või teist viisi. Fakt, et keegi tõlgendab asju viisil, mis peegeldab hästi teda, viisil, mis lubab tal kohustada toimingud, mis ta leiab ihaldatavaks, ei tähenda, et ta mõtleb sellega kindlasti valetada kui väärtõlgendus. Mitte kõik valestiarusaamised ei pruugi olla enesepettused.

Arvestades vägistaja kinnitust, kes süüdistab ohvrit, et too tahtis seksida temaga. Isegi kui vägistajad, kes teavad, et nende mittesoovinud ohvrid saavad tihti teha sama kaebusi, valetades, et vältida karistust. Pretensioon ise ei ütle meile, kas see on vale. Oletades, et see oli kohtingu vägistamine ja ohver oli häbelik või väga kartlik, protestides ainult korra ja mitte väga tugevalt ja siis ei seisnud vastu. Vägistaja võis valesti tõlgendada algprotesti ja analüüsis järgnevat puuduvat protest ja passiivset vastupanu. Kas selline vägistaja on ohver või enesepetja? Mitte et ma usuks, kui see just ei olnud kindel, et ta ei olnud teadlik, kuid valetõlgendus tema ohvri käitumisest oli motiveeritud soovist rahuldada oma enda vajadusi. Kas vägistamine leidis aset? Arvan, et vastus peab olema "jah", muidu vägistaja võib mõelda, et ei leidnud ja võib öelda tõde, kui ta väidab oma ohvri olevat tingimusteta nõustunud. Ja üks põhjus, miks keegi võib sellise süüdistusega välja tulla tõepärase käitumisega, on see, et nad usuvad oma väidetesse ja ei usu ise ka, et nad valetavad.

Loomulikult ei ole see ainus põhjus, miks mõni võib näida totaalselt usutav. Ekman alguses kasutas terminit loomulik valetaja, et määratleda neid inimesi, kelle vale on sorav. Ja kelle käitumine on täiesti usutav, kui nad teavad, et nad valetavad. Niisiis on Ekman muutnud tõepärase esineja terminit, kuna oma õpingute tulemusena ei pidanud ta neid enam psühhopaatideks, ega tingimata antisotsiaalseteks. Loomutruudel näitlejatel on võime saavutada roll, mida nad mängivad ja kuna nad usuvad, et nad räägivad tõtt, on nende käitumine täiesti usutav.

Inimene võib alguses teada, et ta valetab, kuid hiljem võib ta hakata oma valet uskuma. Kui see juhtub, on sellel usaldusväärne seletus, mis juhtus, ja näib tõene.

Need näited on tülikad, kuna me ei tea, kui sageli neid esineb. Ka ei tea me, kas lapsed on rohkem tundlikumad, kui täiskasvanud, uskumaks, mis on vale on tõsi või on selle fenomeniga seotud spetsiifilised isikupärased karakteristikud. Meil ei ole veel kindlat teed, et kindlaks määrata, kas mälu on tõene osaliselt või täiesti konstrueeritud.

Valetamise motiivid

Enda ilustamine, et jätta meeldivama ja parema inimese muljet
Pääseda karistamisest
Saada tasu
Kaitsta teist inimest karistusest
Võita teiste imetlus
Kaitsta ennast füüsilise ähvarduse eest
Pääseda välja ebasobivast sotsiaalsest olukorrast
Vältida piinlikkust
Säilitada privaatsust
Kasutada võimu teiste üle

Miks valetamine ebaõnnestub?

Sageli valetamine ebaõnnestub. Valetamine ebaõnnestub mitmel põhjusel. Näiteks valetajaid on sageli reedetud nende poolt, kellele valetaja on usaldanud saladuse. Ekman ei ole keskendunud sellist tüüpi põhjustele, vaid neile, millistega valetaja enda käitumisega end reedab. Lühidalt, on olemas kaks põhjust, miks valetamine ebaõnnestub. Esimesel juhul on tegemist mõtlemisega, teisel tundmisega. Valetamine ebaõnnestub mõlemal puhul, kuna valetaja pole adekvaatselt valmistunud või emotsioonide väljapaistvusega.

Miks on nii raske märgata tõepärasust käitumises?

Meie näoilmest ja häälest on aru saada, kui keegi valetas. 85% inimeste emotsioonid muutuvad valetamise momendil. Ekman usub, et on kaks põhjust, miks enamik inimesi on kehvad valetajate äratundjad. Esimese põhjuse jaoks pole info tuge, kuid ta usub, et mõned inimesed omandavad korrektse tagasiside nende arvamustäpsuse kohta, kes valetavad ja kes mitte.

Teine põhjus on see, et nad usaldavad liiga palju, mida inimesed räägivad ja ignoreerivad vahet väljendusrikka käitumise ja jutu vahel.

Vaata ka

Kirjandus

Bachmann, Talis 2008. Valetamismärgid. Kuidas tunda ära valetamist? Tallinn: Äripäev, 152 lk ISBN9789949434336