Voldemar Vöölmann
Voldemar Vöölmann (3. oktoober (vkj)/ 15. oktoober 1887 Tallinn – 14. juuni 1937 NSV Liit) oli Eesti kommunistlik poliitik, Tallinna linnavalitsuse juht septembrist 1917 kuni märtsini 1918.
Elulugu
muudaTa oli 1904. aastast VSDTP liige. Aastatel 1906–1907 VSDTP Tallinna komitee sekretär[1], aastatel 1907–1913 vangis ja 1913–1917 asumisel.
Vene Ajutise Valitsuse poolt 15. aprillil 1917 antud uue linnaseaduse põhjal 6. augustil 1917 toimunud Tallinna Linnavolikogu valimistel said enamuse sotsiaaldemokraadid-enamlased (31 kohta). Ka Vöölmann valiti Tallinna Linnavolikokku[2] ning valiti Tallinna Linnavalitsuse esimeheks (Linnaameti esimees[3]) (tänapäeva mõistes Tallinna linnapeaks). 1917. aastal oli ta veel Tallinna Nõukogu Täitevkomitee ja Eestimaa Nõukogude Täitevkomitee esimehe asetäitja ja VSDT(b)P Eestimaa büroo liige.
Tallinna okupeerimise järel Saksa vägede poolt ei lahkunud ta linnast nagu tegid tema enamlastest parteikaaslased. 24. veebruaril 1918 enne Tallinna langemist Saksa vägede kätte põgenesid Eestimaa Nõukogude Täitevkomitee liikmed koos Balti laevastikuga Soome kaudu Nõukogude Venemaale (vt Balti laevastiku Jääretk). Vöölmann püüdis linnavalitsust töös hoida, kuni Saksa okupatsioonivõimud võtsid temalt 4. märtsil linna asjaajamise üle.[4] Talle järgnes ametisse pandud Tallinna ülembürgermeistina Erhard Arnold Julius Dehio.
Vene NSFV-s oli ta aastast 1918 Moskvas juhtiv majandustöötaja, 1923–1925 Kasahhi ANSV Rahvakomissaride Nõukogu esimehe asetäitja ja Majandusnõukogu esimees, 1925–1928 Vene NFSV Rahvakomissaride Nõukogu juures asunud plaanikomisjoni esimehe asetäitja ning 1928–1930 Vene NFSV Ehituskomitee esimees, aastast 1930 Vene NFSV Rahvakomissaride Nõukogu erivolinik kapitaalehituse alal.
Ta sai 1935. aastal noomituse kompartei pealiini mittejälgimise eest: "Kuna sm. Vöölmann mitme aasta jooksul aktiivselt osa võttis sklokast[5] ja põhimõttetust fraktsioonilisest võitlusest EKP juhtimise vastu, omas grupilikus võitluses tarvitas sklokalisi võtteid ja ei põrganud tagasi tarvitamast abinõusid, et süüdistada oma vastaseid poliitilises mitteaususes, üles astudes süüdistustega oma vastaste vastu, samal ajal kinni mätsis oma poliitilisi kõikumisi ja vigu ning oma poolehoidjate poliitilisi vigu ja kõikumisi, rikkus kõrgemate parteiorganite otsust fraktsioonilise võitluse lõpetamise suhtes, siis sm. Võõlmann on ära teeninud enam rängema parteikaristuse. Kuid arvesse võttes tema revolutsioonilisi teeneid, RKK loeb küllaldaseks kuulutada sm. Vöölmannile noomituse ja hoiatada teda, et vähemagi katse juures uuesti alustada sklokalist võitlust, ta paneb end väljaspoole parteid".[6]
Ta hukati 14. juunil 1937 suure puhastuse ajal.[7]
Tegelaskujuna filmis
muudaFilmis "Kaks päeva Viktor Kingissepa elust" (1981) kujutas teda näitleja Sulev Luik.[8]
Vaata ka
muudaViited
muuda- ↑ Katkendid mineviku võitlustest., Edasi: Venemaa Kommunistline (enamlaste) Partei Peterburi Eesti osakonna häälekandja, nr. 57, 14 märts 1923
- ↑ "Täna ajaloos 19.08: asutati üks Eesti olulisemaid teatreid". Heureka.
- ↑ Linnaameti esimees Wöölmann, Tallinna Teataja (1910-1922), nr. 245, 31 oktoober 1917
- ↑ Tiit Rosenberg. "1877. aasta linnaomavalitsuse reform ja Tallinna baltisaksa linnapead 1878–1918". // Õpetatud Eesti Seltsi aastaraamat 2016. Tartu 2017. Lk 30
- ↑ Vene keeles склока – kaklus, tülinorimine
- ↑ "Rahvusvahelise Kontrollkomisjoni otsus Eesti küsimuse kohta". Edasi nr 106, 6. august 1935. Lk 4
- ↑ Suurkask, Heiki. "Hea kommunist on surnud kommunist". Eesti Päevaleht.
- ↑ "Kaks päeva Viktor Kingissepa elust I jagu (1981)". Eesti filmi andmebaas.
Kirjandus
muuda- Olaf Kuuli. "Fontanka ja Moika vahel. Eesti kommunistide sisetülidest aastail 1919–1938". Tallinn 2010. ISBN 9789949213627, 111 lk
Välislingid
muuda- Voldemar Vöölmann Eesti biograafilises andmebaasis ISIK
| Eelnev Gavriil Beljagin linnapea kohusetäitja |
Tallinna Linnavalitsuse esimees 1918 |
Järgnev Erhard Arnold Julius Dehio Tallinna ülembürgermeister |