Vigala kihelkond

Vigala kihelkond (lühend Vig; saksa keeles Kirchspiel Fickel, ladina keeles parochia Figalensia) oli haldusüksus Läänemaal.

Vigala kirik

Nimi

Kohanimi "Vigala" tuleb arvatavasti liivi keelest vigā – „niiske pikk lohk kahe künka vahel, piklik soostunud org“

Ajalugu

Eestimaa kubermangu Haapsalu kreis. Liivimaa atlas (1798)

Vigala vald sai valla õigused esimesena Eestis juba 1789. aastal. 14. juulil 2014 täitus 225 aastat "Vigala õiguse" kehtestamisest, millega algas vallaametnikega valdade loomine Eestis.

Hilisemad Vigala, Märjamaa ja Kullamaa kihelkond moodustasid XIII sajandi alguseni ühtse Läänemaa koosseisu kuulunud muinaskihelkonna, mille nimi pole praegu teada; ainult Avaste piirkond oli tollal ilmselt Soontagana kihelkonna osa. Kirikukihelkond rajati Vigalas tõenäoliselt 1230.−1240. aastatel. Kiriku kohta on teateid 1339. aastast.

Juba XIII sajandil läänistati piirkond Saare-Lääne piiskopkonna võimsale Uexküllide vasallisuguvõsale, kes rajasid sinna Vigala ja Velise linnuse. Nende valduste keskuseks kujunes alates XVIII sajandist Vana-Vigala mõis, mis perekonnatraditsiooni kohaselt kuulus neile 700 aastat.

Aastatel 1884–1886 pöördus kokku umbes 500 kihelkonna elanikku õigeusku, eriti Velise piirkonnas. Aastatel 1888–1889 ehitati õigeusklike tarbeks Velise õigeusu kirik.

1905. aastal osalesid Vigala kihelkonna inimesed revolutsioonisündmustes, mille käigus põletati maha Veilse, Jädivere ja Vana-Vigala mõis. Velisel kuulutati koguni välja Velise vabariik. 1906. aasta jaanuaris suruti kohalik mäss veriselt maha.

Rahvastik

Vigala kihelkonna asustus on läbi aegade olnud suhteliselt tihe. 1710. aastal elas kihelkonnas 3180 inimest. Kuid samal aastal puhkenud katku tõttu langes elanike arv drastiliselt ja 1712. aastal elas kihelkonnas vaid 354 inimest; asustatud oli vaid 80 majapidamist, 264 olid tühjad. Elanikkond hakkas taas kasvama Lõuna-Eestist, peamiselt Tartumaalt sisserännanud uusasunike arvelt. 1858. aastal oli kihelkonnas elanikke üle 8800.

Linakasvatus

Keskajast saadik oli kihelkonna oluline tegevusala linakasvatus. XIX sajandiks oli sellest kujunenud peamine tuluallikas ning kihelkond oli siis Läänemaa kõige jõukam piirkond. Paikkonna rikkus kajastus ühtlasi selles, et 1880. aastaks oli taludest päriseks ostetud 23,3%; selle näitajaga oli Vigala tervel Läänemaal esikohal. Tänu jõukusele kutsuti kihelkonda Läänemaa Mulgimaaks.

Vigala kihelkonna mõisad

• Hallivere (Hallifer) endine rüütlimõis
• Jädivere (Jeddefer) rüütlimõis
• Kivi-Vigala (Stein-Fickel) rüütlimõis, hiljem Vana-Vigala kõrvalmõis
• Konuvere (Konofer) rüütlimõis
• Nurtu (Nurms) rüütlimõis, hiljem Vana-Vigala kõrvalmõis
• Nõlva, ka Nurtu-Nõlva (Nelwa) rüütlimõis, hiljem Vana-Vigala kõrvalmõis, fideikomiss
• Pallaste (Pallas) Päärdu kõrvalmõis, poolmõis
• Päärdu (Kosch) rüütlimõis
• Vaguja (Wagguja) endine väikemõis
• Vana-Vigala ehk Vigala (Alt-Fickel, ka Schloß Fickel, varem Sikenkos) rüütlimõis, fideikomiss
• Velise (Schloß Felx) rüütlimõis
• Vigala (Pastorat Fickel) kirikumõis

Vigala kihelkonna kalmistud

• Annuse talu kalmistu
• Kojastu kalmed
• Vana-Vigala mõisa kalmistu
• Velise mõisa Maydellide kalmistu
• Velise mõisa Wetter-Rosenthalide kalmistu
• Vigala kalmistu
• Vigala kirikuaed

Vigala kihelkonna vallad 1920. aastatel

• Jädivere vald. Liideti hiljem Vigala vallaga.
• Kivi-Vigala vald. Ühendati hiljem Vana-Vigala vallaga Vigala vallaks.
• Nurtu vald. Liideti hiljem Velise vallaga.
• Päärdu vald. Liideti hiljem Velise vallaga.
• Vana-Vigala vald. Hiljem liideti Kivi-Vigala vald ja Jädivere vald ning nimetati umber Vigala vallaks.
• Velise vald. Hiljem liideti juurde Nurtu vald, Päärdu vald ja Valgu vald (Märjamaa kihelkonnas). 1939. aastal ühendati Rääsküla ja Kurevere küla Vigala vallaga. Lisandus Uhja küla. Vald likvideeriti 1950. aastal.

Varia

Vigala vöökirja kasutab tänapäeval oma kodujuustupakenditel Farmi piimatööstus.

Kirjandus

• Bienenstamm, Herbord Carl Friedrich von. Geographischer Abriß der drei deutschen Ostsee-Provinzen Rußlands, oder der Gouvernemens Ehst-, Liv- und Kurland. Riga: bei Deubner, 1826. Lk 99 [1].
• Hupel, August Wilhelm. Topographische Nachrichten von Lief- und Ehstland. Dritter und letzter Band. Riga: zu finden bey Johann Friedrich Hartknoch, 1782. Lk 530–531 [2].

Välislingid

• Eesti kihelkondade kaart EKI veebilehel