Vikipeedia:Nädala artiklid 2010
| Nädala artiklid |
|---|
| 2008 – 2009 – 2010 – 2011 2012 – 2013 – 2014 – 2015 2016 – 2017 – 2018 – 2019 2020 – 2021 – 2022 – 2023 2024 – 2025 – 2026 – 2027 |
Nädala artiklid on eestikeelse Vikipeedia avalehel olnud artiklid. Need artiklid vastavad headele artiklitele esitatud nõudmistele.
Siin on ära toodud 2010. aastal valituks osutunud nädala artiklid.
1. nädal
muuda
Tulemaa rahvuspark (hispaania keeles Parque Nacional Tierra del Fuego) on kaitseala Argentinas Tulemaa saare kaguosas Ushuaia departemangus, Argentina kõige lõunapoolsem rahvuspark.
Rahvuspark asub Ushuaia linnast lääne pool (mööda maanteed umbes 11 km kaugusel, mööda raudteed 8 km kaugusel). Ta ulatub lõunas Beagle'i väinani, põhjas Fagnano järvest põhja pool asuva Injoo Goyini ehk Beauvoiri mäeahelikuni. Ta piirneb Tšiili territooriumiga.
Pargi geograafilised koordinaadid on 54° 40′ S, 68° 30′ W ja pindala on 630 km².
Rahvuspark rajati 1960 seadusega nr 15.554 põhiliselt selleks, et kaitsta lähisantarktilisi metsi (kõige lõunapoolsemaid Patagoonia ja Kõrg-Andide metsi) ning näidata Beagle'i väina rannikut.
Pargi administratsioon asub Ushuaias, mida peetakse muuhulgas ka maailma lõunapoolseimaks linnaks. Loe edasi ... • Arhiiv
2. nädal
muuda
Wolter von Plettenberg (ka Walter von Plettenberg; umbes 1450 Meyerichi linnuses Vestfaalis – 28. veebruar 1535 Võnnus) oli Liivi ordu maameister 1494–1535.
Soesti lähedalt Vestfaalist pärinev Plettenberg astus Liivi ordu liikmeks juba 14-aastaselt, mistõttu ta on ilmselt selle üks kõige pikaajalisemaid liikmeid, kelle ordukarjäär võis kesta koguni 70 aastat. Enne maameistriks saamist läbis ta pea kogu orduhierarhia, olles nii majandusametnik, foogt kui ka maamarssal. Plettenbergi on peetud üheks võimekamaks ordumeistriks, sest ta suutis mitmes lahingus võita Moskva suurvürstiriiki ning hiljem, 1520. aastatel reformatsiooni ajal, ordu ja tema valdused Liivimaal säilitada. Kõige enam on talle tuntust toonud ilmselt Smolino lahingu võitmine 1502. aastal.
Plettenbergi suguvõsa pärines Vestfaalist Plettenbergi linna lähedalt. Ka Wolteri isa Bertoldi perekonna pärusvaldused asusid linna vahetus läheduses, kuid Wolter sündis hoopis Meyerichi linnuses, mis asus Plettenbergist põhja pool olevast Soesti linnast loodes, sest tema ema Gosteke Lappe oli linnuse pärija. Loe edasi ... • Arhiiv
3. nädal
muuda
Aakre mõis (Kawrimoise, hiljem Aicker või Ayakar) oli rüütlimõis (vahepeal riigimõis) Rõngu kihelkonnas Tartumaal. Nüüdisaegse haldusjaotuse järgi asub mõisa keskus Valga maakonnas Puka vallas Aakre külas.
Mõisa asutas tõenäoliselt 16. sajandi esimesel poolel Kawerite aadliperekond, kelle käes oli mõis ka enamiku Poola ajast (algul jesuiitide käes).
Aastal 1627 annetas Gustav II Adolf Aakre mõisa koos Rõngu mõisaga admiral Clas Larsson Flemingile, nii et see läks Flemingite perekonna kätte. 17. sajandi mõisate reduktsiooni käigus Aakre mõis riigistati ning oli algul Rootsi, hiljem Vene riigimõis.
Aastal 1782 andis Venemaa keisrinna Katariina II Rehbinderite käsutusse ning 1798 kinkis Venemaa keiser Paul I mõisa neile. Hiljem olid Aakre mõisa omanikeks Günzlerid ja Engelhardtid. Loe edasi ... • Arhiiv
4. nädal
muuda
Utria dessant toimus Eesti Vabadussõja ajal 17.–19. jaanuaril 1919, kus Eesti väeosad ja Soome vabatahtlikud maabusid laevadelt Utria rannas. Dessanti juhtis kapten Johan Pitka, dessantrühmi juhtisid major Martin Ekström, staabikapten Karl Aleksander Paulus ja kapten Anto Nestori Eskola. Dessant oli edukas kuna selle tagajärjel vabastati 19. jaanuaril 1919 punavägedest Narva.
17. jaanuaril 1919 kell 3.00 hommikul väljus dessantlaevastik Kunda lahest. Kuna oli teateid, et venelaste jäämurdja "Ogon" oli käinud Narva jõesuudmes ja teades, et Riigikülas asuvad suurtükipatareid, ei saanud dessanti jõesuudmes maale saata.
Kapten Pitka valis dessandi maabumise kohaks mereranna Utria külas Kotsenevi lossi juures (Utria oja suudmes). Kell 11.00 jõudsid laevad lähtepositsioonile. Rannal liikus venelaste ratsasalk, mis laevade suurtükitulega laiali aeti, kuid kohe avasid laevade pihta tule Riigiküla patarei ja Korffi (Auvere) jaamas olev soomusrong. Dessantlaevad viidi tulepiirkonnast välja, "Lennuk" ja "Lembitu" astusid vastasega tulevahetusse ning sundisid nad vaikima. Loe edasi ... • Arhiiv
5. nädal
muuda
Eesti jalgpallikoondis on Eesti jalgpalluritest koostatud riigi esindusmeeskond, mille liikmed valib välja koondise peatreener ning mida haldab Eesti Jalgpalli Liit (EJL). Peamine kodustaadion on A. Le Coq Arena Tallinnas.
Eesti koondis pidas oma esimese kohtumise 1920. aasta oktoobris. Meeskond osales 1924. aasta suveolümpiamängude eelringis, mis on jäänud ainsaks esituseks suurturniiril. Eesti pole kordagi pääsenud ei maailmameistrivõistluste ega Euroopa meistrivõistluste finaalturniirile.
Aastail 1940–1991 oli Eesti Nõukogude Liitu kuulumise tõttu rahvusvahelisest jalgpallielust ära lõigatud. Eesti esimene FIFA ametliku tunnustuse pälvinud taasiseseisvumisjärgne kohtumine toimus 3. juunil 1992.
Kõige rohkem koondisemänge (157) on pidanud Martin Reim, kes oli selles arvestuses Euroopa rekordimees 2009. aasta novembrini. Enim väravaid (35) on löönud Andres Oper. Koondise peatreener on alates 2008. aasta jaanuarist Tarmo Rüütli. Loe edasi ... • Arhiiv
6. nädal
muuda
Hanerahu ehk Anerahu on 1,2 hektari suurune asustamata laid Väinameres Hiiumaast kagus. Saar asub Pühalepa valla territooriumil ja kuulub Hiiumaa laidude maastikukaitseala Laidelahe sihtkaitsevööndisse.
Nähtavasti on saar nime saanud seal peatuvate ja pesitsevate hallhanede järgi. Saar sai nime ajal, kui ta oli veel rahu.
Laid on põhja-lõuna suunas piklik.
Muhule on Hanerahu ligemal kui Hiiumaale: Tammiski nukist jääb see 7,7 km põhja poole, Salinõmme poolsaarest aga 12,3 km kagusse. Teistest Hiiumaa laidudest on lähemad Kõrgelaid, mille rannik jääb poole kilomeetri kaugusele põhja, ja Hanerahustki väiksem Ankrurahu, mis asub 1 km kaugusel idas.
Palju leidub saarel väiksemaid rändrahne. Saart katavad kruus, veeris ja klibu. Läänerannikul, mis on merele rohkem avatud, ulatub klibu veepiirist kaugemale kui idarannikul. Loe edasi ... • Arhiiv
7. nädal
muuda
Albrecht von Hohenzollern (16. mai 1490 – 20. märts 1568) oli Saksa ordu kõrgmeister aastatel 1511–1525 ja seejärel Poola vasallina sekulariseeritud Preisimaa esimene hertsog Albrecht I nime all.
Albrecht sündis Brandenburgi markkrahvi Friedrich II ja Poola kuninga Kazimierz IV tütre Sophia 18 lapsest üheksandana ja 10 pojast kolmandana. Tema emapoolne vanaema Elisabeth oli aga Habsburgide soost, mis tegi Albrechtist ka keisrikoja sugulase.
Albrechti vanemad otsustasid temast teha vaimuliku ja ta sai vastava kasvatuse. Erilist haridust ta aga ei saanud peale õukondliku rüütlikasvatuse. Ladina keelt ta ei õppinud, sest kui ta Preisimaa hertsog oli, tuli kõik ladinakeelsed kirjad talle tõlkida. 1498. aastal hakkas Albrechti õpetama humanist Ulrich Segel, kes jäi tema ja ta nooremate vendade kasvatajaks kümneks aastaks.
1501. aastal pühitseti Albrecht vaimulikuks ja sama aasta sügisel sai temast Würzburgi toomhärra. Loe edasi ... • Arhiiv
8. nädal
muudaBalti jaam (ka Tallinna reisijaam) on raudteejaam Tallinnas Põhja-Tallinna linnaosas Kelmiküla asumis laiarööpmelise raudtee ääres. Jaam piirneb Tallinna vanalinnaga ja asub aadressil Toompuiestee 37.
Jaamast väljuvate rongide esimesed peatused eri suundades on Lilleküla, Kitseküla ja Tallinn-Väike. Algselt oli tegu läbisõidujaamaga, tänapäeval on Balti jaam tupikjaam. Jaamas asub 12 raudteed.
Balti jaam on nii linnalähi- kui kaugrongide lõppjaam. Samas asuvad linnalähiliinide bussijaam ning linnaliinide bussi-, trammi- ja trollipeatus.
Go Hotel Shnelli ja Eesti Raudtee peahoone vahel asub 1953 Kolomna tehases ehitatud auruvedur L-2317.
Jaamast vanalinna pääseb Toompuiestee alt jalakäijate tunneli kaudu. Paari aasta eest avati üle Toompuiestee ka fooriga jalakäijate ülekäik. Loe edasi ... • Arhiiv
9. nädal
muuda
Olusegun Mathew Okikiola Aremu Obasanjo [ol'ušegun ob'assandžo] (sündinud 5. märtsil 1937 Abeokutas) on Nigeeria endine poliitik ja sõjaväelane, Nigeeria president aastatel 1976–1979 ja 1999–2007. Ta on rahvuselt joruba (egba) ja usutunnistuselt kristlane (baptist). Teda peetakse mõõdukalt demokraatlikuks.
Obasanjo kasvas üles praeguses Oguni osariigis. Tema eesnimi tähendab 'Jumal on võidukas'.
Aastal 1958 astus ta vabatahtlikult Nigeeria sõjaväkke, kus ta tegi pärast ohvitseride väljaõppe läbimist Suurbritannias kiiresti ohvitserina karjääri. Õppimise käigus käis ta ka Indias ja Ghanas. Aastatel 1960–1961 viibis ta ÜRO vägede koosseisus Sairis (tollal Kongo Vabariik, praegu Kongo DV).
Aastatel 1967–1970 osales ta valitsusvägede poolel Biafra sõjas (Nigeeria kodusõjas), kus osutus heaks komandöriks. Ta vallutas Owerri linna lahingus, millega sõda lõppes. 3. merejalaväediviisi komandörina oli ta nende hulgas, kes jaanuaris 1970 võtsid vastu Biafra alistumise. Loe edasi ... • Arhiiv
10. nädal
muuda
Kolvikesed ehk koonusrakud on inimese ja mitmete teiste loomade (sealhulgas imetajate) silma võrkkestas paiknevad valgustundlikud rakud (retseptor-rakud), mis on seotud värvuste nägemisega. Koos kepikestega võimaldavad nad nägemist.
Kolvikesed toimivad paremini hea valgustatuse korral, sest neil on suhteliselt väike valgustundlikkus. Nad tagavad ka kontrastide eristamise ning seega ruumilise lahutusvõime. Värvuste nägemist võimaldavad kolvikesed sellepärast, et enamasti esineb vähemalt kaht tüüpi kolvikesi, mille tundlikkuse spektraalne jaotus on erinev. Hämaras kolvikeste töö lakkab, mistõttu värvuste eristamise võime kaob. Samuti saab kolvikeste abil tajuda peenemaid üksikasju ja kiiremaid muutusi, sest kolvikeste reaktsiooniaeg on lühem kui kepikestel.
Inimese kolvikeste arvuna nimetatakse tavaliselt 6 miljonit, mis pärineb G. A. Østerbergilt (1935; 6,4 miljonit; kepikeste arv 110...125 miljonit). C. A. Curcio jt (1990) järgi on kolvikesi keskmiselt 4,5 miljonit ja kepikesi 90 miljonit. Maksimaalne kolvikeste arv on 7 miljonit (maksimaalne kepikeste arv 130 miljonit). Loe edasi ... • Arhiiv
11. nädal
muuda
Siberi nulg (Abies sibirica) on männiliste sugukonda nulu perekonda kuuluv igihaljas puu.
Siberi nulg talub hästi külma ja kasvab ka varjus. Ta võib välja kannatada ka kuni −50 kraadini ulatuva pakase. Liik on vastuvõtlik seenkahjustustele, mistõttu puu eluiga küündib harva üle 200 aasta. Ta on tundlik ka saastunud õhu suhtes.
Siberi nulg kasvab pärismaisena kontinentaalse kliimaga Siberi lääne- ja keskosa taigas, Altais ja Sajaanides. Puu eelistab viljakat hea drenaažiga niisket pinnast ning on levinud mägedes ja jõeorgudes. Ta kasvab kõige meelsamini 1900–2400 meetri kõrgusel merepinnast, mõnikord ka koos kuuse või lehisega.
Võõrliigina kasvab siberi nulg ka Eestis. Teda võib leida muu hulgas vanades parkmetsades ja mõisaparkides. Puu on eriti hästi kodunenud Soomes.
Eristatakse kaht alamliiki: Abies sibirica sibirica ja Abies sibirica semenovii. Loe edasi ... • Arhiiv
12. nädal
muuda
Karl V (24. veebruar 1500 Gent – 21. september 1558 Hispaania, Extremadura) oli Habsburgide soost Saksa-Rooma riigi valitseja 1519–1556, keiser alates 1530. aastast, Aragóni ja Kastiilia (hilisema Hispaania) kuningas (Carlos I nime all) 1516–1556 (Kastiilia kuningaks sai ta ametlikult alles pärast oma nõdrameelse ema Juana surma 1555, kuid tegelikult valitses alates 1516), Saksa kuningas 1519–1531, Itaalia ja Napoli kuningas (Carlo IV), Burgundia hertsog (Charles II) (1506–1555) ja Austria ertshertsog, viimase valitseja aastatel 1519–1521.
Tema ajal jõudis Habsburgide dünastia oma võimsuse tipule. Et tema võimu alla kuulusid ka Hispaania asumaad Lõuna-Ameerikas, siis väideti Karl V impeeriumi kohta õigusega, et selle kohal ei looju päike kunagi. Teda peetakse ka valitsejaks, kes jõudis universaalmonarhia idee elluviimisele kõige lähemale. Oma elu jooksul sai ta tuntuks katoliikluse kindlameelse kaitsja, osava sõjamehe, diplomaadi ning (nagu ka tema paljud esivanemad) pidevas rahanappuses oleva valitsejana.
Tema peamised rivaalid olid Prantsuse kuningas François I, Inglise kuningas Henry VIII ja Türgi sultan Suleiman I Tore. Loe edasi ... • Arhiiv
13. nädal
muuda
Andesiit on üks vulkaanilistest kivimitest, tüüpiline keskmise koostisega kivim.
Andesiit on basaldi järel kõige levinum vulkaaniline kivim. Andesiit on kõige levinum subduktsioonivööndi vulkanismi produkt ning on seetõttu eriti iseloomulik Vaikset ookeani ümbritsevale tulerõngale. Siiski ei pea andesiit esinema tingimata just subduktsioonivööndi tektoonilises režiimis, sest andesiiti defineeritakse keemilise koostise, mitte tekketingimuste järgi. Valdavalt andesiitse laavaga vulkaanid on plahvatusliku iseloomuga ning tekitavad lisaks laavale ka suures koguses tefrat. Andesiitse laavaga vulkaanipursked võivad olla väga ohtlikud ja võimsad, sageli kaasneb nendega ka lõõmpilvede teke.
Andesiit on värvuselt tume- kuni helehall või pruun. Mineraloogiliselt koosneb andesiit peamiselt pürokseenist, plagioklassist, küünekivist ja biotiidist. Andesiit on koostiselt lähedane basaldile ja datsiidile. Keemiliselt koostiselt on andesiit nende vahevormiks ning moodustab reeglina ka sujuva ülemineku värvitoonis (murenemata basalt on must, andesiit enamasti tumehall või pruun ning datsiit helehall). Andesiidi struktuur on enamasti porfüüriline, mis tähendab, et valdavalt peeneteralises kivimis esinevad suuremad fenokristallid. Loe edasi ... • Arhiiv
14. nädal
muuda
Tammiski nukk (saksa keeles Tammiskoots) on Muhu saare põhjaosa loodepoolseim neem.
Neeme geograafilised koordinaadid on 58° 40′ 50″ N, 23° 9′ 15″ E. Tammiski nukk asub Mõisaküla territooriumil. Kaugemale põhja eendub Muhus vaid Seanina.
Tammiski võis nime saada kunagise tammede rohkuse järgi. Tänapäeval on tammesid palju rohkem Pallasmaa küla pool. Samuti on võimalik, et Muhu põhjaosa kohanimed on Seaninast lääne pool nihutatud. Lepaninal, järgmisel suuremal nukil, ei ole ühtegi leppa. Sanglepad kasvavad hoopis Seaninast mõnisada meetrit lääne pool asuva väiksema maasääre lähedal. Küll aga kasvavad Lepanina juures tammed, mida Tammiskil võib leida vaid paar väiksemat.
Nukki katavad päris põhjatipu lähedal türnpuud, paakspuud, põldmuraka- ja mageda sõstra põõsad ning kadakad. Veidi lõuna pool katab poolsaart kadastik ja tihedam lehtpuuvõsa, kuni algab männik. Suurematest lehtpuudest on sagedamad saar ja harilik pihlakas. Loe edasi ... • Arhiiv
15. nädal
muudaPiinlikkus ehk piinlikkustunne on emotsioon, mis on seotud olukorraga, mille puhul teised näevad pealt või saavad teada midagi, mida asjaosaline "häbeneb". Piinlikkust võidakse tunda nii enese kui ka teiste pärast.
Piinlikkuse välisteks avaldusteks võivad olla punastamine, higistamine ja kogelemine. Piinlikkust võidakse varjata naeratuste, närvilise naeruga või vihapurskega.
Piinlikkust eristatakse häbist, kuigi nad esinevad sageli koos ning on sarnase iseloomuga. Piinlikkus ei ole nõrk häbi ega pruugi üldse olla nõrgem emotsioon kui häbi. Erinevalt piinlikkusest ei eelda häbi häbenetava asjaolu või teo teistele teatavaks saamist ega sellele mõtlemist. Erinevalt häbist ei eelda piinlikkus, et asjaosalise juures oleks tema enda arvates midagi laiduväärset.
On ka väidetud, et piinlikkustundele erinevalt häbist ongi iseloomulik, et kogetakse teiste teenimatut negatiivset hinnangut.
Gabrielle Taylori järgi esineb piinlikkus (embarassment) alati olukordades, kus teiste inimeste juuresolekul kogetakse, et ei osata või ei suudeta kohaselt reageerida. Loe edasi ... • Arhiiv
16. nädal
muuda
Krahv Hans Henrik von Essen (ka Hans Henric von Essen või Hans Heinrich von Essen; 26. september 1755 Kavelås, Västergötland – 28. juuli 1824 Uddevalla) oli Rootsi sõjaväelane (feldmarssal) ja riigitegelane. Aastail 1800–1809 oli ta Pommeri ja 1814–1816 Norra kindralkuberner.
Hans Henrik von Essen sündis Rootsi riigitegelase vabahärra Fredrik Ulrik von Esseni (1721–1781) ja Anne Charlotte Kruuse af Verchou (1729–1795) pojana.
Essenid pärinesid Eestimaalt. Hans Henriku vanaisa vabahärra Reinhold Wilhelm von Essen oli Rootsi kindralmajor ja Harjumaal Rapla kihelkonnas asuva Lellapere mõisa omanik.
Juba 1768. aastal asus ta ratsaväeteenistusse. Nooruses õppis ta Uppsala ja Göttingeni Ülikoolis. 18-aastaselt sai ta kornetiks Västgöta ratsaväerügemendis.
1777. aastal, olles leitnandi auastmes, asus ta teenima Stockholmi kuningapalees, kus tutvus kuningas Gustav III-ga. Ta saatis kuningat mitmel tema ringreisil Itaalias, Prantsusmaal ja Saksamaal. Essen nimetati ka õukonna tallmeistriks. Loe edasi ... • Arhiiv
17. nädal
muuda
Maruula-elevandiõunapuu (Sclerocarya birrea; sünonüüm Poupartia birrea) on puuliik anakardiliste sugukonnast elevandiõunapuu perekonnast.
Puu kasvab Aafrikas kummalgi pool ekvaatorit. Ekvaatorist põhja pool kasvab ta üle mandri Senegalist Eritrea ja Etioopiani, lõunaosas Etioopiast kuni Aafrika lõunatipuni, ka Madagaskaril. Ekvatoriaalsetes niisketes metsades teda ei leidu. Levinum on puu mandri idaosas. Teadaolevalt kasvab ta pärismaisena Kongo DV-s, Etioopias, Kenyas, Tansaanias (ka Sansibaril), Angolas, Malawis, Mosambiigis, Sambias, Zimbabwes, Botswanas, Namiibias, Svaasimaal, Madagaskaril ning Lõuna-Aafrika Vabariigis (kaitsealune), võõrliigina muu hulgas Mauritiusel, Omaanis ja Indias. Maruulapuid võib leiduda ka Ugandas. Puu on Aafrikas levinud ka koos bantu hõimudega, kelle toidulaual on puu viljad tähtsal kohal olnud.
Eristatakse kolme alamliiki, mis erinevad üksteisest peamiselt õie ja lehekeste tunnuste poolest: birrea kasvab Senegalist Etioopia ja Tansaaniani; caffra on levinud Tansaaniast Lõuna-Aafrika Vabariigini ja Madagaskaril ning multifoliolata on endeemne Tansaanias. Loe edasi ... • Arhiiv
18. nädal
muuda
Liivimaa-Moskva sõda oli relvakonflikt ühelt poolt Vana-Liivimaa ja teiselt poolt Moskva suurvürstiriigi ja Pihkva vürstiriigi vahel aastatel 1501–1503. Laiemas plaanis oli see Moskva-Leedu sõja osa.
Sõda sai alguse tänu Liivimaa idapiiril 15. sajandi lõpus kujunenud pingelisele olukorrale. Moskva oli Ivan III valitsusaja (1462–1505) algusest peale kiirendanud oluliselt "kõigi Vene maade kogumist". 1478. aastal langes Moskva otsese võimu alla ka Novgorod ning Pihkva muutus Moskvast üha enam sõltuvaks. Tugeva ekspansiivse ning tsentraliseeritud riigi jõudmine suhteliselt lõdvalt seotud Liivimaa konföderatsiooni piirideni tekitas üha suuremaid probleeme.
1492. aastal ehitasid venelased Narva linnuse vastu Ivangorodi kindluse, mis tähendas Vadjamaa minekut Moskva kindla kontrolli alla. 1494 suleti Novgorodis Hansa kaubakontor ja vangistati seal olnud kaupmehed, kellest enamik olid liivimaalased, ning konfiskeeriti nende kaubad. See tekitas mõistagi suurt rahulolematust ning kuigi ordumeister Wolter von Plettenberg eelistas esialgu rahu hoida, hakati üha intensiivsemalt valmistuma sõjaks. Loe edasi ... • Arhiiv
19. nädal
muuda
Tauksi on asustamata saar Eesti lääneosas Läänemaal Väinameres Puise poolsaarest põhjas ja Sassi poolsaarest loodes. Kuulub Matsalu rahvuspargi Väinamere saarte sihtkaitsevööndisse ja jääb Põgari-Sassi küla territooriumile.
Tauksi pindala on umbes 2,5 km²; ta on Eestis suuruselt 19. saar. Vanemate andmete järgi oli pindala isegi suurem, 2,75 km². Ulatub kuni 3 meetrit üle merepinna, merest kerkis 9.–10. sajandil.
Saare geograafilised koordinaadid on 58° 49′ 20″ N, 23° 27′ 20″ E.
Tauksi ning ümbruskonna laiud ja rahud (koos Liialaiu ja Sõmeriga) moodustavad ligi 40-st saarest koosneva Tauksi saarterühma.
Väinamere saarte sihtkaitsevööndis, sealhulgas Tauksil, on inimeste viibimine keelatud, välja arvatud teaduslikeks uurimistöödeks, järelevalve- ja päästetöödeks. Erandina on lubatud järgmised tegevused kaitseala valitseja nõusolekul: jahipidamine mingi, kähriku, rebase, hundi ja metssea arvukuse reguleerimiseks; rajatiste rajamine 15. juulist 1. märtsini. Loe edasi ... • Arhiiv
20. nädal
muuda
Angoob on niiskele, harva ka õhkkuivale või ettepõletatud saviesemele kantav vedel keraamiline mass.
Kuna tavaliselt on angoobi ülesandeks olla vahekihiks savi ja glasuuri vahel, kaetakse angoob enamasti läbipaistva glasuuriga. Kui seda kasutatakse aga ilma teda katva glasuurikihita, lisatakse angoobi sisse mõningasel määral sulandajaid ning see muutub oma omadustelt saviglasuuriks.
Kõige varasem angoobi kasutamine on teada Anatooliast (tänapäeva Türgi ala), kus seda kasutati äärmiselt laialdaselt juba mitmeid tuhandeid aastaid enne meie ajaarvamise algust. Keraamikaleidude põhjal on järeldatud, et Anatoolias kasutati valdavalt punast ja valget angoobi, mida pealekandmise järel poleeriti.
Hilisemalt leidis angoob ulatuslikku kasutust ka Mesopotaamias, kus seda tarvitati keraamiliste esemete poorsuse vähendamiseks. Selleks esemed kas poleeriti või kaeti angoobmaaliga, tihti tehti mõlemaid koos. Vanimad leitud esemed pärinevad ajast enam kui 5000 aastat eKr. Loe edasi ... • Arhiiv
21. nädal
muuda
Nadežda Andrejevna Durova (30. september 1783 (vkj 17. september) Kiiev – 2. aprill (vkj 21. märts) 1866 Jelabuga) oli Venemaa sõjaväelane ja kirjanik, esimene naissoost ohvitser Venemaal.
Oma eluajal oli ta tuntud eelkõige varjunimede Aleksandr Sokolov (kasutas 1806–1807) ja Aleksandr Aleksandrov (kasutas 1807–1866) all.
Nadežda Durova põhiteoseks on tema memuaaride kogumik "Märkmed", mille ta avaldas Aleksandr Aleksandrovi nime all. Esimesed katkendid neist ilmusid 1836. aastal ajakirja "Sovremennik" teises numbris. Samal aastal anti välja memuaaride kaks esimest osa raamatutena pealkirja "Neiu ratsaväelane" all. Aastal 1839 lisandunud kolmas osa kandis juba pealkirja "Märkmed". Mälestusi sisaldab ka 1838 ilmunud "Üks aasta elu Peterburis".
Ajalooliselt ei ole tema memuaarid usaldusväärsed. Nii ajaloosündmuste kui ka oma elu kohta on ta kohati esitanud väärandmeid. Nii väitis Durova näiteks, et oli kodust põgenedes 16-aastane, kuigi tegelikult oli ta sel ajal juba 23-aastane. Loe edasi ... • Arhiiv
22. nädal
muuda
Anrepi lõvi on 1807. aastal Preisi-Prantsuse sõjas Mohrungeni lahingus (Morąg, Poolas) hukkunud kindralleitnant Heinrich Reinhold von Anrepile (1760–1807) 1844. aastal püstitatud mälestusmärk, mis koosneb rändrahnu külge paigaldatud mälestustahvlist ja rahnul puhkavast lõvikujust, mille autoriks on saksa skulptor Christian Daniel Rauch.
Anrepi lõvi asub Tarvastu vallas Kärstna mõisa keskusest poolteist kilomeetrit läänes Kärstna kabelimäel ja selle geograafilised koordinaadid on 58° 8′ 33″ N, 25° 47′ 4″ E.
Mälestusmärgi lasi paigaldada Heinrich Reinhold von Anrepi poeg, ratsaväekindral Joseph Carl von Anrep (1796–1860).
Lõvikuju on identne mõne Münsteris ja Lübeckis säilinud lõvimonumendiga ning valatud Berliini kuninglikus valukojas. Kuju kuulub kunstimälestisena muinsuskaitse alla. Loe edasi ... • Arhiiv
23. nädal
muuda
Birnie on asustamata korallsaar (kerkinud atoll) Vaikse ookeani keskosas Mikroneesias, väikseim Fööniksisaartest. Ta paikneb Abariringa saarest 80 km lõunakagus, Enderbury saarest 67 km edelas, Rawaki saarest 90 km läänes, Manra saarest 100 km põhjaloodes ja Orona saarest 120 km loodes. Kuulub Kiribatile. Saare geograafilised koordinaadid täisminutitele ümardatuna on 3°35'S, 171°31'W.
Saare pindala on 0,72 km².
Et saar on madal ja halvasti nähtav, on laevad seda enamasti vältinud, et ära hoida karile jooksmist.
Saare edelaosas paiknevas vaos on suure soolasisaldusega järv, mis kujutab endast laguuni jäänuseid. Kuigi järve toidavad vooluveekogud, kuivab ta sageli ära. Järve sügavuseks on mõõdetud kuni 6 jalga (1,8 m). Loe edasi ... • Arhiiv
24. nädal
muuda
Aabel oli Vanas Testamendis Aadama ja Eeva teine poeg, esimene inimene, kes suri, ja esimene mõrvaohver.
Kristlikus tõlgenduses teevad Aabeli karjaseelu, ohver, pühadus ja traagiline surm ta sarnaseks Jeesuse Kristusega. Ta oli prohvet, kes ei ennustanud sõnaga, vaid oma ohvri ja surmaga.
Aabeli järeltulijatest juttu ei ole. Arvatakse, et tal neid ei olnud või vähemalt ei olnud neid Seti sünni ajal elus, sest Eeva ütleb: "Jumal andis mulle teise järeltulija Aabeli asemele, kuna Kain ta tappis." (Esimene Moosese raamat 4:25) Levinud on uskumus, et Aabel küll abiellus, kuid hoidis sugulist karskust. Teda jäljendas aabellaste ehk abeliitide usulahk, kes ainult adopteerisid lapsi.
Hieronymus ütleb oma kommentaarides Hesekieli raamatule juudi pärimust järgides, et mõrv leidis aset Damaskuse väljal Süürias. Linna nime tähenduseks tõlgendab ta 'verd joov'. Ühe versiooni järgi oli mõrvapaik Hebroni lähedal, kuid kohalik pärimus selle kohta puudub. Loe edasi ... • Arhiiv
25. nädal
muuda
Michael Wittmann (22. aprill 1914 – 8. august 1944) oli Saksa sõjaväelane, Relva-SS tankikomandör Teises maailmasõjas. Wittmanni meeskond (peamiselt laskur Balthasar Woll, samuti Raudristi Rüütliristi kandja) on tunnistatud 138 tanki, 132 tankitõrjekahuri ja teadmata arvu teiste soomusmasinate hävitajaks. Koos Johannes Bölteri, Ernst Barkmanni, Otto Cariuse ja Kurt Knispeliga (parima tulemusega Saksa soomusäss – 168 kinnitatud tankihävitamist) peetakse teda üheks ajaloo parimaks tankiülemaks.
Ta on kuulus oma varitsuse tõttu Briti 7. Soomusdiviisile Villers-Bocage lahingus 13. juunil 1944. Juhtides ainsat Panzerkampfwagen VI Tigerit, hävitas ta 15 minuti jooksul 10 või 11 tanki, 2 tankitõrjesuurtükki ja 13 jalaväe transpordimasinat.
Wittmanni surma asjaolud on aastaid põhjustanud arutelusid, aga üldiselt ollakse nõus, et tema tapja oli Joe Ekins tankis Sherman Firefly, mida juhtis seersant Gordon 1. Northamptonshire Yeomanry rügemendist. Viimastel aastatel on arvatud ka, et seda võisid teha Kanada Sherbrooke Füsiljeerrügemendi liikmed. Loe edasi ... • Arhiiv
26. nädal
muuda
Tuuru–Puise tee (registreerimisnumber 16112) on 7,8 kilomeetrit pikk pinnatud kruusatee Lääne maakonnas Ridala vallas Puise poolsaarel, üks Eesti kõrvalmaanteedest.
Tee saab alguse Parila–Kiideva tee 8. kilomeetripunkti juurest Tuuru külas, liigub piki Puise poolsaare põhja- ja looderannikut läbi Põgari-Sassi ja lõpeb Puise külas Puise ninal. Seega läbib tee kolme küla.
Teetamm on ümbritsevast alast enamasti kraavidega eraldatud ja kõrgemal. Tee ületab 13 truupi, kuid mitte ühtegi silda.
Tee äärde jääb 4 bussipeatust. Peatused on (Tuuru poolt): Tõnnu, Põgari-Sassi, Kalaspordibaas ja Puise I (Puise rannamägi).
Täpselt 1. kilomeetripunkti juures asub Põgari palvemaja, milles pidas Otto Tiefi valitsus viimase istungi. Loe edasi ... • Arhiiv
27. nädal
muuda
Athanasios Aleksandriast ehk Athanasios Suur (ladinapäraselt Athanasius; kasutatakse ka nimekuju Atanasius; umbes 298 Aleksandria – 2. mai 373 Aleksandria) oli üks olulisimaid varakristlikke kreeka kirikuisasid ja alates 328 Egiptuse Aleksandria piiskop (Aleksandria patriarh; sellena Athanasios I ehk Athanasius I).
Tema juhtimisel loodi dogmaatiline ortodoksne õpetus, mis sai aluseks nii katoliku kui ka õigeusu kirikule. Ta oli üks väljapaistvamaid arianismi vastaseid, keda juba eluajal hüüti kiriku sambaks (selle aunime sai ta Nazianzose Gregorioselt) ja ortodoksia isaks.
Athanasios on õigeusu kiriku pühak (Aleksandria piiskop Athanasios (Atanasius)), katoliku kiriku pühak ja Kiriku doktor ning kopti kiriku pühak.
Nimi Athanasios tähendab kreeka keeles 'surematu'. Nime kasutatakse eesti keeles sageli läänekristluse traditsiooni järgi kujul Athanasius. Loe edasi ... • Arhiiv
28. nädal
muuda
Harilik sinilill (Hepatica nobilis) on taimeliik tulikaliste sugukonnast sinilille perekonnast.
Harilik sinilill on mitmeaastane rohttaim. Kasvab risoomi tipust. Üks eksemplar (risoom) võib elada mitusada aastat.
Igal varrel on üks õis. Õitega varsi on looduses ühel taimel 8–12. Varrel ei ole lehti, välja arvatud kolm väikest kõrglehte otse õie all. Varred on peened, punakaspruuni värvi ja kaetud roheliste karvadega, mis on kaitseks varakevadiste külmade eest.
Juurmised lehed on kolmehõlmalised. Hõlmad on võrdsed ja asetsevad ristikujuliselt. Lehed ja hõlmad on laiad, lehe alus on südame- või neerukujuline. Hõlmade kuju on seostatud maksasagaratega. Eestis kasvaval sinilillel on hõlmad teravatipulised, teisendil Hepatica var. nobilis obtusa on hõlmad ümarad.
Lehtede pikkus on kuni 10 cm, teisendil Hepatica nobilis var. obtusa kuni 7 cm. Loe edasi ... • Arhiiv
29. nädal
muuda
Leiden (ajalooline nimekuju Leyden) on linn Hollandis Lõuna-Hollandi provintsis. Eelkõige on Leiden tuntud Madalmaade vanima ülikooli asukohana (asutatud 1575), aga see on ka linn, kust sai alguse Hollandi tulbikasvatus. Leiden on maalikunstnik Rembrandti sünnilinn.
Linn on rajatud Oude Rijni jõe äärde. Leiden on kokku kasvanud Leiderdorpi, Oegstgeesti, Voorschoteni ja Zoeterwoude vallaga, millega koos ta moodustab Leideni linnastu, kus elab umbes 200 000 inimest.
2008. aasta lõpus elas linnas 116 936 inimest. Rahvuslikus koosseisus domineerivad hollandlased, keda on linna elanikkonnast 73,9 protsenti. Suuruselt teise rahvusliku rühma moodustavad 4,32 protsendiga Maroko päritolu elanikud, Türgi taustaga elanikke on 1,9 protsenti ja Suriname päritolu inimesi 1,7 protsenti.
Ülikoolilinna Leideni elanikkond on üsna noor: kuni 19-aastasi on 21,1 protsenti, 20–64-aastasi 67,1 protsenti ja enam kui 65-aastasi inimesi ainult 11,8 protsenti. Enam kui pooled – 55,5 protsenti – linna elanikest on vallalised. Loe edasi ... • Arhiiv
30. nädal
muuda
Lalli oli legendi järgi 12. sajandil elanud soome talupoeg, kes tappis väidetava Uppsala piiskopi Henriku Köyliö järve jääl 20. jaanuaril millalgi 1150. aastatel.
Legend on kaheldava tõeväärtusega. Allikate puudulikkus sunnib ajaloolasi kahtlema kogu loo tõepärasuses ja üldse nii Lalli kui ka piiskopi olemasolus. Vähesed ebamäärased kirjalikud tõendid piiskopi kohta on kirja pandud kaua aega pärast väidetavaid sündmusi, kõige varasemad neist 13. sajandi lõpus. Sellised lood võisid tekkida mis tahes varase rändjutlustaja tollal nii tavalise märtrisurma põhjal.
Lalli ei ole Soomes tavaline nimi; selle päritolu üle on juureldud. Seda on peetud Laurentiuse tuletiseks. Nimi võib aga tähistada ka tugevat, karuga sarnanevat meest. Karu tähistav karhu oli tabusõna ning tema kohta kasutati nimesid karvalalli, lallokki ja lallonen. Juoppolalli tähendab aga lällavat joodikut. Loe edasi ... • Arhiiv
31. nädal
muuda
Keerdmänd ehk keerdokkaline mänd (Pinus contorta) on männiliste sugukonda männi perekonda kuuluv okaspuu.
Keerdmännil eristatakse kolme teisendit. Liigi põhiteisendi var. contorta leidis 1826. aastal Columbia jõe suudme lähedalt šoti botaanik David Douglas (1799–1834). Euroopasse toodi keerdmänni rannikuteisend var. contorta 1831. aastal, sisemaa teisendid var. murrayana 1853. ja var. latifolia 1854. aastal.
Keerdmänni suure levikuala tõttu varieerub tema asukoha kõrgus merepinnast üsna suures ulatuses. Areaali põhjaosas kasvab ta otse merepiiril ning kõige kaugemas lõunaosas tõuseb mägedes kuni 3900 m kõrguseni. Levikuala suure ulatuse tõttu erinevad ka kasvualade kliimatingimused märgatavalt.
Eestis kasvavad vanemad keerdmänni puistud on rajatud 1920. ja 1930. aastail ja need asuvad peamiselt neljas kohas: endises Harku metskonnas Tallinna lähedal, endises Roela metskonnas Rakverest lõuna pool, Järvseljal ja Tihemetsal. Loe edasi ... • Arhiiv
32. nädal
muuda
Jakob (Jacob) Friedrich von Abel (9. mai 1751 – 7. juuli 1829) oli saksa filosoof, psühholoog ja pedagoog, kes on tuntud eeskätt oma mõju tõttu noorele Friedrich Schillerile.
Filosoofina otsis Abel tasakaalu valgustusfilosoofia ideede ja kogemushingeteaduse vahel. Kogemushingeteaduse põhiidee, et "kõik hinge jõud ning kõik ideed ja ideede liigid sõltuvad kehast," oli juhtiv tema kirjutises "Über die Quellen der menschlichen Vorstellungen" ("Inimese ettekujutuste allikatest"), mis arendas edasi tema peateose "Einleitung in die Seelenlehre" ("Sissejuhatus psühholoogiasse") keskseid aspekte; seal ja järgnevates töödes püüdis Abel tõestada hinge lihtsust ja hinge surematust.
Erinevalt Immanuel Kantist oli Abel seisukohal, et aeg ja ruum ei ole aprioorsed, vaid on inimese produktid, mis põhinevad empiirilistel andmetel.
Abel avaldas 1778 anonüümse romaani "Beyträge zur Geschichte der Liebe aus einer Sammlung von Briefen" ja kirjutas ka tormi ja tungi stiilis luuletusi. Loe edasi ... • Arhiiv
33. nädal
muuda
Hall nulg (Abies concolor) on igihaljas okaspuu nulu perekonnast. Halli nulu avastas 1831. aastal Columbia jõe lähedalt šoti botaanik David Douglas (1799–1834). Teaduslikus kirjanduses kirjeldas halli nulgu esimesena 1858. aastal inglise botaanik George Gordon (1801–1893), kes kasutas ladinakeelset nimetust Picea concolor.
Hall nulg kasvab looduslikus levikualas tavaliselt 25–40 m kõrguseks, tüve läbimõõt on 0,9–1,2 (1,8) m. Registreeritud suurima puu kõrgus on 66,1 m ja tüve läbimõõt 2,23 m. Puude eluiga võib soodsates oludes küündida 300–400 aastani.
Hall nulg toodi Euroopasse 1851. aastal ja on osutunud meil üheks külmakindlamaks ja vähenõudlikumaks nululiigiks nii mullastiku kui ka kliima suhtes. Eestis kasvavatest nulgudest talub hall nulg linnatingimusi kõige paremini, kuid samas on ta ka üks valgusnõudlikumaid, kuna varjus kasvades jääb võra hõredaks. Vanemates parkides on ta siberi nulu ja palsamnulu järel kolmas levinuim nululiik. Loe edasi ... • Arhiiv
34. nädal
muuda
1. Suurtükiväepolk (kirjutati ka 1. Suurtükiväe Polk) oli Eesti Rahvaväe suurtükiväeüksus aastatel 1918–1924. Polgu ülemaks Eesti Vabadussõjas oli kapten Hugo Kauler.
Polgu põlvnemist loetakse Johan Laidoneri käsust Eesti 1. suurtükiväebrigaadi loomiseks 1918. aasta jaanuaris. Selle tegelik formeerimine algas sõjaministri käsul 21. novembrist 1918. 1. suurtükiväepolgu välipatareid võitlesid Vabadussõjas peamiselt Narva, Tartu ja Viljandi suundades. Osaleti ka Landeswehri-vastasel sõjakäigul Lätis ja Krasnaja Gorka operatsioonil Petrogradi lähistel.
Pärast Vabadussõja lõppu paiknes suurtükiväepolk Jägala lähistel. 1924. aasta 15. märtsil formeeriti üksus ümber "1. Diviisi Suurtükiväeks", mis koosnes 1. suurtükiväegrupist asukohaga Narvas ja 2. suurtükiväegrupist asukohaga Rakveres. 1. suurtükiväepolgu patareid nr. 1, 2 ja 3 jäid 1. diviisis püsima ka pärast Vabadussõda. Hiljem kuulusid nad 1. suurtükiväegrupi koosseisu samade numbrite all. Loe edasi ... • Arhiiv
35. nädal
muudaFranz Joseph I ([frants j'oozef], 18. august 1830 – 21. november 1916) oli Austria keiser alates 2. detsembrist 1848 ja Austria-Ungari keiser alates 1867. aastast.
Ta vanemad olid Austria esimese keisri Franz I poeg Franz Karl ja Baieri esimese kuninga Maximilian I Josephi tütar, Baieri printsess Sophie.
Franz Joseph sündis Schönbrunni lossis ning oli algusest peale tähelepanu keskpunktis, sest keisri vanim poeg Ferdinand oli peaaegu nõrgamõistuslik, kannatas vesipäisuse ja epilepsia all ning oli lastetu, Franz Josephi isa peeti aga liialt silmapaistmatuks ja andetuks, kroonikandjaks sobimatuks.
Lapsepõlves huvitus Franz Joseph peamiselt sõjamängudest ning täiskasvanuna saigi temast üdini sõjaväelaslik mees. Oma peres oli ta vanim laps. 1832 sündis tema vend Ferdinand Maximilian, kellest sai hiljem traagilise saatusega Mehhiko keiser, 1833 teine vend Karl Ludwig, kellest põlvnevad nii Franz Ferdinand, Austria viimane keiser Karl kui ka praegune Habsburgide-Lotringite valitsejasoo pea Otto von Habsburg. Franz Josephi noorim vend Ludwig Viktor (1842–1919) jäi elu lõpuni vallaliseks. Loe edasi ... • Arhiiv
36. nädal
muuda
Must meri on Atlandi ookeani ja Vahemere basseini kuuluv Kagu-Euroopa ja Väike-Aasia vahele jääv sisemeri. Merest lõunas on Väike-Aasia, idas Kaukaasia, põhjas Ida-Euroopa lauskmaa ja läänes Balkani poolsaar.
Egeuse mere ja Vahemerega ühendavad seda Bosporuse väin, Marmara meri ja Dardanellid ning Aasovi merega Kertši väin. Mõnikord arvatakse ka Aasovi meri Musta mere koosseisu.
Veeteid pidi saab Mustast merest Doni kaudu Volgani, Kaspia mereni, Läänemereni ja Valge mereni ning Doonau ja Reini-Maini-Doonau kanali kaudu Põhjamereni.
Must meri asub järskude äärtega nõos. Selle loodeosa, mille sügavus on 30–60 m, asetseb mandrilaval. Mere pindala on 422 000 km2 (teistel andmetel 436 400 km2). Musta mere ja Aasovi mere pindala on kokku 461 000 km2, mis moodustab kuuendiku Vahemere pindalast. Loe edasi ... • Arhiiv
37. nädal
muuda
Aruba lipp on Kariibi meres asuva ja Madalmaade Kuningriiki kuuluva maa Aruba rahvuslipp. See võeti kasutusele 18. märtsil 1976 (18. märts on Aruba rahvuspüha, lipu- ja hümnipäev). Lipu põhja moodustab helesinine kangas, millel on kaks horisontaalset kollast kitsast triipu ja vardapoolses ülanurgas neljaharuline punane täht valge äärisega. Lipuväljad ülalt alla jaotuvad proportsioonides 12:1:1:1:3 ning tähe kõrgus moodustab lipu kõrgusest 1/3.
Helesinine sümboliseerib merd ja taevast (õhku), punane täht tähistab saart ennast ja sellel räägitavat nelja keelt (hollandi, papiamento, hispaania ja inglise). Harusid tõlgendatakse ka ilmakaartena, kust Aruba rahvas on kokku tulnud või kust tulevad saare külalised. Lipukangakollased triibud on rahvuslille wanglo (kollane vihmalill, mis mõnikord õitseb ainult ühe päeva) värvi. Kaks triipu tähistavad maa staatust (status aparte) ning ühtlasi turismi ja tööstust. Nende kollane värv tähistab vastavalt saare loodusvarasid päikesepaistet, kulda, harilikku aaloed ja (Venezuela) naftat. Punane tähistab ka isamaa-armastust ja vana metsatööstust. Tähe ümber olev valge ääris aitab tähel paremini esile tulla. Valge sümboliseerib ka Aruba lumivalgeid randu ning õigluse, korra ja vabaduse järele igatsevate inimeste südame puhtust. Loe edasi ... • Arhiiv
38. nädal
muudaConstantius II (kreekapäraselt Konstantios; täisnimega Flavius Julius Constantius; 7. august 317 – 3. november 361) oli Vana-Rooma keiser aastatel 337–361. Ta oli Constantinus Suure ja tema teise abikaasa Fausta keskmine poeg. Constantiuse kaasvalitsejateks olid tema vanem vend Constantinus II ja noorem vend Constans.
Ajalukku on Constantius läinud eelkõige arianismi peamise kaitsja ja soosijana. See traditsioonilise kolmainuõpetusega vastuolus olev teooria oli Constantiuse valitsusajal impeeriumi idaosa vaimulikkonna hulgas valdav. Selle peamisteks vastasteks kujunesid impeeriumi lääneosa piiskopid ning mõned üksikud, kuid mõjukad idast pärit teoloogid nagu Markellos Ankyrast ja Athanasios Aleksandriast. Viimaste toetajaks kujunes Constantiuse vend Constans ja see asjaolu pingestas kahe venna vahelisi suhteid kogu nende ühise valitsemisaja.
Constantius II sõjalistest saavutustest on olulisimad edukas kaitsesõda Pärsia impeeriumi vastu aastatel 337–350 ning Rooma riigi lääne- ja idaosa taasühendamiseni viinud kodusõda aastatel 350–353. Loe edasi ... • Arhiiv
39. nädal
muuda
Valge vesiroos (Nymphaea alba) on taimeliik vesiroosiliste sugukonna vesiroosi perekonnast.
Liiginime Nymphea alba autor on Carl von Linné. Rööpnimi on Castalia alba.
Linné poolt kirjeldatud vesiroosiliigist on hiljem eraldatud mitu liiki, samuti on eristatud alamliike. Linné kirjeldas alamliiki Nymphaea alba alba. On ka teine, väiksemate õitega alamliik Nymphaea alba occidentalis, mida on peetud ka omaette liigiks.
Valgele vesiroosile on eriomane, et välimised tolmukad sarnanevad kroonlehtedega, sisemised on tüüpilise tolmuka kujulised, keskel on vahevormid. Võrreldes väikese vesiroosiga on sellel suurem õis ja leherootsu kinnituskohal on lehelaba laienenud. Samuti on erinevalt väikesest vesiroosist valgel vesiroosil emakasuue sigimiku laiune ning peaaegu lame, emakasuudmed kollased ning sisemiste tolmukate niidid ei ole tolmukapeast laiemad. Loe edasi ... • Arhiiv
40. nädal
muuda
Ivan Ivanovitš Dmitrijev (vene keeles Иван Иванович Дмитриев; 21. september 1760 – 15. oktoober 1837) oli vene sentimentalistlik luuletaja ja riigitegelane, 1810–1814 Venemaa justiitsminister.
Ivan Dmitrijev sündis tema perekonnale kuuluvas mõisas Bogorodskoje külas Kaasani kubermangus. Dmitrijevide perekond kuulus vanasse aadlisuguvõsasse, mis põlvnes Smolenski vürstidest.
1768–1771 õppis noor Ivan Dmitrijev Kaasani ja Simbirski prantsuse pansionaatides, kus omandas teadmised peamistes humanitaar- ja reaalainetes. Keeltest õppis ta sel ajal prantsuse ja saksa keelt. 11-aastasena võttis isa ta koolist ära ja hakkas ise koduõpetajate abil poega õpetama. Suurimat huvi näitas Dmitrijev juba siis üles nii vene- kui ka prantsuskeelse ilukirjanduse vastu.
Elule Simbirskis, kus elasid ka Ivan Dmitrijevi vanavanemad, tegi lõpu 1773 alanud Jemeljan Pugatšovi juhitud rahvaülestõus. Loe edasi ... • Arhiiv
41. nädal
muuda
Fraseri nulg (Abies fraseri) on igihaljas okaspuu nulu perekonnast. Puu on saanud nime esmaavastaja, šoti botaaniku John Fraseri (1750–1811) järgi.
Fraseri nulg kasvab tavaliselt 15–18 m kõrguseks ja tüve läbimõõt on kuni 30 cm. Suurim registreeritud puu kõrgus on 26,5 m ja tüve läbimõõt 86 cm. Puude keskmine eluiga on 150 aastat.
Võra on korrapärane, koonusjas. Tüve koor on noorelt sile, punakaspruun, vaigumahutitega, vananedes muutub hallikasmustaks ja rõmeliseks.
Juurestik on üldjuhul maapinna lähedane, kuna loodusliku levikuala kasvupinnas on tavaliselt üsna õhuke. Paksemas kasvupinnases võib juurestik ulatuda sügavamale kui 60 cm, mis võimaldab puul ka kuivemaid mäenõlvu asustada.
Okkad on 1–2 (2,5) cm pikkused, kinnituvad võrsetele harjasjalt. Okka allküljel ja pealmise külje tipus on kaks laia valget õhulõheriba. Loe edasi ... • Arhiiv
42. nädal
muuda
Tegevvulkaan on praegu tegutsev või ajaloolisel ajal tegutsenud vulkaan, mis tõenäoliselt tegutseb ka tulevikus.
Terminit mõistetakse mitmeti. Mõnikord nimetatakse nii vulkaane, mis hetkel purskavad. Enamasti aga arvatakse tegevvulkaanide hulka ka vulkaanid, mis on tegutsenud ajaloolisel ajal ning teevad seda tõenäoliselt ka tulevikus. Selliseid vulkaane nimetatakse ka uinunud vulkaanideks.
Kuna ajalooline aeg on aeg, millest on kirjalikke ülestähendusi, siis on selle pikkus erinevates piirkondades väga erinev: Uus-Meremaal näiteks mõnisada, kuid Hiinas tuhandeid aastaid. Seetõttu on niimoodi lahterdatud vulkaane raske võrrelda, mistõttu nimetatakse tegevvulkaaniks sageli vulkaani, mis on tegutsenud viimase 10 000 aasta jooksul.
Ka tegevvulkaanide arvu on raske hinnata. Igal suvalisel hetkel tegutseb maailmas vähemalt 20 vulkaani. Dokumenteeritud vulkaanipurskeid on teada umbes 550 vulkaani kohta. Viimase 10 000 aasta jooksul on tegutsenud umbes 1500 vulkaani. Need arvud käivad aga vaid maismaal toimunud vulkaanipursete kohta. Loe edasi ... • Arhiiv
43. nädal
muuda
Wojciech Żywny (ka Wojciech Adalbert Żywny; tšehhipäraselt Vojtěch Živný; 13. mai 1756 Böömimaa – 21. veebruar 1842) oli tšehhi päritolu Poola viiuldaja, pianist ja helilooja.
Ta õppis Jan Křtitel Kuchaři juures klaverit ja viiulit ning harmooniat ja kontrapunkti. Oma õpetajalt omandas ta Johann Sebastian Bachi muusika hea tundmise ja armastuse selle vastu. Żywny hindas väga ka Haydni, Mozarti, Hummeli ja Moschelesi muusikat.
18. sajandi lõpus läks ta Poolasse ja töötas muusikaõpetajana vürstide Sapiehade mõisas. Seejärel kolis ta Varssavisse, kus ta omandas peagi hea klaveriõpetaja maine, kuigi ta ise oli pigem viiuldaja.
Tal käisid pidevalt õpilased. Aastatel 1816–1822 oli ta Frédéric Chopini esimene professionaalne klaveriõpetaja. Chopin tuli tema juurde kuueaastaselt ning Żywny sai peagi aru, et tal on tegu väljapaistva õpilasega. Loe edasi ... • Arhiiv
44. nädal
muuda
Mopaanipuu (Colophospermum mopane) on puu liblikõieliste sugukonnast, mopaanipuu perekonna ainuke liik.
Mopaanipuu kasvab Aafrika lõunaosas. Teda leidub Angolas, Namiibias, Botswanas, Zimbabwes, Lõuna-Aafrika Vabariigis, Mosambiigis, Sambias ja Malawis.
Puu kasvab tasandikel 200 kuni 1150 meetri kõrgusel merepinnast, kõige paremini kuni 900 meetri kõrgusel. Namiibias kasvab mopaanipuu peamiselt tasandikel, kuid ka mäenõlvadel ja kuivanud jõesängides.
Puu ei talu pakast ning vajab suvist vihmaperioodi. Mopaanipuu kasvab hästi piirkondades, kus aasta keskmine sademete hulk on 200–450 mm, kuid talub ka üle 800 mm sademeid. Puu jääb ellu isegi Namibia põuastel aladel, kus sajab ainult 125 mm aastas. Pärast tulekahju, pakasekahjustusi ja maharaiumist taastub puu juurevõsudena. Teistele taimedele soodsas liigirikkamas keskkonnas võivad rohttaimed tärkava puu lämmatada. Loe edasi ... • Arhiiv
45. nädal
muuda
Pärispatuta Saamise Mariaanid (ametliku nimega Pühima Neitsi Maarja Pärispatuta Saamise Kleerikute Mariaanide Kongregatsioon, ladina keeles Congregatio Clericorum Marianorum ab Immaculata Conceptionis Beatissimae Virginis Mariae, lühend MIC) on 1673. aastal poola preestri Stanisław Papczyński asutatud kongregatsioon katoliku kirikus, kuhu kuulub kaasajal umbes 490 preestrit ja venda 18 riigis üle maailma.
Mariaanide põhitegevuseks on tänapäeval töö kogudustes. Nad täidavad kõiki kogudusepreestri funktsioone ja pööravad erilist tähelepanu vaimulikule haridusele. Samuti on nad aktiivselt laiendanud oma misjonitegevust, peamiselt Aafrikas ja Lõuna-Ameerikas, vähemal määral ka Aasias.
Kongregatsiooni on alates asutamisest iseloomustanud pühendumine Neitsi Maarjale, millest tuleneb ka nende nimi – mariaanid. Oma eriliseks kohustuseks on nad pidanud puhastustules viibivate hingede eest palvetamist. Loe edasi ... • Arhiiv
46. nädal
muuda
Paide piiramine toimus 1558. aasta suvel Vene-Liivi sõja ajal. Moskva tsaaririigi väed ei suutnud vallutada Paide ordulinnust.
1558. aastal tungis Moskva tsaaririigi sõjavägi Liivimaale ja vallutas mitu linnust. Nii mõnegi neist jätsid orduhärrad venelaste hirmus maha. 18. juulil alistus Tartu. Järgmisel päeval jõudis Paidesse hulk Tartust lahkunud inimesi, kes olid teel Tallinnasse. Nad rääkisid, et Moskva vägi on tugev ja ilmselt ründab lähiajal Paidet. Järva foogt Bernd von Smerten pidas nõu linnuseülema ja sõjasulaste ülematega ning otsustas, et Paide ordulinnust ei saa tõhusalt kaitsta. Ta lahkus koos mõne teenri ja falkoniga Pärnusse, kuid linnusesse jäetud teenrid läksid talle järele ja veensid ta linnusesse naasma.
8. augustil ilmusid 8 tuhat venelast linnuse alla ja nõudsid korduvalt linnuse alistumist nii vene kui saksa keeles. Foogtile lubasid nad tema eluajaks anda Albu mõisa. Foogt keeldus siiski alistumast. Loe edasi ... • Arhiiv
47. nädal
muuda
CryoSat on Euroopa Kosmoseagentuuri kaugseiresatelliit Maa pooluste lähedal asuva jää uurimiseks. Satelliit CryoSat-2 startis Kasahstanist Bajkongõri kosmodroomilt 8. aprillil 2010 kell 13:57 UTC.
Cryosat uurib seda, kuidas kliimamuutus mõjutab polaarjää paksust. Varem on satelliitide abil uuritud peamiselt jääkatte pindala. CryoSati ülesanne on mõõta polaarookeanide ajujää paksuse muutumist ning mandrijää paksust Antarktisel ja Gröönimaal. Mõõtmisel võrreldakse mere- ja jääpinna kõrguste erinevust, mõõtes radari abil pindade kaugust satelliidist. Mandrijää puhul mõõdetakse jääpinna kõrgust.
Esimene katse satelliit kosmosesse saata toimus 8. oktoobril 2005 Venemaalt Plessetski kosmodroomilt. See katse ebaõnnestus, sest kanderaketi teine aste ei eraldunud kolmandast ja satelliit kukkus merre. 2006. aasta veebruaris otsustati programmi jätkata ja alustada uue samasuguse satelliidi ehitamist. Loe edasi ... • Arhiiv
48. nädal
muuda
Paide piiramine toimus 1560. aasta septembris ja oktoobris Liivi sõja ajal. Moskva tsaaririigi väed ei suutnud Paide ordulinnust vallutada.
Moskva väed olid 1560. aasta suvel juba piiranud Viljandi ordulinnust ja vallutanud selle ning vangistanud seal viibinud endise ordumeistri Wilhelm von Fürstenbergi. Pärast Viljandi vallutamist jagas Moskva oma väe kolme ossa: ühe saatis Võnnu ja Volmari alla, teise Paide alla ja kolmanda Läänemaale, mis sealt edasi Harjumaale ja Tallinna alla läks ning Jeruusalemma mäe lahingus osales.
Johann Renneri andmeil tulistasid venelased 7. septembril Paide all terve päeva. 13. septembril jõudsid pärale venelaste rasked suurtükid, millest anti linnusele tuld ja hävitati müürist umbes 60 sülda. Seepeale jooksid piirajad linnusele tormi ja püüdsid redelitega müüridele tõusta. Linnuse kaitsjad aga sundisid ägeda tulistamisega venelased taganema. Loe edasi ... • Arhiiv
49. nädal
muuda
Vintpüss Mossin-Nagant (ka Mosin-Nagant) ehk kolmeliiniline vintpüss on poltlukuga viielasuline salvvintpüss, mis oli Vene sõjaväe ja Punaarmee põhirelv 1940. aastate lõpuni, snaiperpüssina veel kuni 1960. aastateni. See kuulus ka Eesti sõjaväe relvastusse. "Kolmeliiniline" tähendab relva kaliibrit: kolm liini ehk kümnendiktolli on 7,62 mm.
Mossin-Naganti vintpüss töötati välja 1891. aastal Sergei Mossini juhtimisel. Esialgu oli relva nimi "3-liinine (hiljem 7,62 mm) vintpüss, 1891. aasta mudel", pärast Oktoobrirevolutsiooni lisati sellele patriotismi märgina Mossini nimi. Relv valmis koostöös Belgia ettevõttega Nagant ja sellepärast kasutatakse eeskätt Läänes selle kohta liitnime Mossin-Nagant. Vene vintpüssi näol polnud siiski tegu mingi lihtsa hübriidi või koopiaga, vaid terviklahenduse ning kokkuvõttes iseseisva mudeliga. Loe edasi ... • Arhiiv
50. nädal
muudaVabadussild on Emajõge ületav sild Tartu kesklinnas. See ühendab Laia tänavat Vene tänavaga.
Esimesed kirjalikud andmed Tartus Vene värava juures asuvast Vene sillast pärinevad aastast 1554.
Peeter I lasi 1704. aastal Tartu vallutamisel Vene väravast veidi ülesvoolu ehitada oma vägede ületoomiseks ajutise parvsilla.
1772. aasta Tartu plaanile on Laia tänava otsa kavandatud kivist sild, kuid projekti ellu ei viidud, sest plaanidele tõmbas kriipsu peale 1775. aasta Tartus toimunud suur tulekahju.
1810. aastal ehitati üle jõe puusild, mis amortiseerus üsna kiiresti. 1823 see lammutati ja 1826 rajati uus puusild. See pidas vastu peaaegu terve sajandi, kuni läks 1923 arvatavasti jõeauriku sädemest põlema. Sild sai niivõrd tugevalt kannatada, et seda ei saanud enam taastada, mistõttu linnavalitsus otsustas selle asemele ehitada püsivamast materjalist uue silla. Loe edasi ... • Arhiiv
51. nädal
muuda
Tapa vallutamine Eesti soomusrongide poolt Eesti Vabadussõjas toimus 9. jaanuaril 1919, kui Tapa raudteesõlme vallutasid pärast lühikest ägedat lahingut soomusrongide nr. 1 ja 3 dessantosad. Soomusrongid ise, järjekorras nr 1, 3 ja 2, parandades kogu aeg raudteed ja sildu, toetasid vahetevahel dessante oma tulega.
Operatsioon algas kell 5 hommikul ja kella 9 paiku oli alev Eesti vägede võimuses. Enamlaste vastupanu Tapa ümbruses ei olnud eriti visa. Saadi sõjasaaki ja 78 vangi. Kui eestlaste kaotused olid 4 meest haavatuna, siis punaväelasi langes ligikaudu 100.
Soomusrongide dessandi pealetungi hõlbustas tunduvalt asjaolu, et dessant viidi rongiga otse punaste sekka. Ilmumine öösi vaenlase keskele ja kiire pealetung sundis teda taanduma ning ei andnud vastasele võimalust end koguda ega organiseerida pidevat vastupanu, samuti ei suutnud ta küllalt organiseeritult rakendada töösse oma raskekuulipildujaid. Vastase suurtükituli ei teinud märkimisväärset kahju ei soomusrongidele raudteel ega rongide dessandile.
Tapa vallutamisega avanesid soomusrongide ees kaks järgmist löögisuunda – Narva ja Tartu peale. Loe edasi ... • Arhiiv
52. nädal
muuda
Paide ordulinnus (saksa Weissenstein; alamsaksa Wittenstein) oli Liivi ordu rajatud linnus Paides, Järvamaal. Tänapäeval on linnus varemeis, linnuse peatorn on taastatud.
Ordulinnus valmis esialgsel kujul 1265. aastal Liivi ordu maameister Konrad von Manderni valitsusajal. Kuna Stensby lepingu järgi ei võinud Liivi ordu Taani kuningas Valdemar II-le kuuluvale Järvamaale linnuseid ehitada, rajati paekivist kindlus Alempoisi territooriumile, vahetult vastu Järvamaa piiri. Esimene kindlusehitiseks Vallimäel võis olla võimas linnusetorn, mida tänapäeval tuntakse Paide Vallitornina (varem Pikk Hermann), kuid viimasel ajal toimunud arheoloogiliste uurimiste tulemused on selle tugeva kahtluse alla seadnud.
Paide linnusest kujunes Liivi ordu Järva foogti ja Paide komtuuri residents. Kindluse ümber tekkinud asula sai 1291. aastal linnaõigused.
14. sajandil võeti linnuse juures ette suuremad ehitustööd, rajati kabel ja kapiitlisaal. 1343. aastal puhkes Jüriöö ülestõus ning 4. mail kogunesid ordumeister Burchard von Dreileben, Tallinna piiskop ja ülestõusnute juhid: neli kuningat ja neid saatvad kolm sulast, Paide linnusesse läbirääkimisi pidama. Eestlastest ülestõusnute esindajad hukati linnuses. Loe edasi ... • Arhiiv