Vene-Pärsia sõda (1796)
Kolmas Vene-Pärsia sõda oli sõda Venemaa ja Pärsia vahel aastal 1796. Nagu ka peaaegu kõik teised Vene-Pärsia sõjad, ei sündinud ka sellest kummalegi osapoolele pikaaegseid tagajärgi.
| Vene-Pärsia sõda (1796) | |||
|---|---|---|---|
| Osa Vene-Pärsia sõdadest | |||
 | |||
| Toimumisaeg |
aprill – november 1796 (5 kuud) | ||
| Toimumiskoht |
Kaukaasia, Kadžaaride Iraan (tänapäeva Armeenia, Aserbaidžaan, Dagestan (Venemaa) ja Gruusia) | ||
| Tulemus | Status quo ante bellum | ||
| Osalised | |||
| |||
| Väejuhid või liidrid | |||
| |||
| Jõudude suurus | |||
| |||
| Kaotused | |||
| |||
Kaheksateistkümnenda sajandi lõppu iseloomustas pidev võitlus Hindustani nn paabulinnutrooni pärast. Keisrinna Katariina II kasutas ebastabiilset olukorda ära, et laiendada Vene mõjusfääri Kaukaasias, mis oli varem kuulunud Pärsiale. Aastal 1783 sai sajandeid Pärsia vasalliks olnud Gruusiast Vene protektoraat: kuningas Erekle II sõlmis keisrinnaga Georgijevski lepingu, millega venelased lubasid grusiine pärslaste rünnaku korral kaitsta. Kolm aastat hiljem sõlmis Venemaa samasuguse lepingu ka Traki Šamhaliriigiga.
Aastal 1794 päris Pärsia trooni šahh Agha Mohammad Khan Qajar, kellega tuli kaasa kursimuutus välispoliitikas. Ta lõpetas võimuvõitluse ning tugevdas Pärsia kohalolekut Kaukaasias viies Pärsia sõjaväelased tagasi tänapäeva Dagestani, Aserbaidžaani ja Armeenia aladele. Lisaks vallutas ta 1795. aastal tagasi Gruusia ning põletas pealinna Thbilisi maatasa. Keisrinna Katariina II otsustas asuda vasturünnakule. Katariina eesmärk oli kukutada venevaenulik šahh ning asendada ta šahhi poolvenna Morteza Qoli Khan Qajariga, kes oli Venemaale pagenud ning venemeelne.
Kuigi 50 000-pealise Vene väe etteotsa oodati kogenud väejuht Ivan Gudovitšit, otsustas keisrinna kuulata oma soosikut vürst Platon Zubovit ning määras väge juhtima Zubovi noorema venna krahv Valerian Zubovi. Vene sõjavägi hakkas Kizljarist liikuma aprillis 1796 ning 10. mail piirati võtmetähtsusega Derbenti linna. Luuletaja Gavrila Deržavin ülistas sündmust oma oodis. Hiljem kirjutas ta Zubovi kuulsusetust taandumisest veel ühe märkimisväärse oodi.
Juuni keskpaigaks olid Zubovi väed suurema vastupanuta vallutanud peaaegu kogu tänapäeva Aserbaidžaanist, sealhulgas suurlinnad Bakuu, Şamaxı ja Gəncə. Novembriks jõudsid venelased Araksi ja Kura kohtumispaika ning valmistusid Pärsia emamaad ründama.
Katariina II suri novembris 1796. Tema troonipärija Paul I ei saanud Zubovitega läbi ning kuna tal olid sõjaväe jaoks teised plaanid, käskis ta vägedel Venemaale naasta. Teade valmistas Zubovitele ja teistele sõjast osa võtnud aristokraatidele pettumust ning nende vimm päädis keisri atentaadiga viis aastat hiljem.
Allikad
muuda- Gen. V.A. Potto. The Caucasian Wars of Russia from the 16th century onward. Volumes 1–5. SPb, 1885–86, reprinted in 2006. ISBN 5-9524-2107-5.