Veiste söötmine

Veiste söötmine on protsess, mille käigus veised saavad elutähtsaid toitaineid, mis on vajalikud nende arengu, kasvu ja heaolu jaoks. Õigete söötmistavade järgimine on oluline veiste produktiivsuse tagamiseks. Vajaminev sööt kasvatatakse peamiselt ettevõttes kohapeal, mis tähendab, et loomade arv peab olema kooskõlas põllumajandusmaa suurusega. Söötmine hõlmab erinevaid söödatüüpe, nagu hein, silo, terad ja graanulid, et tagada veistele tasakaalustatud dieeti, mis sisaldab piisavas koguses valke, süsivesikuid, vitamiine ja mineraalaineid.

EMÜ Märja katsefarm

Söödad

Karjamaarohi

Suvel saavad loomad suurema osa haljassöödast karjamaalt, mis võib olla kultuurkarjamaa või looduslik karjamaa. Heintaimede segusse valimisel tuleks eelistada neid, mis taluvad karjatamist ning arvestada rohumaa rajamise eesmärgiga, st milliseid loomaliike soovitakse karjatada. Sobivad karjamaa heintaimed on valge ristik, lutsern, põldtimut, harilik aruhein, karjamaa raihein, aasnurmikas jm. Rohusöötade keemiline koostis sõltub taimede kasvufaasist. Noores rohus on rohkem energia, proteiini, vitamiine ja mineraale ning see seedub kergemini. Oluline näitaja on karjamaarohu toorkiudude sisaldus, mis suureneb rohu vananedes, samas kui toiteväärtus väheneb.

Silo

Veiste söötmisel on tänapäeval silo peamine sööt, mille kvaliteet mõjutab oluliselt loomade söömust, toodangut, sigivust ja tervist ning seega ka piimatootmise tasuvust. Silokultuuri valik sõltub mulla tingimustest ning Eestis eelistatakse kõrrelisi ja liblikõielisi heintaimi ning teravilju, peamiselt maisi. Silo fermentatsiooniprotsess on keerukas mikrobioloogiline protsess, mis toimub happelises anaeroobses keskkonnas. Anaeroobsed mikroobid kasutavad silomassis leiduvaid suhkruid oma elutegevuseks, mis käivitab süsivesikute anaeroobse lagundamise ehk käärimise. Selle tulemusena tekivad orgaanilised happed, peamiselt piimhape, ning vähesel määral äädik- ja propionhappeid. Piimhape on oluline silo kvaliteedimarker, moodustades vähemalt 70% hapete kogusummast. See mõjutab peamiselt silo pH-d. Hea kvaliteediga rohusilo on enamasti oliivroheline ja lõhnab meeldivalt hapukalt. Ebakvaliteetse silo korral võib värvus olla pruun ning esineda ebameeldivaid lõhnu, nagu äädika või sõnniku lõhn.

Hein ja põhk

Hein on kuivatatud koresööt, mida tänapäeval kasutatakse peamiselt silo täiendusena. Hein valmistatakse peamiselt kõrrelistest heintaimedest, kuna need kuivavad kiiremini ja ühtlasemalt kui liblikõielised heintaimed, mille kuivatamine võtab rohkem aega ja põhjustab suuremat põllukadu varisenud lehtede tõttu.

Põhk on teraviljakasvatuse kõrvalsaadus, mida kasutatakse söödana väiksemates kogustes. Peamiselt kasutatakse suviviljapõhku, kuna suviviljade kasvuperiood on lühem ja saadud põhk vähem puitunud. Põhu toiteväärtus on väike suure toorkiusisalduse tõttu. Loomadele antakse põhku väikestes kogustes (1–2 kg päevas) ja soovitatav on see enne söötmist hekseldada. Kvaliteetne põhk on helekollane ja sellel on tugev läige.

Jõusöödad

Jõusöötadeks nimetatakse söötasid, mis sisaldavad suures koguses energiat, peamiselt teraviljad, samuti proteiinsöödad nagu õlikultuuride seemnetest järgi jäänud koogid ja šrotid. Enne söötmist tuleb teraviljad üldjuhul muljuda, jahvatada või konserveerida, et vähendada sügisestest kuivatamiskuludest tekkivaid kulusid. Muljutud kujul võib veistele sööta teravilju nagu oder ja kaer, kuid kõvemaid teravilju nagu nisu, rukis, tritikale ja mais tuleb enne söötmist kindlasti jahvatada, et tagada parem seeduvus ja vältida seedimata teravilja eritumist roojaga. Teraviljade peamiseks energiaallikaks on tärklis, kuid selle sisaldus varieerub eri teraviljade vahel. Teraviljade seeduvus sõltub nende tärklise struktuurist, kus hargnenud ahelaga tärklis ei pruugi vatsas täielikult laguneda, mis vähendab nende seeduvust.

Noorkarja söötmine

1–3 aasta vanuste lehmade söötmine nõuab teatavat tähelepanu, kuna 1–3 vanuse noorkarja loomade seedeelundkond on juba küllalt arenenud ja nad suudavad omastada erinevaid söötasid. Siiski võivad loomad teisel poolaastal kippuda kõhnuma. Selle vältimiseks on soovitatav suurendada nende jõusööda hulka. Tavaliselt saavad nad 1–1,5 kg omakasvatatud teraviljajahu päevas, millele lisatakse proteiinirikkaid toidulisandeid. Koresööda osakaal üle poole aasta vanuste loomade toidus peaks moodustama umbes 2% nende kehamassist. Üheaastased loomad tarbivad silo 10–15 kg päevas, samas kui teisel eluaastal üle 20 kg. Sarnaselt lehmadega tuleks ka vasikate ja mullikate söötmisel anda orgaanilistele söötadele lisaks mineraalaineid ja keedusoola.

Vasikate söötmine

Noorele vasikale on oluline tagada piisav emapiimaga toitmine vähemalt esimese 5–6 päeva jooksul. Esimese kolme elukuu jooksul tuleks eelistada naturaalset piima, eriti emapiima. Alternatiivina võib kasutada ammlehma, kes võtab enda alla mitu vasikat. Kui imetamine pole võimalik, saab kasutada lutiga ämbreid. Lutist joomine rahuldab vasikate imemisvajaduse ning soodustab seedimist, vähendades samal ajal kõhulahtisuse riski. Vasika seedesüsteemi arengut näitab mäletsemine. Selle tagamiseks on oluline pakkuda vasikatele kuiva sööta ja head heina. Nad peaksid harjuma heina sööma alates kolmandast elukuust. Sobivad varakult niidetud, hästi kuivatatud ja vitamiinirikkad heinad. Vasikad hakkavad mäletsema umbes nelja nädala vanuselt, seega peaks hein olema neile kättesaadav kuni neljanda elukuuni. Puhas joogivesi peab olema vasikatele alati kättesaadav, kuid temperatuur ei tohiks langeda alla 10 °C.

Viited

• Kohalikel mahesöötadel baseeruva söötmisstrateegia väljatöötamine piimalehmadele
• Mahepõllumajanduslik piimakarjakasvatus
• Karjatamise ja kontrollitud söötmise mõju võõrutatud lehmikutele ja tiinetele mullikatele

Välislingid

• Feeding Behavior of Dairy Cattle:Nutrition, feeding, and calves
• Feeding and handling of dairy cattle
• Impact of cow size on dry matter intake, residual feed intake, metabolic response and cow performance