Vibuõng
Vibuõng ehk lihtõng (ka ussõng, vaglaõng) koosneb konksust, nöörist ja vibust ehk õngeridvast.[1].
Õng on vanimaid kalapüügiriistu, Eesti ala varasemad asukad kasutasid luust õngekonkse juba 9. aastatuhandel eKr.[2]
Nöör tehti keeratud jõhvist, ka linast või kanepist, nööri küljes olid kork ja tina. Konksud valmistati raudtraadist. Kork kinnitati nöörile puust või sulerootsust kiiluga, tina paigutati õngekonksu lähedale. Õngenööri pikkust reguleeriti vastavalt sellele, kui sügav oli vesi. Õngeritv oli õnge käepidemeks, selle külge kinnitati nöör konksuga. Vibuõngega püüti nii veesõidukist kui ka kaldaäärsest veest või kalda pealt.[1]
Peale vibu ja nööriga käsiõnge kasutatakse teatud kalade püüdmiseks ka mitmesuguseid spetsiaalõngi (käekook tursa, lant haugi, lutsumänd lutsu, sikuti ahvena ja siia jne püügiks). 20. sajandi II poolel kaotas õngepüük tööstusliku tähtsuse ning jäi harrastuskalameeste tegevuseks.[2]
Vaata ka
muudaViited
muuda- ↑ 1,0 1,1 Arvi Ränk. Eesti etnograafia sõnaraamat. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 1996. Lk 238
- ↑ 2,0 2,1 Eesti rahvakultuuri leksikon. 2000. Koostanud Ants Viires. Tallinn, Ühiselu AS trükikoda. Lk 372