Valgusmikroskoop

Valgusmikroskoop on mikroskoop, mis kasutab nähtavat valgust ja läätsede süsteemi, et tekitada inimsilmale vaadeldavat suurendatud kujutist väikestest objektidest (esemetest).

Lihtsa mikroskoobi ehitus:
A – okulaar, B – objektiiv, C – ese, D – kondensor, E – esemelaud, F – valgusallika valgust suunav peegel
Carl Zeissi „suur mikroskoop“ aastast 1879, mille optika arvutas Ernst Abbe

Mikroskoobi põhiosad on tuubuse otstes olevad objektiiv ja okulaar; tuubus on torukujuline osa, mis kinnitub mikroskoobi statiivi külge. Valgusallikast koondatakse valgus esemelaual olevale esemele. Objektiiv annab esemest suurendatud ja tõelise ümberpööratud kujutise, mida vaadeldakse okulaari kui luubiga. Statiivi küljes olevate seadekruvidega tuubust eseme suhtes nihutades saab kujutist teravustada.

Valgusmikroskoobi kasuliku suurenduse määrab lahutusvõime, mis on parimal juhul umbes 2 μm. See on piisav näiteks rakutuumade ja bakterite, kuid mitte enam viiruste uurimiseks. Maksimaalne kasulik suurendus on umbes 1200, suuremad suurendused valguse difraktsiooni tõttu enam uusi eseme detaile esile ei too.[1]

Esimese kaheläätselise mikroskoobi valmistas 1665. aastal Robert Hooke.[1]

Viited

muuda
  1. 1,0 1,1 ENE 6. köide, 1992

Välislingid

muuda

Vaata ka

muuda
  NODES