Vanemuine
Vanemuine (Wannemunne) on laulujumal 19. sajandi keskpaigast alates välja kujunenud rahvusromantilises eesti kunstmütoloogias, mille peamised loojad olid Friedrich Robert Faehlmann ning Friedrich Reinhold Kreutzwald.
|
See artikkel räägib jumalast, teiste tähenduste kohta vaata Vanemuine (täpsustus). |
Vanemuise kuju loomise allikaks oli tõenäoliselt Kristjan Jaak Petersoni saksa keelde tõlgitud ja kommenteeritud ning 1822. aastal Johann Heinrich Rosenplänteri ajakirjas "Beiträge zur genauern Kentniß der estnischen Sprache" ilmunud Kristfrid Gananderi "Mythologia Fennica". Peterson märgib oma kommentaarides, et eesti rahvaluules on viiteid laulujumalale, kelle nime ei nimetata, kuid kelle lähedaseks vasteks on soome Waine-moinen (Väinämöinen).[1] Väinämöinen võis 19. sajandi eesti haritlastele tuttav olla ka Garlieb Merkeli teose "Die Vorzeit Lieflands" (1798) kaudu.
Faehlmann hakkas Vanemuise kuju kasutama oma kunstmuistendites, Kreutzwald tõi ta sisse "Kalevipoja" algusvärssidesse ("Laena mulle kannelt, Vanemuine!"), Carl Robert Jakobson tutvustas laulujumalat oma koolilugemikes. Aastal 1865 loodi Tartus mängu- ja lauluselts "Vanemuine", mis korraldas ka I üldlaulupeo.
20. sajandi alguseks oli Vanemuine eesti rahva hulgas enam-vähem üldtuntud ja suures osas peeti teda tõenäoliselt ehtsaks muinasusundi jumalaks.
Viited
muuda- ↑ C. J. Peterson. Finnische Mythologie, lk. VI.
Välislingid
muuda |
Tsitaadid Vikitsitaatides: Vanemuine |
Kirjandust
muuda- Jansen, Ea 2004. Muinaseesti panteon: Faehlmanni müütide roll eestlaste rahvusteadvuses. Raamatus: Ea Jansen. Vaateid eesti rahvusluse sünniaegadesse. Ilmamaa, Tartu, lk 268–284.
- Aivar Põldvee. Vanemuise sünd. Tuna, 2013, nr. 1, lk. 10–31.