Venemaa Ajaloo Selts
Venemaa Ajaloo Selts (vene keeles Российское историческое общество, lühend РИО – RIO) on alates 2012. aastast Venemaal tegutsev ühing.
Venemaa Ajaloo Selts peab end aastatel 1866–1920 tegutsenud seltsi järeltulijaks. See kandis aastatel 1866–1873 nime Vene Ajaloo Selts (Русское историческое общество) ja aastatel 1873–1917 nime Vene Keiserlik Ajaloo Selts (Императорское Русское историческое общество).
Seltsi varasem ajalugu
muuda1866. aasta märtsis loodi Peterburis Venemaa ajaloolaste, sõjaväelaste ja riigitegelaste initsiatiivil Vene Ajaloo Selts (Русское историческое общество (RIO)). Keiser Aleksander II kinnitas seltsi põhikirja 23. mail 1866, millega selts allutati Venemaa haridusministeeriumile. Alates 1873. aastast kandis selts nime Keiserlik Vene Ajaloo Selts (Императорское Русское историческое общество). Seltsi liikmed jagunesid tegevliikmeteks, korrespondentliikmeteks ja liikmekandidaatideks, seltsi asutajaliimeid (neid oli 12) nimetati asutajateks. Seltsi kaasati tolleaegse Venemaa impeeriumi juhtkond. Esimesed korrespondentliikmed olid suurvürst Vladimir Aleksandrovitš ja riigikantsler vürst Aleksandr Gortšakov, korrespondentesimees oli troonipärija Aleksandr Aleksandrovitš (tulevane keiser Aleksander III).[1]
Aastatel 1866–1878 oli seltsi esimees luuletaja, kirjanduskriitik, ajaloolane vürst Pjotr Vjazemski, 1879–1909 senaator, tööstur, metseen, riigisekretär Aleksandr Polovtsov, 1909–1917 kindral ja ajaloolane suurvürst Aleksandr Mihhailovitš. Seltsi kuulusid oma aja suurimad vene ajaloolased nagu Sergei Solovjov, Vassili Klutševski jt.
Poolesaja-aastase tegevuse käigus andis selts välja 148 köidet "Vene Ajaloo Seltsi kogumikku" (Сборник Русского Исторического Общества). Alates 1896. aastast ilmus 25 köidet "Vene biograafilist leksikoni" (Русский биографический словарь).
Pärast bolševike võimuhaaramist novembris (vkj oktoobris) 1917 seltsi tegevus hääbus, siiski anti veel kodusõja ajal raamatuid välja. 1920. aasta juulis otsustasid 8 Petrogradi alles jäänud liiget seltsi tegevuse likvideerida ja ülesanded üle anda Teaduste Akadeemiale.[2]
1925. aastal otsustas rühm vene pagulasi seltsi tegevust jätkata Tšehhoslovakkias. Prahas tegutsenud ühenduse etteotsa valiti endine Tartu ülikooli õppejõud, vene ajaloolane Jevgeni Šmurlo. Aastatel 1927–1940 anti välja viis köidet "Vene Ajaloo Selts Prahas toimetisi" (Записки Русского Исторического Общества в Праге). 1939. aastal keelustasid Saksa okupatsioonivõimud seltsi tegevuse.
Tegevus tänapäeva Venemaal
muuda20. juunil 2012 taasloodi 27 Venemaa juhtiva teadus- ja kultuuriinstitutsiooni poolt Venemaa Ajaloo Selts (lühidalt RIO), mis kuulutas end 1866–1920 tegutsenud seltsi järeltulijaks. RIO esimeheks sai tollane Riigiduuma esimees Sergei Narõškin, kes oli 2009–2012 juhtinud Venemaa ajaloo võltsimise vastu võitlemise komisjoni tegevust. RIO 27 juriidilise asutajaliikme hulgas olid Venemaa juhtivad teadusasutused, muuseumid, kunstigaleriid ja raamatukogud: Tretjakovi galerii, Moskva Kremli muuseum, Venemaa Riiklik Ajaloo Muuseum, Ermitaaž, Moskva Riiklik Rahvusvaheliste Suhete Instituut (MGIMO), Moskva Riiklik Ülikool, teaduskirjastus Bolšaja russkaja entsiklopedija, Venemaa presidendi raamatukogu, Venemaa Teaduste Akadeemia, Venemaa Riiklik Raamatukogu, Peterburi Riiklik Ülikool; aga ka mitmed riiklikud mitteteaduslikud organisatsioonid: uudisteagentuurid Interfaks ja Rossija Segodnja, Ülevenemaaline Riiklik Tele- ja Raadiokomitee, samuti riiklik fond Russki Mir.[3]
RIO esimeseks suureks ülesandeks sai ühtse Venemaa ajaloo õpiku koostamine kõikide Venemaa koolide jaoks. Sellise õpiku idee käis välja Venemaa president Vladimir Putin 19. veebruaril 2013 presidendi rahvusvaheliste suhete nõukogu istungil. Õpiku väljatöötamine jäi RIO ülesandeks. Märtsis 2013 teatas Putin: "Tuleks teha kanoniseeritud versioon meie ajaloost. Kui me tõesti hakkame idas õppima ühte ajalugu, Uuralites teist ja Euroopa-osas kolmandat, siis see võib lõhkuda ja kindlasti ka lõhub meie mitmerahvuselise rahva ühtse humanitaarruumi."[4] 5. aprillil 2013 nimetas Putin ametisse uute õpikute koordineerimisgrupi liikmed, seda asus juhtima RIO esimees Sergei Narõškin.[5] 10. juunil 2013 määratles RIO presiidium 31 Venemaa ajaloo vaieldavat episoodi, mis tuleks kutseliste ajaloolaste poolt selgeks vaielda.[6] 30. oktoobril 2013 esitles RIO oma kodulehel oma uut Venemaa ajalookontseptsiooni, kus "mongoli-tatari ike" oli asendunud "hordide ikkega" ning Veebruari- ja Oktoobrirevolutsioon tõmmati kokku ühise nimetaja alla "Suur Vene revolutsioon".[7] 27. augustil 2014 teatas Venemaa haridus- ja teadusminister Dmitri Livanov, et ministeerium loobub ühtse õpiku ideest, selle asemel aga tuleks väljatöötada ühtne "ajaloolis-kultuuriline standard", mille alusel uued õpikud kirjutada.[4]
Ühingu kodulehe väitel kuulub ühingusse üle 300 kutselise ajaloolase. Ühingul on üle Venemaa 40 regionaalset osakonda ja 3 osakonda välismaal: Prantsusmaal, Iisraelis ja Armeenias.[8]
Vaata ka
muudaViited
muuda- ↑ https://historyrussia.org/images/documents/ustav-rio-1867.pdf
- ↑ "Arhiivikoopia". Originaali arhiivikoopia seisuga 14. november 2018. Vaadatud 14. novembril 2018.
{{netiviide}}: CS1 hooldus: arhiivikoopia kasutusel pealkirjana (link) - ↑ https://historyrussia.org/ob-obshchestve/nashi-partnery.html
- ↑ 4,0 4,1 https://tvrain.ru/news/edinyj_uchebnik_istorii_ne_pojavitsja_-374613/
- ↑ "Arhiivikoopia" (PDF). Originaali (PDF) arhiivikoopia seisuga 11. juuni 2017. Vaadatud 21. novembril 2018.
{{netiviide}}: CS1 hooldus: arhiivikoopia kasutusel pealkirjana (link) - ↑ https://www.vedomosti.ru/politics/articles/2013/06/11/istoriya_po_naryshkinu
- ↑ https://www.rbc.ru/society/30/10/2013/570412009a794761c0ce3339
- ↑ http://en.historyrussia.org/