Vikipeedia:Nädala artiklid 2011
| Nädala artiklid |
|---|
| 2008 – 2009 – 2010 – 2011 2012 – 2013 – 2014 – 2015 2016 – 2017 – 2018 – 2019 2020 – 2021 – 2022 – 2023 2024 – 2025 – 2026 – 2027 |
Nädala artiklid on eestikeelse Vikipeedia avalehel olnud artiklid. Need artiklid vastavad headele artiklitele esitatud nõudmistele.
Siin on ära toodud 2011. aastal valituks osutunud nädala artiklid.
1. nädal
muuda
Balti jaam (ka Tallinna reisijaam) on raudteejaam Tallinnas Põhja-Tallinna linnaosas Kelmiküla asumis laiarööpmelise raudtee ääres. Jaam piirneb Tallinna vanalinnaga ja asub aadressil Toompuiestee 37.
Jaamast väljuvate rongide esimesed peatused eri suundades on Lilleküla, Kitseküla ja Tallinn-Väike. Algselt oli tegu läbisõidujaamaga, tänapäeval on Balti jaam tupikjaam. Jaamas asub 12 raudteed.
Balti jaam on nii linnalähi- kui kaugrongide lõppjaam. Samas asuvad linnalähiliinide bussijaam ning linnaliinide bussi-, trammi- ja trollipeatus.
Go Hotel Shnelli ja Eesti Raudtee peahoone vahel asub 1953 Kolomna tehases ehitatud auruvedur L-2317.
Jaamast vanalinna pääseb Toompuiestee alt jalakäijate tunneli kaudu. Paari aasta eest avati üle Toompuiestee ka fooriga jalakäijate ülekäik. Loe edasi ... • Arhiiv
2. nädal
muuda
Siberi nulg (Abies sibirica) on männiliste sugukonda nulu perekonda kuuluv igihaljas puu.
Siberi nulg talub hästi külma ja kasvab ka varjus. Ta võib välja kannatada ka kuni −50 kraadini ulatuva pakase. Liik on vastuvõtlik seenkahjustustele, mistõttu puu eluiga küündib harva üle 200 aasta. Ta on tundlik ka saastunud õhu suhtes.
Siberi nulg kasvab pärismaisena kontinentaalse kliimaga Siberi lääne- ja keskosa taigas, Altais ja Sajaanides. Puu eelistab viljakat hea drenaažiga niisket pinnast ning on levinud mägedes ja jõeorgudes. Ta kasvab kõige meelsamini 1900–2400 meetri kõrgusel merepinnast, mõnikord koos kuuse või lehisega.
Võõrliigina kasvab siberi nulg ka Eestis. Teda võib leida muu hulgas vanades parkmetsades ja mõisaparkides. Puu on eriti hästi kodunenud Soomes.
Eristatakse kaht alamliiki: Abies sibirica sibirica ja Abies sibirica semenovii. Loe edasi ... • Arhiiv
3. nädal
muuda
Albrecht von Hohenzollern (16. mai 1490 – 20. märts 1568) oli Saksa ordu kõrgmeister aastatel 1511–1525 ja seejärel Poola vasallina sekulariseeritud Preisimaa esimene hertsog Albrecht I nime all.
Albrecht sündis Brandenburgi markkrahvi Friedrich II ja Poola kuninga Kazimierz IV tütre Sophia 18 lapsest üheksandana ja 10 pojast kolmandana. Tema emapoolne vanaema Elisabeth oli aga Habsburgide soost, mis tegi Albrechtist ka keisrikoja sugulase.
Albrechti vanemad otsustasid temast teha vaimuliku ja ta sai vastava kasvatuse. Erilist haridust ta aga ei saanud peale õukondliku rüütlikasvatuse. Ladina keelt ta ei õppinud, sest kui ta Preisimaa hertsog oli, tuli kõik ladinakeelsed kirjad talle tõlkida. 1498. aastal hakkas Albrechti õpetama humanist Ulrich Segel, kes jäi tema ja ta nooremate vendade kasvatajaks kümneks aastaks.
1501. aastal pühitseti Albrecht vaimulikuks ja sama aasta sügisel sai temast Würzburgi toomhärra. Loe edasi ... • Arhiiv
4. nädal
muuda
Athanasios Aleksandriast ehk Athanasios Suur (ladinapäraselt Athanasius; kasutatakse ka nimekuju Atanasius; umbes 298 Aleksandria – 2. mai 373 Aleksandria) oli üks olulisimaid varakristlikke kreeka kirikuisasid ja alates 328 Egiptuse Aleksandria piiskop (Aleksandria patriarh; sellena Athanasios I ehk Athanasius I).
Tema juhtimisel loodi dogmaatiline ortodoksne õpetus, mis sai aluseks nii katoliku kui ka õigeusu kirikule. Ta oli üks väljapaistvamaid arianismi vastaseid, keda juba eluajal hüüti kiriku sambaks (selle aunime sai ta Nazianzose Gregorioselt) ja ortodoksia isaks.
Athanasios on õigeusu kiriku pühak (Aleksandria piiskop Athanasios (Atanasius)), katoliku kiriku pühak ja Kiriku doktor ning kopti kiriku pühak.
Nimi Athanasios tähendab kreeka keeles 'surematu'. Nime kasutatakse eesti keeles sageli läänekristluse traditsiooni järgi kujul Athanasius. Loe edasi ... • Arhiiv
5. nädal
muuda
Michael Wittmann (22. aprill 1914 – 8. august 1944) oli Saksa sõjaväelane, Relva-SSi tankikomandör Teises maailmasõjas. Wittmanni meeskond (peamiselt laskur Balthasar Woll, samuti Raudristi Rüütliristi kandja) on tunnistatud 138 tanki, 132 tankitõrjekahuri ja teadmata arvu teiste soomusmasinate hävitajaks. Koos Johannes Bölteri, Ernst Barkmanni, Otto Cariuse ja Kurt Knispeliga (parima tulemusega Saksa soomusäss – 168 kinnitatud tankihävitamist) peetakse teda üheks ajaloo parimaks tankiülemaks.
Ta on kuulus oma varitsuse tõttu Briti 7. Soomusdiviisile Villers-Bocage lahingus 13. juunil 1944. Juhtides ainsat Panzerkampfwagen VI Tigerit, hävitas ta 15 minuti jooksul 10 või 11 tanki, 2 tankitõrjesuurtükki ja 13 jalaväe transpordimasinat.
Wittmanni surma asjaolud on aastaid põhjustanud arutelusid, aga üldiselt ollakse nõus, et tema tapja oli Joe Ekins tankis Sherman Firefly, mida juhtis seersant Gordon 1. Northamptonshire Yeomanry rügemendist. Viimastel aastatel on arvatud ka, et seda võisid teha Kanada Sherbrooke Füsiljeerrügemendi liikmed. Loe edasi ... • Arhiiv
6. nädal
muuda
Eesti jalgpallikoondis on Eesti jalgpalluritest koostatud riigi esindusmeeskond, mille liikmed valib välja koondise peatreener ning mida haldab Eesti Jalgpalli Liit (EJL). Peamine kodustaadion on A. Le Coq Arena Tallinnas.
Eesti koondis pidas oma esimese kohtumise 1920. aasta oktoobris. Meeskond osales 1924. aasta suveolümpiamängude eelringis ja kaotas oma ainsa mängu, mis on jäänud Eesti jalgpallurite ainsaks esituseks suurturniiril.
Aastail 1940–1991 oli Eesti Nõukogude Liitu kuulumise tõttu rahvusvahelisest jalgpallielust ära lõigatud. Eesti esimene FIFA ametliku tunnustuse pälvinud taasiseseisvumisjärgne kohtumine toimus 3. juunil 1992. See peeti Sloveenia jalgpallikoondisega ja lõppes 1:1 viigiga.
Kõige rohkem koondisemänge (157) on pidanud Martin Reim, kes oli selles arvestuses Euroopa rekordimees 2009. aasta novembrini. Enim väravaid (36) on löönud Andres Oper. Kõige rohkem väravaid (73) on löödud Leedu jalgpallikoondisele, parim väravate vahe (+18) on Andorra jalgpallikoondisega. Koondise peatreener on alates 2008. aasta jaanuarist Tarmo Rüütli. Loe edasi ... • Arhiiv
7. nädal
muuda
Õilis nulg (Abies amabilis) on männiliste sugukonda nulu perekonda kuuluv igihaljas okaspuu.
Õilis nulg on nulgude seas üks pikaealisemaid, elab üldjuhul 250–500 aasta vanuseks. Vanim leitud puu oli üle 800 aasta vanune.
Puu on üsna kõrge, kasvab 30–40, soodsates oludes ka 50–60 (75) m kõrguseks. Võra on väga korrapärane, koonusjas-kuhikjas, ulatub maapinnani (ka vanematel puudel). Tüve läbimõõt on 0,6–1,2 (1,8) m. Tüve koor on noortel puudel valkjashall, hiljem punakashall, rohkete vaigumahutitega, vanemas eas tekib tüve allosas rõmeline korp.
Juurestik on maapinnalähedane, mistõttu võib tuultele avatud kasvukohtades esineda tormiheidet. Mükoriisat esineb peamiselt seeneliigiga Cenococcum graniforme.
Okkad on 2–4 cm pikkused, tipus sisselõikega, all kaks valget õhulõheriba, noorena oliivrohelised, matid, kleepuvad. Okkad paiknevad võrsel spiraalselt. Kõik okkad käänduvad alusel, nii et õhulõheribad jäävad allapoole. Loe edasi ... • Arhiiv
8. nädal
muuda
1. Suurtükiväepolk (kirjutati ka 1. Suurtükiväe Polk) oli Eesti Rahvaväe suurtükiväeüksus aastatel 1918–1924. Polgu ülemaks Eesti Vabadussõjas oli kapten Hugo Kauler.
Polgu põlvnemist loetakse Johan Laidoneri käsust Eesti 1. suurtükiväebrigaadi loomiseks 1918. aasta jaanuaris. Selle tegelik moodustamine algas sõjaministri käsul 21. novembrist 1918. 1. suurtükiväepolgu välipatareid võitlesid Vabadussõjas peamiselt Narva, Tartu ja Viljandi suunal. Osaleti ka Landesveeri sõjas Lätis ja Krasnaja Gorka operatsioonil Petrogradi lähistel.
Pärast Vabadussõja lõppu paiknes suurtükiväepolk Jägala lähistel. 15. märtsil 1924 formeeriti üksus ümber 1. Diviisi Suurtükiväeks, mis koosnes 1. suurtükiväegrupist asukohaga Narvas ja 2. suurtükiväegrupist asukohaga Rakveres. 1. suurtükiväepolgu patareid nr. 1, 2 ja 3 jäid 1. diviisis püsima ka pärast Vabadussõda. Hiljem kuulusid nad 1. suurtükiväegrupi koosseisu samade numbrite all. Loe edasi ... • Arhiiv
9. nädal
muuda
Hanerahu ehk Anerahu on 1,2 hektari suurune asustamata laid Väinameres Hiiumaast kagus. Saar asub Pühalepa valla territooriumil ja kuulub Hiiumaa laidude maastikukaitseala Laidelahe sihtkaitsevööndisse, jäädes selle läänenurka.
Nähtavasti on saar nime saanud seal peatuvate ja pesitsevate hallhanede järgi ajal, kui ta oli veel rahu.
Laid on põhja-lõuna suunas piklik.
Muhule on Hanerahu ligemal kui Hiiumaale: Tammiski nukist jääb see 7,7 km põhja poole, Salinõmme poolsaarest aga 12,3 km kagusse. Teistest Hiiumaa laidudest on lähemad Kõrgelaid, mille rannik jääb poole kilomeetri kaugusele põhja, ja Hanerahustki väiksem Ankrurahu, mis asub 1 km kaugusel idas.
Saarel leidub palju väikesi rändrahne. Saart katavad kruus, veeris ja klibu. Läänerannikul, mis on merele rohkem avatud, ulatub klibu veepiirist kaugemale kui idarannikul. Loe edasi ... • Arhiiv
10. nädal
muuda
Paide piiramine toimus 1572. aasta detsembrist kuni 1. jaanuarini 1573 Liivi sõja ajal. Moskva tsaaririigi väed vallutasid Rootsile kuulunud Paide linnuse.
16. detsembril 1572 suundusid Rootsi väed Claes Åkesson Totti juhtimisel Tallinnast ringiga läbi Märjamaa ja Viljandi Põltsamaad piirama. Kaks kartauni koos püssirohuga otsustati saata otse läbi Paide. Sinna nad küll ei jõudnud, saabudes alles jõulupühadeks Uuemõisa.
Samal ajal oli Liivimaale saabunud Ivan IV koos oma kahe poja ja suure sõjaväega. Tallinnas ja Paides paiknenud Rootsi väed seda ei teadnud. Rootslased olid veendunud, et tsaari väed ei julge maale tulla, kuna Liivimaal viibis parasjagu ka suur Rootsi kuninga vägi, mistõttu ei pandud rõhku maakuulamisele ega valvele.
Peagi oli Ivan IV oma vägedega Rakvere all, kuid sellest ei teadnud midagi ei Tott ega tallinlased. Paides teati moskoviitide kohalolekut, kuid arvati, et tegu on mõne väiksema salgaga, kes Uuemõisa suurtükke endale tahab saada. Paide linnuse asevalitseja Hans Boije otsustas seetõttu saata suurema osa linnuse garnisonist suurtükkidele vastu, jättes linnusesse umbes 50 sõjameest, kellele olid lisaks linnusesse pagenud talupojad. Loe edasi ... • Arhiiv
11. nädal
muuda
Rapla–Virtsu raudtee oli 96 kilomeetri pikkune kitsarööpmeline raudtee Rapla linna ja Virtsu aleviku vahel.
Ajakirjanduses ilmusid teated Hermeti–Virtsu raudtee rajamise plaanist 1917 (Hermeti/Härmeti jaama nimi muudeti Raplaks 1922). Esialgne siht märgiti 1925, lõplik 25. juunist 10. augustini 1928. Esialgse sihi vastu olid Rumba küla elanikud, mistõttu seda veidi muudeti. 1928 kaaluti ka 116 kilomeetri pikkust varianti Kohilast Virtsusse, mis oleks Tallinna–Virtsu liini pikkust vähendanud.
Raudtee rajamist alustati 1928. Ehitust juhatati viiest jaoskonnast: Rapla, Märjamaa, Vigala, Lihula, Virtsu. Muldkeha ja sildasid rajanud ettevõtjate vahel jagati raudtee kolme ossa: Raplast 18. kilomeetripunktini, 18. kilomeetripunktist 58. kilomeetripunktini ja 58. kilomeetripunktist Virtsuni. Maad võõrandati 24 meetri laiuse ribana, laiema muldkeha puhul ning jaamade juures suuremas ulatuses. Metsa ja võsa hakati kogu tee ulatuses raiuma oktoobris 1928. Saadud materjal töötati ümber palkideks, liipriteks, samuti tarbe- ja küttepuudeks. Loe edasi ... • Arhiiv
12. nädal
muuda
Aakre mõis (Kawrimoise, hiljem Aicker või Ayakar) oli rüütlimõis (vahepeal riigimõis) Rõngu kihelkonnas Tartumaal. Nüüdisaegse haldusjaotuse järgi asub mõisa keskus Valga maakonnas Puka vallas Aakre külas.
Mõisa asutas tõenäoliselt 16. sajandi esimesel poolel Kawerite aadliperekond, kelle käes oli mõis ka enamiku Poola ajast (algul jesuiitide käes).
Aastal 1627 annetas Gustav II Adolf Aakre mõisa koos Rõngu mõisaga admiral Clas Larsson Flemingile, nii et see läks Flemingite perekonna kätte. 17. sajandi mõisate reduktsiooni käigus Aakre mõis riigistati ning oli algul Rootsi, hiljem Vene riigimõis.
Aastal 1782 andis Venemaa keisrinna Katariina II Rehbinderite käsutusse ning 1798 kinkis Venemaa keiser Paul I mõisa neile. Hiljem olid Aakre mõisa omanikeks Günzlerid ja Engelhardtid. Loe edasi ... • Arhiiv
13. nädal
muuda
Wolter von Plettenberg (ka Walter von Plettenberg; umbes 1450 Meyerichi linnuses Vestfaalis – 28. veebruar 1535 Võnnus) oli Liivi ordu maameister alates 1494 kuni surmani.
Soesti lähedalt Vestfaalist pärinev Plettenberg astus Liivi ordu liikmeks juba 14-aastaselt, mistõttu ta on selle üks kõige pikaajalisemaid liikmeid, kelle ordukarjäär võis kesta koguni 70 aastat. Enne maameistriks saamist läbis ta pea kogu orduhierarhia, olles majandusametnik, foogt ja maamarssal. Plettenbergi on peetud üheks kõige võimekamaks ordumeistriks, sest ta suutis mitmes lahingus võita Moskva suurvürstiriiki ning hiljem, 1520. aastatel reformatsiooni ajal, ordu ja tema valdused Liivimaal säilitada. Kõige enam on talle tuntust toonud ilmselt Smolino lahingu võitmine 1502. aastal.
Plettenbergi suguvõsa pärines Vestfaalist Plettenbergi linna lähedalt. Ka Wolteri isa Bertoldi perekonna pärusvaldused asusid linna vahetus läheduses, kuid Wolter sündis hoopis Meyerichi linnuses, mis asus Plettenbergist põhja pool olevast Soesti linnast loodes, sest tema ema Gosteke Lappe oli linnuse pärija. Loe edasi ... • Arhiiv
14. nädal
muuda
Keerdmänd ehk keerdokkaline mänd (Pinus contorta) on männiliste sugukonda männi perekonda kuuluv okaspuu.
Keerdmännil eristatakse kolme teisendit. Liigi põhiteisendi var. contorta leidis 1826. aastal Columbia jõe suudme lähedalt šoti botaanik David Douglas (1799–1834). Euroopasse toodi keerdmänni rannikuteisend var. contorta 1831. aastal, sisemaa teisendid var. murrayana 1853. ja var. latifolia 1854. aastal.
Keerdmänni suure levila tõttu varieerub tema asukoha kõrgus merepinnast ja kasvutingimused üsna suures ulatuses. Areaali põhjaosas kasvab ta otse merepiiril ja kõige kaugemas lõunaosas tõuseb mägedes kuni 3900 m kõrguseni.
Ta sobib hästi linnade haljastusse, kuna talub heitgaase ja tahma ning on küllalt dekoratiivne.
Eestis kasvavad vanemad keerdmänni puistud on rajatud 1920. ja 1930. aastail ning need asuvad peamiselt endises Harku metskonnas Tallinna lähedal, endises Roela metskonnas Rakverest lõuna pool, Järvseljal ja Tihemetsal. Loe edasi ... • Arhiiv
15. nädal
muuda
Vulkaan on looduslik avaus maakoores (või mõne muu taevakeha koores), mille kaudu vulkaaniline materjal selle pinnale tungib. Vulkaaniks nimetatakse ka pinnavormi, mis on tekkinud vulkaanilise materjali kuhjumisel maapinnale.
Kõrgeim vulkaan Maal on Ojos del Salado Tšiili ja Argentina piiril (6891 m), kuid vaid ajaloolisel ajal tegutsenutest on kõrgeim Llullaillaco (6739 m). Koos veealuse osaga on aga kõrgeim vulkaan ja üldse kõrgeim Maa mägi Hawaii saarel asuv Mauna Kea, mille kõrgus jalamilt tipuni on üle 10 kilomeetri. Päikesesüsteemi kõrgeim vulkaan on Olympus Mons Marsil (ligikaudu 27 km kokkuleppelisest Marsi "merepinnast" kõrgemal).
Inimesed on läbi ajaloo olnud vulkaanidega tihedalt seotud, sest nende ümbruses levivad viljakad mullad. Vulkaanilisest kivimist obsidiaanist on valmistatud lõikeriistu. Tänapäevalgi on vulkaanid ja nende uurimine olulised, sest nendega on seotud paljud maavarad, näiteks sulfiidsed mineraalid ja väävel, ning nende vahetus ümbruses elab palju inimesi, keda tuleb ohu korral evakueerida. Selle ohu hindamine ongi paljude vulkanoloogide tööks. Loe edasi ... • Arhiiv
16. nädal
muuda
Aleksander VI (Rodrigo de Llançol-Borja y Borja, katalaanipärane variant Roderic Gil de Borja i Borja, itaaliapärane variant Rodrigo Borgia [rodr'iigo b'ordža]; 1. jaanuar 1431 – 18. august 1503) oli 214. paavst. Ta valitses alates 1492 kuni surmani.
Ta sündis alamaadliku Joffré de Llançoli (või Joffré de Borja i Escrivà) ja Isabel de Borja 6-lapselises peres viienda lapsena. Kui Rodrigo ema vend sai 8. aprillil 1455 paavstiks Calixtus III nime all, hakkas Rodrigo kasutama ema perekonnanime Borja (Borgia).
Esmalt õppis Borja Roomas ja siis Bologna ülikoolis õigusteadust, omandades doktorikraadi. Onu saamisel paavstiks siirdus Rodrigo Borja tema teenistusse, täites tähtsaid ülesandeid. Borja viibis 18. oktoobrist 16. novembrini 1456 Bolognas. 1458. aasta märtsis vahendas ta Calixtus III ja Aragóni kuninga Alfonso V vahelisi läbirääkimisi.
Pärast Calixtus III surma taandus Borja mõneks ajaks poliitikast, kuid 1459 reisis ta koos Pius II-ga Mantovasse kongressile. Ta viibis 1460. aastani Sienas, kuna paavst oli tauninud tema eluviise, ja pöördus tagasi Rooma alles 1461. aasta detsembris. 1469 saatis Borja Saksa-Rooma keisrit Friedrichit reisil Itaalias. Loe edasi ... • Arhiiv
17. nädal
muuda
Tammiski nukk (saksa keeles Tammiskoots) on Muhu saare põhjaosa loodepoolseim neem.
Neeme geograafilised koordinaadid on 58° 40′ 50″ N, 23° 9′ 15″ E. Tammiski nukk asub Mõisaküla territooriumil. Kaugemale põhja eendub Muhus vaid Seanina.
Tammiski võis nime saada kunagise tammede rohkuse järgi. Tänapäeval on tammesid palju rohkem Pallasmaa küla pool. Samuti on võimalik, et Muhu põhjaosa kohanimed on Seaninast lääne pool nihutatud. Lepaninal, järgmisel suuremal nukil, ei ole ühtegi leppa. Sanglepad kasvavad hoopis Seaninast mõnisada meetrit lääne pool asuva väiksema maasääre lähedal. Küll aga kasvavad Lepanina juures tammed, mida Tammiskil võib leida vaid paar väiksemat.
Nukki katavad päris põhjatipu lähedal türnpuud, paakspuud, põldmuraka- ja mageda sõstra põõsad ning kadakad. Veidi lõuna pool katab poolsaart kadastik ja tihedam lehtpuuvõsa, kuni algab männik. Suurtest lehtpuudest on sagedamad saar ja harilik pihlakas. Loe edasi ... • Arhiiv
18. nädal
muuda
Austria Anna (Anna Maria von Habsburg; hispaaniakeelne ristinimi Ana Mauricia; prantsuse keeles Anne d'Autriche; 22. september 1601 kell 1.30 Valladolid – 20. jaanuar 1666 Pariis, Louvre) oli Hispaania infanta, alates 1615 Prantsusmaa kuninganna, 1643–1651 Prantsusmaa regent.
Tema vanemad olid Hispaania kuningas Felipe III ja Austria Margarete. Ta oli nende vanim tütar. Anna oli sünnipäraselt Hispaania ja Portugali infanta, Austria ertshertsoginna, Burgundia printsess ja Madalmaade printsess. Tema mõlemad vanemad olid Habsburgide suguvõsast.
Annat kutsuti Austria Annaks sellepärast, et Habsburgid olid pärit Austriast ja Anna ema Margarete oli Austria printsess.
18. oktoobril 1615 laulatati 14-aastane Anna noore Prantsusmaa ja Navarra kuninga Louis XIII-ga, kes kuulus Bourbonide dünastiasse. Selle abielu oli Louis' ema Maria de' Medici korraldanud Concino Concini õhutusel, et ellu viia Henri IV algatatud Hispaaniale lähenemise poliitikat. Abielu aluseks oli Fontainebleau leping, mis sõlmiti 22. augustil 1612. Kuningas ei olnud laulatusel füüsiliselt kohal. Teda esindas Uceda hertsog. Loe edasi ... • Arhiiv
19. nädal
muuda
Anrepi lõvi on 1807. aastal Preisi-Prantsuse sõjas Mohrungeni lahingus (Morąg, Poolas) hukkunud kindralleitnant Heinrich Reinhold von Anrepile (1760–1807) 1844. aastal püstitatud mälestusmärk, mis koosneb rändrahnu külge paigaldatud mälestustahvlist ja rahnul puhkavast lõvikujust, mille autoriks on saksa skulptor Christian Daniel Rauch.
Anrepi lõvi asub Tarvastu vallas Kärstna mõisa keskusest poolteist kilomeetrit läänes Kärstna kabelimäel ja selle geograafilised koordinaadid on 58° 8′ 33″ N, 25° 47′ 4″ E.
Mälestusmärgi lasi paigaldada Heinrich Reinhold von Anrepi poeg, ratsaväekindral Joseph Carl von Anrep (1796–1860).
Lõvikuju on valatud Berliini kuninglikus valukojas. Münsteris ja Lübeckis on säilinud sellega identsed lõvimonumendid. Kuju kuulub kunstimälestisena muinsuskaitse alla. Loe edasi ... • Arhiiv
20. nädal
muuda
Tvaad ehk batvad (Twa, Batwa, BaTwa) on rahvas Aafrikas.
Rahva nimi tähendab bantu keeltes 'väikesed inimesed'. Sõna Batwa on ainsuses Mutwa. Nime variandid on veel Batua, Watwa, Watua.
Nad moodustavad koos hutude ja tutsidega ühe kolmest Burundi ja Rwanda põhilisest rahvusgrupist. Kui sellesse piirkonda saabusid hutud, alistasid nad tvaad. 15. sajandi paiku saabusid tutsid, kes alistasid nii tvaad kui hutud.
Tvaad elavad kõrgetel mägedel ja tasandikel Kivu järve ümbruses Kongo DV-s, Rwandas ja Burundis. Väikesed tvaade rühmad elavad ka Ugandas.
Tvaad on algselt elanud vihmametsades, kuid sealt välja tõrjutud. Arvatakse, et nad põlvnevad Rwanda ja Burundi algasukatest. Võib-olla on nad sisse rännanud Kongo DV vihmametsadest. Varem elasid nad ka piirkonna lääne- ja põhjaosas. Loe edasi ... • Arhiiv
21. nädal
muuda
Osebergi laevmatus oli 9. sajandi esimesest poolest pärit laevmatus Norras Vestfoldis Tønsbergi linna lähistel Osebergi talu maadel.
Hauakääbas sisaldas rikkalikult hauapanuseid ja kahe naise surnukeha. Hauast tuli välja suurepäraselt säilinud ja rikkalikult dekoreeritud viikingilaev ja hulgaliselt muid viikingiaegseid esemeid.
Osebergi laevmatus avastati 1903. aastal ja 1904–1905 sooritasid arheoloogid seal väljakaevamisi.
Osebergi laevmatus on tähtis selle poolest, et leiti väljakaevamiste hetkeks esimene säilinud klinkerplangutuse ja mastiga viikingilaev. See on ehitatud üksnes natuke pärast purjede kasutuselevõttu Skandinaavias.
Laeva mudelite katsetused hüdrotunnelis näitavad, et Osebergi laeva sõiduomadused olid viletsad. See on võimalik põhjus, miks laeva matusteks kasutati. Tema sõiduomadused olid kehvemad kui hilisematel viikingilaevadel ja võisid jääda alla ka kaasaegsetele laevadele, kuid kuna teisi sama ajastu laevu pole leitud, on see ainult oletus. Loe edasi ... • Arhiiv
22. nädal
muuda
Utria dessant toimus Eesti Vabadussõja ajal 17.–19. jaanuaril 1919. Eesti väeosad, mis valdavalt koosnesid soome vabatahtlikest, maabusid laevadelt Nõukogude tagalas Utria rannas. Dessanti juhtis kapten Johan Pitka, dessantrühmi juhtisid major Martin Ekström, staabikapten Karl Aleksander Paulus ja kapten Anto Nestori Eskola. Dessant oli edukas, sest see lõi eeldused Narva vallutamisele 19. jaanuaril 1919.
17. jaanuaril kell 3.00 hommikul väljus dessantlaevastik Kunda lahest. Kuna oli teateid, et venelaste jäämurdja "Ogon" oli käinud Narva jõesuudmes ja et Riigikülas asuvad suurtükipatareid, ei saanud dessanti jõesuudmes maale saata.
Kapten Pitka valis dessandi maabumise kohaks mereranna Utria külas Kotsenevi lossi juures Utria oja suudmes. Kell 11 jõudsid laevad lähtepositsioonile. Rannal liikus venelaste ratsasalk, mis laevade suurtükitulega laiali aeti, kuid kohe avasid laevade pihta tule Riigiküla patarei ja Korffi (Auvere) jaamas olev soomusrong. Dessantlaevad viidi tulepiirkonnast välja, "Lennuk" ja "Lembitu" astusid vastasega tulevahetusse ning sundisid nad vaikima. Loe edasi ... • Arhiiv
23. nädal
muuda
Rebane ehk punarebane (Vulpes vulpes) on loomaliik koerlaste (Canidae) sugukonna rebase (Vulpes) perekonnast.
Rebane on väikese koera suurune ja pika koheva sabaga. Joostes hoiab saba horisontaalselt. Selja karvad on oranžid.
Rebane eelistab Eestis elukohana metsatukkasid. Ta toitub peamiselt närilistest. Rebane on ettevaatlik ja oskab hästi põgeneda. Rebase urul on alati mitu väljapääsu. Urud on põhiliselt kutsikate kasvatamiseks. Ta kaevab urud ise või kohendab mägra urge. Rebasel on väga hea kuulmine ja haistmine ning ta näeb pimedas hästi.
Punarebane on rebaseliikide seas kõige laiema levilaga. Ta elab Palearktises ja Nearktises, kõikjal Euroopas, peaaegu kõikjal Aasias (sealhulgas Jaapanis, ei leidu Indo-Hiinas), kõikjal Kanadas ja suures osas USA-s (ei leidu edelas ning mõnes Texase ja Alaska osas). Mõned asurkonnad on ka Põhja-Aafrikas. Eestis on rebane tavaline loom. Austraaliasse toodi rebane sisse 19. sajandil.
Rebane on karusloom. Ameerika punarebasest on saadud farmides kasvatatav hõberebane. Inglismaal on rebasejaht traditsiooniline ajaviide. Eesti rahvaluules peetakse rebast kavalaks. Loe edasi ... • Arhiiv
24. nädal
muuda
Altamira (hispaania keeles 'kõrge vaade') on koobas Hispaanias, kus asuvad noorema kiviaja aegsed koopamaalid (Altamira koopamaalid).
Altamira koobas asub Kantaabrias Santillana del Mari vallas Kantaabria keskusest Santanderi linnast 30 km lääne pool, Kantaabria ranniku keskosas.
Koobas on 270 m pikk. Peakoridori kõrgus varieerub 2–12 meetrini, laius 6–20 meetrini. Koopa keskmine kõrgus on ligikaudu 11 meetrit.
Koobas on kiviajast saadik muutunud nii looduslike protsesside kui inimtegevuse tagajärjel: koopasuu on sisse varisenud ja sulgunud, mitmes galeriis on olnud varingud, on ehitatud eraldus- ja kindlustusseinu ning tehtud väljakaevamisi.
Koopas on säilinud tööriistu, tulekoldeid ja toidujäänuseid. Altamira on ainuke koopamaalide koht, kus elamise märgid ulatuvad esimesse koopaosasse, kus asuvad maalid. Loe edasi ... • Arhiiv
25. nädal
muuda
Vohilaid on umbes 4 km² suurune asustamata laid Väinameres Hiiumaa idaranniku lähedal Hari kurgus.
Vohilaid on pindala järgi 16. Eesti saar. Hiiu maakonnas on suuremad ainult Hiiumaa ja Kassari. Vohilaid on suurim laiu-nimeline saar Eesti vetes.
Vohilaid jääb Vahtrepa küla maa-alale.
Et laid on Hiiumaale nii lähedal ja Vohilaidu eraldab Hiiumaast madal väin, mille suurim sügavus on keskmise veetaseme korral 40 cm, siis on saarele võimalik sõita maastiku- ja veoautodega.
Vohilaiu nimi tuleb Paul Ariste järgi soomekeelsest sõnast vuohi ("kits"). 1586 mainiti saart nime all Killingeholm (rootsi keeles "(kitse)tallesaar"). Teise versiooni kohaselt tuleb nimi sõnast "vaht" (vahipaik), nagu Vahtrepa küla.
Laiu järgi on nime saanud parvlaev Vohilaid. Loe edasi ... • Arhiiv
26. nädal
muuda
Krahv Konstantin Alexander Karl Wilhelm Christoph von Benckendorff (venepäraselt Александр Христофорович Бенкендорф; 4. juuli (vkj 23. juuni) 1781 Tallinn – 23. september (vkj. 11. september) 1844 Peterburi) oli baltisaksa päritolu Venemaa sõjaväelane (jalaväekindral) ja riigitegelane. Ta on tuntud Venemaa salapolitsei "Sandarmite Erikorpus" loojana ja riikliku julgeolekuasutuse kolmanda osakonna juhina aastatel 1826–1845.
1798. aastal alustas Alexander von Benckendorff väeteenistust allohvitserina Semjonovski ihukaitseväepolgus. Sama aasta detsembris oli ta juba praporštšik ja sai Paul I tiibadjutandiks. 1803. aastal osales ta sõjategevuses Kaukaasias, kus paistis silma vaprusega. Ta osales 1806.–1807. aasta sõjakäigus, sealhulgas Eylau lahingus. 1807. aastal ülendati ta polkovnikuks. Ta osales Vene-Türgi sõjas. 1811. aastal lõi ta Ruse lahingus tagasi Venemaa vägede tagaosa ohustanud Türgi väed, mille eest ta ülendati kindralmajoriks ja teda autasustati Püha Georgi 4. järgu ordeniga. Loe edasi ... • Arhiiv
27. nädal
muuda
Amitriptüliin (Amitriptylin) on ravim, mis keemiliselt kuulub tritsükliliste antidepressantide hulka. Peamine kasutusnäidustus on ükskõik millise päritoluga haiguslik kurvameelsus, millega kaasub või kaasuvad ärevus, pinge, rahutus, sest amitriptüliinil on tugev rahustav toime. Rahustava toime tõttu leiab amitriptüliin laialdast kasutamist ka unehäirete ravis. Seda võib kasutada pika aja jooksul, kuna ta ei tekita sõltuvust. Efektiivne on amitriptüliin ka mitmesugustel põhjustel tekkinud valusündroomi ravis.
1958 asus ravimifirma Merck uurima amitriptüliini kasutamisvõimalust skisofreenia ravis. Sellise huvi põhjustas amitriptüliini keemilise struktuuri sarnasus fenotiasiiniga. Kuid Frank Aydi tähelepanu köitis amitriptüliini molekuli suur sarnasus antidepressiivse preparaadi imipramiiniga. Imipramiin oli sel ajal juba kasutusel depressiooni ravis. Mercki heakskiidul asus Ayd amitriptüliini kliinilisi efekte välja selgitama. 130 patsiendist koosneval uurimisgrupil näitas amitriptüliin head antidepressiivset efekti ja see jõudis turule 1961. Samal ajal käisid uurimistööd ka Hoffmann–La Roche'is ja Lundbeckis, mistõttu preparaat levis kolme ettevõtte arendus- ja turundustöö tulemusena kiiresti üle maailma. Siiski loetakse Mercki amitriptüliini kui antidepressandi väljatöötajaks. Loe edasi ... • Arhiiv
28. nädal
muuda
WMAP (lühend sõnadest "Wilkinson Microwave Anisotropy Probe"; varem MAP) on aastal 2001 üles lennutatud NASA kosmosesond kosmilise mikrolaine-taustkiirguse uurimiseks. Selle ülesanne oli kaardistada taustkiirguse üliväikesed temperatuurierinevused, et aidata kontrollida Universumi kosmoloogilisi teooriaid.
11. veebruaril 2003 avaldas NASA pressiteate Universumi vanuse ja koostise kohta. Sellega oli kaasas Universumi senine parim "beebipilt" (Universum on "pildistatud" 380 000 aasta vanusena). NASA hinnangul on sellel sääraseid hämmastavaid üksikasju, et seda võib pidada viimaste aastate üheks kõige tähtsamaks teaduslikuks tulemuseks. Uued andmed leiti olevat kooskõlas varasemate taustkiirguse mõõtmistega ja kõige populaarsemate ΛCDM-mudelitega.
Ajakiri Science kuulutas WMAP-i 2003. aasta läbimurdeks. Sondi andmetest saadud uurimistulemused olid ajakirja Science 2003. aasta "ülikuumad artiklid" nr 1 ja 2.
Kolme aasta andmed avalikustati 17. märtsi keskpäeval 2006. Need sisaldasid taustkiirguse temperatuuri ja polarisatsiooni mõõtmise tulemusi, mis andsid uue kinnituse standardsele ΛCDM-mudelile ning uusi tõendeid inflatsioonilise universumi hüpoteesi kinnituseks. Loe edasi ... • Arhiiv
29. nädal
muuda
Harilik ebatsuuga (Pseudotsuga menziesii) on männiliste sugukonda ebatsuuga perekonda kuuluv okaspuu.
Eurooplastest avastas liigi šoti kirurg ja loodusteadlane Archibald Menzies, kes leidis harilikud ebatsuugad Vancouveri saarelt 1792. aastal. Tema järgi on liigile antud ladinakeelne nimi. 1825. aastal kirjeldas liiki põhjalikult šoti botaanik David Douglas (1799–1834), kelle järgi on puule antud ingliskeelne nimi Douglas-fir. Tema kogutud seemned jõudsid Suurbritanniasse 1827. aastal.
Harilik ebatsuuga on Põhja-Ameerika lääneosa kõige tähtsam majanduslikult kasutatav puu. Väärtusliku puidu ja kõrge tootlikkuse tõttu on teda laialdaselt kultiveeritud ka Euroopas ja Uus-Meremaal. Majandatavates metsakultuurides võib hariliku ebatsuuga puistu tootlikkus olla aastas 7 m3/ha halvemates ja kuni 28 m3/ha parimates kasvutingimustes, raievanusega 50 kuni 80 aastat.
Kuna roheline ebatsuuga on meil üsna külmakartlik, siis sobib meie kliimasse eelkõige sinihall ebatsuuga ja eurooplaste poolt eristatav teisend hall ebatsuuga (var. caesia). Loe edasi ... • Arhiiv
30. nädal
muuda
Anton Pavlovitš Tšehhov (29. jaanuar (17. jaanuar vkj) 1860 Taganrog – 15. juuli 1904 Badenweiler, Saksamaa) oli vene näite- ja novellikirjanik ning praktiseeriv arst.
Ta oli kohaliku poodniku Pavel Jegorovitš Tšehhovi ja tema abikaasa Jevgenia Jakovlevna Morozova kuuelapselise pere kolmas laps. Tema isa oli sügavalt õigeusklik ja väga despootlik, kellel oli kombeks oma lähedasi türanniseerida ja füüsiliselt karistada.
Aastal 1876 kuulutas Tšehhovi isa end maksuvõimetuks ja kartuses sattuda võlavanglasse põgenes Moskvasse. Tšehhov jäi Taganrogi veel kolmeks aastaks, et lõpetada gümnaasium ja müüa allesjäänud perekonnaasjad. Ta jäi elama oma isakoju, mille omanikuks oli nüüd endine kohtuametnikust üürnik Gavriil Parfentjevitš Selivanov. Selivanov on näidendis "Kirsiaed" kaupmees Lopahhini prototüüp. Üüri, õpingute ja söögi eest maksmiseks andis Tšehhov eratunde ja kirjutas sketše ajalehtedele. Õpingutest ja tööst vaba aja veetis Tšehhov enamasti linnaraamatukogus, kus ta luges Cervantese, Turgenevi, Gontšarovi ja Schopenhaueri teoseid. Loe edasi ... • Arhiiv
31. nädal
muuda
Kesselaid ehk Kessulaid (ka Kessu; saksa keeles Schildau; rootsi keeles Sköld) on 1,7 km² pindalaga laid Suures väinas Muhu saarest idas, mis kuulub Muhu valla koosseisu. Kesselaid on Eesti vanim ja kõrgeim laid. Nime Kessulaid mainiti esmakordselt Johan Månssoni meresõidujuhises 1644.
Laiu geograafilised koordinaadid on 58° 37′ 48″ N, 23° 26′ 29″ E . Ta jääb umbes 4 km kaugusele mandrist ja 3,4 km kaugusele Muhu saarest. Muhu ja Kesselaiu vahele jääb ka Väinamere sügavaim koht (22 m).
Laiu kõrgeim punkt on merepinnast 15,6 m kõrgusel. Künka moodustavad aluspõhja Siluri settekivimid. Põhja- ja looderannikul paikneb 7–8 m kõrgune Kesse- ehk Kessulaiu pank. Selle on murdnud pealetungiv Litoriinameri ja see on osa Lääne-Eesti klindist. Kesselaiu pankrannik võeti looduskaitse alla juba 1938. aastal.
Kesselaid asub Lääne-Eesti saarestiku biosfääri kaitsealal. Loe edasi ... • Arhiiv
32. nädal
muuda
Wilhelm von Hohenzollern (29. juuni 1498 Ansbach – 4. veebruar 1563 Riia) oli viimane Riia peapiiskop alates 1539 kuni oma surmani.
Wilhelm oli Brandenburgi kuurvürsti Albrecht Achillese poja Ansbachi markkrahvi Friedrichi poeg, esimese Preisimaa hertsogi Albrechti vend ja paljude teistegi valitsejate lähisugulane.
Perekonna ühe noorema pojana nähti Wilhelmile ette vaimuliku karjäär, mis talle aga kuigivõrd ei sobinud. 1520. aastatel sai Wilhelmist tõenäoliselt venna Albrechti eeskujul protestant, kuid Riia peapiiskopina pidi ta kuni elu lõpuni olema formaalselt kõrge katoliiklik aukandja. Vaimulikuks ei pühitsetud teda siiski kunagi ja tõenäoliselt soovinuks Wilhelm Liivimaad sekulariseerida. See tal ebaõnnestus, sest tema tegevus Liivimaal tõi kaasa kaks keerulist sisekonflikti: Saare-Lääne ja koadjuutorivaenuse. Viis aastat enne Wilhelmi surma puhkes Liivi sõda ja peapiiskop pidi koos ordumeistriga Poola kuningale Zygmunt II-le alistuma. Peapiiskopi tiitel jäi Wilhelmile siiski kuni surmani. Loe edasi ... • Arhiiv
33. nädal
muuda
Piinia ehk itaalia mänd (Pinus pinea) on männiliste sugukonda männi perekonda kuuluv okaspuu.
Piinia kasvab keskmiselt 12–25 m, harva kuni 35 m kõrguseks. Eluiga on üldjuhul kuni 150, harva 200–250 aastat. Tüvi on sageli lühike ja vonklev, läbimõõt on kuni 1,5 m.
Võra on noorel puul ümarjas ja põõsakujuline, vanemas eas tihe ja vihmavarju kujuga. Vana puu võra läbimõõt võib ulatuda 40–60 meetrini. Korp on paks, plaatjas, punakaspruun kuni oranžikas, mustade vöötidega, sügavrõmeline.
Okkad on kahekaupa kimbus, 10–18 (28) cm pikkused, rohelised ja püsivad võrsetel 2–4 aastat. Noortel, alla 5–10 aasta vanadel puudel on hoopis teistsugused okkad: need kasvavad üksikuna, on 1,5–4 cm pikad ja sinakasrohelised. Alates kolmandast eluaastast hakkavad juveniilsete okaste vahele kasvama täiskasvanud puu okkad ja hiljemalt 10. eluaastaks on kõik juveniilsed okkad välja langenud. Kuid ka vanadel puudel võib esineda juveniilseid okkaid: need hakkavad kasvama puu vigastamise kohta, näiteks võrse murdmise järel. Loe edasi ... • Arhiiv
34. nädal
muuda
Andesiit on üks vulkaanilistest kivimitest, tüüpiline keskmise koostisega kivim.
Andesiit on basaldi järel kõige levinum vulkaaniline kivim. Andesiit on kõige levinum subduktsioonivööndi vulkanismi produkt ja seetõttu eriti iseloomulik Vaikset ookeani ümbritsevale tulerõngale. Siiski ei pea andesiit esinema tingimata subduktsioonivööndi tektoonilises režiimis, sest andesiiti defineeritakse keemilise koostise, mitte tekketingimuste järgi. Valdavalt andesiitse laavaga vulkaanid on plahvatusliku iseloomuga ja tekitavad lisaks laavale suures koguses tefrat. Andesiitse laavaga vulkaanipursked võivad olla väga ohtlikud ja võimsad, sest sageli kaasnevad nendega lõõmpilved.
Andesiit on värvuselt tume- kuni helehall või pruun. Mineraloogiliselt koosneb andesiit peamiselt pürokseenist, plagioklassist, küünekivist ja biotiidist. Andesiit on koostiselt lähedane basaldile ja datsiidile. Keemiliselt koostiselt on andesiit nende vahevorm ning moodustab reeglina sujuva ülemineku värvitoonis: murenemata basalt on must, andesiit enamasti tumehall või pruun ja datsiit helehall. Andesiidi struktuur on enamasti porfüüriline, mis tähendab, et valdavalt peeneteralises kivimis esinevad suuremad fenokristallid. Loe edasi ... • Arhiiv
35. nädal
muudaPiinlikkus ehk piinlikkustunne on emotsioon, mis on seotud olukorraga, kus teised näevad pealt või saavad teada midagi, mida asjaosaline häbeneb. Piinlikkust võidakse tunda nii enese kui ka teiste pärast.
Piinlikkuse välisteks avaldusteks võivad olla punastamine, higistamine ja kogelemine. Piinlikkust võidakse varjata naeratuste, närvilise naeruga või vihapurskega.
Piinlikkust eristatakse häbist, kuigi nad esinevad sageli koos ja on sarnase iseloomuga. Piinlikkus ei ole nõrk häbi ega pruugi üldse olla nõrgem emotsioon kui häbi. Erinevalt piinlikkusest ei eelda häbi häbenetava asjaolu või teo teistele teatavaks saamist ega sellele mõtlemist. Erinevalt häbist ei eelda piinlikkus, et asjaosalise juures oleks tema enda arvates midagi laiduväärset.
On ka väidetud, et piinlikkustundele erinevalt häbist ongi iseloomulik, et kogetakse teiste teenimatut negatiivset hinnangut.
Gabrielle Taylori järgi esineb piinlikkus (inglise keeles embarrassment) alati olukordades, kus teiste inimeste juuresolekul kogetakse, et ei osata või ei suudeta kohaselt reageerida. Loe edasi ... • Arhiiv
36. nädal
muuda
Krahv Friedrich Wilhelm Rembert von Berg (27. mai 1794 Sangaste mõis – 18. jaanuar (vkj 6. jaanuar) 1874 Peterburi) oli baltisaksa päritolu Venemaa sõjaväelane ja riigitegelane. Berg oli kindraladjutant (1831), Riiginõukogu liige (1852), Soome kindralkuberner (1854–1861), Poola asekuningas (1863–1874), kindralfeldmarssal (1865) ning Vene Geograafiaseltsi auliige (1870).
Friedrich Wilhelm Rembert von Berg sündis Beļava ja Sangaste mõisniku Friedrich Georg von Bergi ja Gerdruta Wilhelmine von Ermesi vanima pojana. Tal olid nooremad vennad Gustav, Magnus ja Alexander. Friedrich Wilhelmi ja tema vendade koduõpetaja oli hilisem tuntud astronoom Wilhelm Struve.
1810. aastal asus Berg õppima Tartu Ülikooli. Kui Napoleon I tungis 1812 Venemaale, lahkus Berg ülikoolist ja astus vabatahtlikult junkruna Liepāja jalaväepolku. Polk kuulus Riia korpusesse, mida juhatas Magnus Gustav von Essen. Tänu oma haridusele ja keeleoskusele viidi ta peatselt korpuse kortermeistri teenistusse staabitööle. Augustis ülendati Berg alamporutšikuks ja viidi üle Tema Keiserliku Kõrgeaususe kaaskonna kortermeistri osakonda. Loe edasi ... • Arhiiv
37. nädal
muuda
Hiigelnulg (Abies grandis) on männiliste sugukonda nulu perekonda kuuluv igihaljas okaspuu.
Hiigelnulg kasvab keskmiselt 40–60, harva üle 80 m kõrguseks, olles nulu perekonna üks kõrgeimaid esindajaid. Vaikse ookeani rannikualal kasvavad hiigelnulud üldjuhul kõrgemaks kui sisemaal. Nende eluiga on tavaliselt kuni 250, harva ka üle 300 aasta.
Tüve läbimõõt on tavaliselt 0,5–1 m, kuid soodsates kasvutingimustes võib küündida kahe meetrini. Puukoor on hall, noortel puudel sile ja õhuke, vanadel pikirõmeline ja paks.
Hiigelnulu juurestik on plastiline. Sügavates ja kuivades muldades areneb välja peajuurega sammasjuurestik, niisketes pinnastes aga vaid narmasjuurestik. Hiigelnulu juured ei kasva nii sügavale kui harilikul ebatsuugal, keerdmännil või kollasel männil, kuid arenevad sügavamale kui Engelmanni kuuse, läänetsuuga või hiigel-elupuu juurestik.
Hiigelnulu võra on laikoonusja kujuga. Võrsed on helepruunid ja nõrgalt karvased. Pungad on purpurjad, rohelised või pruunid, vaigused ja ümarad. Okkad on 2–6 cm pikkused, kusjuures alumised okkad umbes poole pikemad kui ülemised, lameda ristlõikega, pealt läikivad, tumerohelised, tipuosas sisselõikega, nende allküljel on kaks heledat õhulõheriba. Loe edasi ... • Arhiiv
38. nädal
muuda
Johann Michael Haydn (14. september 1737 Rohrau – 10. august 1806 Salzburg) oli austria helilooja, Viini klassiku Joseph Haydni noorem vend.
Johann Michael Haydni isa Matthias oli tõllassepp ning Rohrau külavanem, kuid tegeles ka pärimusmuusikaga: laulis ja mängis harfi. Ta pidas väga oluliseks, et tema pojad õpiksid laulma. Haydnite ema Maria oli krahv Harrachi kokk.
Michael sai muusikalise hariduse Viini Püha Stefani toomkirikus, mis oli tol ajal selleks parim võimalus. Varem oli sinna õppima asunud ka tema vanem vend Joseph. Vaatamata väga heale poiss-soprani häälele jäi ta ikkagi oma venna varju, kusjuures õpitulemustelt oli ta Josephist üle. Sellegipoolest oli mõlemal poisil suuri raskusi käitumisega ja nende karistamine muutus väga tavaliseks.
15. novembril 1748 saabus aga pööre. Keisripaari osalusel toimus Viini lähedal Klosterneuburgi kirikus Pühale Leopoldile pühendatud pidulik missa. Seal laulsid Püha Stefani poisid, sealhulgas vennad Haydnid. Nagu tavaliselt, esitas soolopartiid Joseph, kelle häälemurre oli sedavõrd kuulda, et keisripaar nõudis solisti vahetust. Nii lauliski esmakordselt soolopartiid tollal 11-aastane Michael. Ilusa etteaste eest teenis ta keisrilt 24 tukatit, millest poole palus ta saata lohutuseks oma isale, kes oli kaotanud ühe oma loomadest. Loe edasi ... • Arhiiv
39. nädal
muuda
Tuuru–Puise tee (registreerimisnumber 16112) on 7,8 kilomeetrit pikk pinnatud kruusatee Lääne maakonnas Ridala vallas Puise poolsaarel, üks Eesti kõrvalmaanteedest.
Tee saab alguse Parila–Kiideva tee 8. kilomeetripunkti juurest Tuuru külas, liigub piki Puise poolsaare põhja- ja looderannikut läbi Põgari-Sassi ja lõpeb Puise külas Puise ninal. Seega läbib tee kolme küla.
Teetamm on ümbritsevast alast enamasti kraavidega eraldatud ja kõrgemal. Tee ületab 13 truupi, kuid mitte ühtegi silda.
Tee äärde jääb 4 bussipeatust. Peatused on (Tuuru poolt): Tõnnu, Põgari-Sassi, Kalaspordibaas ja Puise I (Puise rannamägi).
Täpselt 1. kilomeetripunkti juures asub Põgari palvemaja, milles pidas Otto Tiefi valitsus oma viimase istungi. Loe edasi ... • Arhiiv
40. nädal
muuda
Jakob Friedrich von Abel (9. mai 1751 Vaihingen an der Enz – 7. juuli 1829 Schorndorf) oli saksa filosoof, psühholoog ja pedagoog. Ta on tuntud eeskätt oma mõju tõttu noorele Friedrich Schillerile.
Ta pärines lugupeetud Württembergi ametnikeperekonnast. Ta astus 1764, veel alla 14 aasta vanusena, evangeelsesse kloostrikooli Denkendorfis; 1766 läks ta koos oma koolikaaslastega üle Mailbronni kloostrikooli. 1768 sooritas ta lõpueksami oma aastakäigu kolmandana. Seejärel läks ta õppima Tübinger Stifti. Ta õppis teoloogiat, filoloogiat ja filosoofiat, et saada kirikuõpetajaks. 1770 lõpetas ta magistrina.
Württembergi maaisand Karl Eugen oli 1770 asutanud Solitudes eliidile mõeldud õppeasutuse ja otsis 1772 Tübingenis isiklikult sinna professoreid. Kui talle öeldi, et Abel ei ole kandidaatide seas, sest ta on liiga lühikest kasvu, teatas hertsog, et ta ei mõõda oma professorite kõlblikkust küünraga. Nõnda sai Abel 21-aastasena filosoofiaprofessoriks. Loe edasi ... • Arhiiv
41. nädal
muuda
Igimänd (Pinus longaeva) on männiliste sugukonda männi perekonda kuuluv okaspuu. Pikka aega peeti teda ohtelise männi (Pinus aristata) teisendiks.
Igimännile kuulub vanima tüvega puu tiitel meie planeedil. Metuusala nime kandva puu vanus on ligi 4800 aastat ja ta kasvab Valgetes mägedes Californias. Ainult vanima tüvega, mitte vanimaks puuks nimetatakse Metuusalat seetõttu, et 2004 avastati Rootsist harilik kuusk, mille juurestiku vanuseks määrati radiosüsiniku meetodil 9550 aastat.
Igimänd on väga aeglase kasvuga. Looduslikus levilas kasvab ta enamasti kuni 10 m, soodsates kasvukohtades kuni 18 m kõrguseks. Tüve läbimõõt on tavaliselt kuni 2,0 m. Suurim registreeritud tüve läbimõõt oli 3,68 m ja see puu oli 15,8 m kõrge. Võra on ümar või ebakorrapärane, kõrgel mägedes tihti looklev. Tüve koor on punakaspruun, õhuke ja rõmeline. Oksad on tihti väändunud. Loe edasi ... • Arhiiv
42. nädal
muuda
Josquin des Prez (1450 ja 1455 vahel – 27. august 1521 Condé-sur-l'Escaut) oli prantsuse-flaami renessansshelilooja. Teda peetakse tavaliselt prantsuse-flaami koolkonna keskseks figuuriks. Josquini nimetatakse esimeseks kõrgrenessansi vokaalpolüfoonia meistriks.
16. sajandi jooksul tõusis ta ajastu suurima helilooja staatusesse, tema tehnilist ja väljenduslikku meisterlikkust imetleti ja imiteeriti. Käsikirjade ümberkirjutajad omistasid paljud anonüümsed heliteosed talle, et suurendada oma müügiedu. Talle on kokku omistatud vähemalt 374 teost. Alles tänapäeval on hakatud nendest mõnede autorlust kahtluse alla panema.
Josquin kirjutas nii vaimulikku kui ilmalikku muusikat ning teoseid kõigis ajastu tähtsates vokaalžanrides, muu hulgas missasid, motette, šansoone ja frottolasid. 16. sajandil ülistati nii tema meloodia loomise annet kui ka tehnilist leidlikkust. Tänapäeval on uurijad püüdnud kindlaks määrata tema stiili tunnuseid ja selle alusel ära tunda ekslikult talle omistatud teoseid, kuid see on osutunud keeruliseks, kuna Josquin armastas järjestikustes teostes kasutada väga erinevaid kompositsioonivõtteid. Kuigi tänapäeval püütakse "Josquini kaanonist" teoseid eemaldada ja nende õigetele autoritele omistada (mõned nendest kuuluvad tema kõige kuulsamate hulka), esindab tema ülejäänud looming siiski renessanssmuusika väga väärtuslikku osa. Loe edasi ... • Arhiiv
43. nädal
muuda
Karl V (24. veebruar 1500 Gent – 21. september 1558 Hispaania, Extremadura) oli Habsburgide soost Saksa-Rooma riigi valitseja 1519–1556, keiser alates 1530. aastast, Aragóni ja Kastiilia (hilisema Hispaania) kuningas (Carlos I nime all) 1516–1556 (Kastiilia kuningaks sai ta ametlikult alles pärast oma nõdrameelse ema Juana surma 1555, kuid tegelikult valitses alates 1516), Saksa kuningas 1519–1531, Itaalia ja Napoli kuningas (Carlo IV nime all), Burgundia hertsog (Charles II nime all) (1506–1555) ja Austria ertshertsog 1519–1521.
Tema ajal jõudis Habsburgide dünastia oma võimsuse tipule. Et tema võimu alla kuulusid ka Hispaania asumaad Lõuna-Ameerikas, siis väideti Karl V impeeriumi kohta õigusega, et selle kohal ei looju päike kunagi. Teda peetakse ka valitsejaks, kes jõudis universaalmonarhia idee elluviimisele kõige lähemale. Oma elu jooksul sai ta tuntuks katoliikluse kindlameelse kaitsja, osava sõjamehe, diplomaadi ning (nagu tema paljud esivanemad) pidevas rahanappuses oleva valitsejana.
Tema peamised rivaalid olid Prantsuse kuningas François I, Inglise kuningas Henry VIII ja Türgi sultan Suleiman I Tore. Loe edasi ... • Arhiiv
44. nädal
muuda
Crater Lake ('Kraatrijärv') on järv USA-s Oregoni osariigis. Ta on moodustunud Mazama vulkaani kaldeerasse.
Järve pindala on 52,9 km², ruumala 19 km³. Tema suurim sügavus on 594 m, keskmine sügavus 350 m. Crater Lake on USA sügavaim järv, maailmas on ta sügavuselt 7.
Järve ega sellest välja ei voola ühtegi jõge. Veetase püsib stabiilsena, sest aurumine ja sademed on tasakaalus.
Crater Lake'i kaldad on väga järsud, ulatudes järvepinnast 600 meetri kõrgusele. Ka järve põhi, mida on korduvalt batümeetriliselt uuritud, on väga liigestunud.
Aastal 1902 moodustati Crater Lake'i ümber Crater Lake'i rahvuspark, mida külastab aastas keskmiselt 456 tuhat turisti.
Üks järve vaatamisväärsusi on Old Man of the Lake, suur puu, mis on järves vähemalt aastast 1896 vertikaalselt ringi hulpinud. Tänu külmale veele on puu üsna hästi säilinud. Loe edasi ... • Nädala artiklite arhiiv
45. nädal
muuda
Suhkrumänd (Pinus lambertiana) on männiliste sugukonda männi perekonda kuuluv okaspuu. Ta kuulub viieokkaliste mändide rühma alamperekonda Strobus ja on nime saanud tüves sisalduva magusa vaigu järgi, mida indiaanlased kasutasid köha ravimiseks. Eurooplastest avastas suhkrumänni šoti botaanik David Douglas 1826. aastal Oregoni territooriumilt.
Suhkrumänd on kõrge ja pikaealine okaspuu, mille eluiga küündib 400–500 aastani. Puu kasvab tavaliselt 30–50 m, harva kuni 75 m kõrguseks. Maksimaalne registreeritud kõrgus on 81,7 m, olles sellega männi perekonna kõige kõrgem esindaja. Suhkrumänni käbid on okaspuude seas kõige suuremad, 25–50 cm pikkused, sümmeetrilised, silinderjad, veidi kaardus, vaigused ja läikivalt kollakaspruunid.
Suhkrumänni levila asub Põhja-Ameerika lääneosas Oregonist kuni Mehhiko loodeosani, kus ta kasvab 300–3200 m kõrgusel üle merepinna. Suure osa tema kasvukohtadest moodustavad mäenõlvad. Puhaspuistus kasvab ta harva, enamasti leidub teda üksikute puude ja rühmadena okas- ja segametsades. Loe edasi ... • Nädala artiklite arhiiv
46. nädal
muuda
Paide ordulinnus (saksa keeles Weißenstein; alamsaksa keeles Wittenstein) oli Liivi ordu rajatud linnus Paides. Tänapäeval on linnus varemeis, aga linnuse peatorn on taastatud.
Ordulinnus valmis esialgsel kujul 1265 Liivi ordu maameistri Konrad von Manderni valitsusajal. Kuna Stensby lepingu järgi ei tohtinud Liivi ordu Taani kuningale Valdemar II-le kuuluvale Järvamaale linnuseid ehitada, rajati paekivist kindlus Alempoisi maa-alale, vahetult vastu Järvamaa piiri. Esimene kindlusehitis Paide Vallimäel võis olla võimas linnusetorn, mida tänapäeval tuntakse Paide Vallitornina (varem Pikk Hermann), kuid viimase aja arheoloogilised uurimised on selle tugeva kahtluse alla seadnud.
Paide linnusest kujunes Liivi ordu Järva foogti ja Paide komtuuri residents. Kindluse ümber tekkinud asula sai 1291 linna õigused.
14. sajandil võeti linnuses ette suured ehitustööd, rajati kabel ja kapiitlisaal. 1343 puhkes Jüriöö ülestõus ning 4. mail kogunesid ordumeister Burchard von Dreileben, Tallinna piiskop ning eestlastest ülestõusnute juhid, neli kuningat ja neid saatvad kolm sulast, Paide linnusesse läbirääkimisi pidama. Ülestõusnute esindajad hukati linnuses. Loe edasi ... • Nädala artiklite arhiiv
47. nädal
muuda
Antarktis on Maa lõunapoolust ümbritsev manner. Antarktis paikneb lõunapoolkeral Antarktika maailmajaos ja seda ümbritseb Lõuna-Jäämeri.
Mandri pindala on koos šelfiliustikega 14 miljonit ruutkilomeetrit. Ta on suuruselt viies manner, olles suurem üksnes Austraaliast.
Ligi 98% Antarktisest on kaetud mandrijääga, mille keskmine paksus on 1790 m ja maksimaalne paksus üle 4500 m.
Antarktis on keskmiste näitajate poolest kõige külmem, kuivem, tuulisem ja kõrgem kontinent. Antarktis on kõrb, kuna rannikupiirkonnas langeb sademeid aastas vaid 200 mm ja sisemaal veelgi vähem.
Antarktisel puudub püsiv inimasustus, kuid uurimisjaamades üle kogu mandri töötab aasta ringi 1100–4400 inimest.
Vaid külmakindlad elusorganismid jäävad sellel mandril ellu. Nende hulka kuuluvad pingviinid, loivalised, ümarussid, loimurid, lestalised, vetikad, samblikud ja samblad. Loe edasi ... • Nädala artiklite arhiiv
48. nädal
muuda
Korporatsioon Sakala (ametlikult korp! Sakala) on 27. novembril (vkj 14. novembril) 1909 Tartus asutatud akadeemiline organisatsioon.
Enne Teist maailmasõda tegutseti Tartus, Tallinnas ja Viljandis, kuid pärast Nõukogude okupatsiooni algust 1940. aasta suvel keelati tudengiorganisatsioonid, sealhulgas korp! Sakala. Pärast sõda jätkati tegevust paguluses: koondised tekkisid Rootsis, Saksamaal, Inglismaal, Austraalias, Kanadas ja USA-s. Väliskoondistest on säilinud Rootsi, Austraalia ja Kanada koondis. Korporatsioon Sakala on meesorganisatsioon.
Korp! Sakala taasasutati Eestis 1989. aastal. Seda ideed kandsid põhiliselt grupi “Ülikool relvavabaks” liikmed. Juba järgmisel, 1990. aastal taastati ka Tallinna osakond ja esimesed uued liikmed võeti (esialgu küll mitteametlikult) vastu 1. veebruaril. Alates 1990. aastate lõpust on liikmete hulk stabiilselt kasvanud ja Tartu konvendihoone on tagasi saadud. Tänapäeval tegutsetakse Tartus ja Tallinnas. Tallinna osakonna ruumid asuvad Raekoja platsil Tudengimajas. Loe edasi ... • Nädala artiklite arhiiv
49. nädal
muuda
Breweri kuusk (Picea breweriana) on männiliste sugukonda kuuse perekonda kuuluv igihaljas okaspuu.
Puu kasvab tavaliselt 24–30 m kõrgeks, suurimaks kõrguseks on mõõdetud 53,7 m. Eluiga on kuni 900 aastat.
Võra on tihe ja kooniline. Tüve läbimõõt on tavaliselt 1,17–1,35 m. Võra on väga iseloomulik: oksad on rõhtsad ja sellelt ripuvad alla võrsed, mis moodustavad justkui kardina. Kuid selline võra hakkab kujunema alles 10–20 aasta vanustel puudel, mis on 1½–2 m kõrged, noorematel paiknevad võrsed rõhtsalt ja üsna hõredalt. Võra on kardinataoliseks kujunenud kohastumusena lumerohketes piirkondades kasvamiseks, sest niimoodi ei murdu oksad lume raskuse all: lumi ei kogune okstele.
DNA uuringute alusel on Breweri kuusk teiste kuuseliikidega võrreldes basaalne liik ehk teisisõnu eraldus teistest kuuseliikidest esimesena. See annab kinnitust seisukohale, et kuuse perekond kujunes välja Põhja-Ameerikas ja levis sealt teistele mandritele. Loe edasi ... • Nädala artiklite arhiiv
50. nädal
muudaVintpüss Mossin-Nagant (ka Mosin-Nagant) ehk kolmeliiniline vintpüss on poltlukuga viielasuline salvvintpüss, mis oli Vene sõjaväe ja Punaarmee põhirelv 1940. aastate lõpuni, snaiperpüssina kuni 1960. aastateni. See kuulus ka Eesti sõjaväe relvastusse. Kolmeliiniline tähendab relva kaliibrit: kolm liini ehk kümnendiktolli on 7,62 mm.
Mossin-Naganti vintpüss töötati välja 1891. aastal Sergei Mossini juhtimisel. Esialgu oli relva nimi "3-liinine (hiljem 7,62 mm) vintpüss, 1891. aasta mudel", pärast Oktoobrirevolutsiooni lisati sellele patriotismi märgina Mossini nimi. Relv valmis koostöös Belgia ettevõttega Nagant ja sellepärast kasutatakse eeskätt Läänes selle kohta liitnime Mossin-Nagant. Vene vintpüssi näol polnud siiski tegu lihtsa hübriidi või koopiaga, vaid terviklahenduse ja kokkuvõttes iseseisva mudeliga. Loe edasi ... • Nädala artiklite arhiiv
51. nädal
muuda
Pärispatuta Saamise Mariaanid (ametliku nimega Pühima Neitsi Maarja Pärispatuta Saamise Kleerikute Mariaanide Kongregatsioon, ladina keeles Congregatio Clericorum Marianorum ab Immaculata Conceptionis Beatissimae Virginis Mariae) on 1673 poola preestri Stanisław Papczyński asutatud kongregatsioon katoliku kirikus, kuhu kuulub kaasajal umbes 490 preestrit ja venda 18 riigis üle maailma.
Mariaanide põhitegevus on tänapäeval töö kogudustes. Nad täidavad kõiki kogudusepreestri funktsioone ja pööravad erilist tähelepanu vaimulikule haridusele. Samuti on nad aktiivselt laiendanud misjonitegevust, peamiselt Aafrikas ja Lõuna-Ameerikas, vähemal määral Aasias.
Kongregatsiooni on alates asutamisest iseloomustanud pühendumine Neitsi Maarjale, millest tuleneb ka nende nimi – mariaanid. Oma eriliseks kohuseks on nad pidanud puhastustules viibivate hingede eest palvetamist. Loe edasi ... • Arhiiv
52. nädal
muudaVabadussild on Emajõge ületav sild Tartu kesklinnas. See ühendab Laia tänavat Vene tänavaga.
Esimesed kirjalikud andmed Tartus Vene värava juures asuvast Vene sillast pärinevad aastast 1554.
Peeter I lasi 1704 Tartu vallutamisel Vene väravast veidi ülesvoolu ehitada oma vägede ületoomiseks ajutise parvsilla.
1772. aasta Tartu plaanile on Laia tänava otsa kavandatud kivist sild, kuid projekti ellu ei viidud, sest 1775 toimus Tartus suur tulekahju.
1810 ehitati üle jõe puusild, mis amortiseerus üsna kiiresti. 1823 see lammutati ja 1826 rajati uus puusild. See pidas vastu peaaegu terve sajandi, kuni läks 1923 arvatavasti jõeauriku sädemest põlema. Sild sai niivõrd kannatada, et seda ei saanud taastada, mistõttu linnavalitsus otsustas ehitada püsivamast materjalist uue silla. Loe edasi ... • Arhiiv