Veonoot

Veonoot on kaldale, laevale või jääle väljaveetava kurnpüünise üldnimetus.

Veonooda ehitus

Veonoot on suure pära ja harilikult kahe tiivaga veovõrk, mille tiibadel on pikad veoköied. Pära kujutab endast toestamata võrkkotti. Mõlemal pool pära on ühepikkused või eri pikkusega tiivad ja tiibade otsas veoköied, mis võimaldavad ujuvvahendil manööverdada enne püünise väljavõtmist. Esimesena veesatavat veoköit nimetatakse kannaköieks, viimasena veesatavat jooksuköieks. Tiivad on ühepikkused, kui mõlemad veoköied võetakse välja üheaegselt.

Osadel nootadel on pära peaosaks trapetsikujulised võrgulina lõiked, mis moodustavad pärakoti küljed. Lõigete laiemad servad moodustavad pära suu, kitsamad põhja ehk timbu. Saagi väljavõtmisel vallandatakse timbunöör ning kalad lastakse tekkinud avausest kaldale või paati.

Püügiviis

Noodal lastakse esmalt sisse pära ja siis kahest paadist üheaegselt tiivad. Noodapärasse jäävad kalad tõstetakse väljatõmbamisel kahvaga väiksematesse paatidesse.

Veonooda omapära seisneb selles, et tema võrksein peab ulatuma kogu kokkuvedamise ajal pinnast põhjani.

Ajalugu

Noot oli arvatavalt Eestis kasutusel juba kiviajal. 19. sajandil oli Eestis kasutusel nii lihtsaid kui keerulise ehitusega nootasid. Suured noodad (tiiva pikkus kuni 400 m ja kõrgus 5 m) valmistasid nootkonna liikmed, kes olid enamasti ühe küla mehed. Neile kuuluvatest osadest pandi noot kokku püügihooaja alguses, selle lõppedes igaüks oma osa koju tagasi.

Tänapäev

Veonooda definitsioon kehtivas kalapüügieeskirjas on – koosneb veoköitest, tiibadest, kerest ja pärast, mis kokku vedamisel kurnab läbi kogu veekihi ümberpiiratud alal. Veonooda alaliigid on kaldanoot ja pöördnoot.

Vaata ka

• noot
• põhjanoot
• vähinatt
• liiv
• kuurits
• püüvõrk

Välislingid

• Noot, Eesti Rahva Muuseum
• Kurnpüünised