William Blake

William Blake (28. november 1757 London – 12. august 1827) oli kunstniku ja kirjanikuna inglise romantismi üks olulisemaid esindajaid. Tema müstilised ettekuulutusraamatud ja luule põhinevad suuresti keerulisel ja kõikehõlmaval kunstnikumütoloogial ja Piiblil.

William Blake
William Blake'i portree (Thomas Phillips, õli lõuendil, 1807)
Sündinud	28. november 1757 London, Inglismaa
Surnud	12. august 1827 London, Inglismaa
Tegevusala	graafika, maal, kirjandus
Kunstivool	romantism
Mõjutanud	Prerafaeliitide vennaskond

Kaasaegsed pidasid Blake'i ekstsentrikuks ja hullumeelseks ning ta jäi eraklikuks isegi olemuselt sarnaste ideaalidega romantikute hulgas. Blake oli fanaatilisusesse kalduv müstik ja radikaalsete vaadetega individualist.

Lapsepõlv ja mõjutajad

"Mässavate inglite põrgusse heitmine" (1808)

William Blake oli Londoni pudupoodniku perekonna kolmas laps. Tema vanematest ei ole kuigi palju teada, sest mingil põhjusel eelistas ta neist vaikida ja kirjutada hoopis "Sünniinglist" ja "Inglist, kes mind valvas sünnitunnil". Williami vanemad ei olnud anglikaani kiriku liikmed, vaid kuulusid vabakodusse. Vagadus oli nende perekonnas sügavalt juurdunud, nii Blake kui ka tema vanem vend James nägid religioosseid hallutsinatsioone (James väitis end näinud olevat Aabrahami ja Moosest). Tal oli ka vend John, kelle jaoks Williamil ei jätkunud häid sõnu. Ta kirjutas temast kui kurjast vennast ja ka nooremasse õesse Catherine'i suhtus ta pigem üleoleku kui vennaliku armastusega. Sügavalt kiindunud oli Blake üksnes väikevend Robertisse, kellele ta õpetas hiljem joonistamist ja trükitehnikaid.

Blake'ide perekondlik õhkkond oli tõenäoliselt sõbralik ja vabameelne, kuigi Blake'i luule on täis perekonda ähvardamise ja reeturlikuna kujutamise sümboleid. Tundlikku ja riiakat Williami õpetas isa kodus ise, William luges palju ning talle osteti kipskujusid ja gravüüre, et kunstiandega noormees saaks oskusi arendada.

Piibel oli perekonnas aukohal, pidevalt jutu- ja mõtteaine, saades nõnda Blake'i kunstnikumütoloogia vundamendiks. Suur lugemus ning lapsena alanud religioossed hallutsinatsioonid kujundasid tema kirju loomingu ilme. Ta olevat jumalat näinud esimest korda nelja-aastaselt, kui see enda nägu vastu aknaruutu surus. Ka oma paljudel jalutuskäikudel Londoni lähiümbruses nägi ta viirastusi, näiteks ühel korral silmas ta ingleid täis puud.

Prohvetlikke nägemusi nägi noor Blake ka kodu katuselt, kus võis silmitseda päikesetõuse ja -loojanguid Saint Pauli katedraali kupli taga. Öist Londoni taevast silmitsedes mõtles ta välja uusi tähtkujusid, nagu Trükikoda ja Skulptori Ateljee, ning nende keskel ilmutasid talle end taevased olendid mõõkade ja odadega. Nõnda kujunes Blake'i visuaalselt äratuntav kunstnikumütoloogia, mis oli tema loomingu alus. 18. sajandi muutunud Londoni tänavapilt tööliste ja suitsevate tehasekorstnatega segunes erakordse kujutlusvõime ja nägemuspiltide sageduse tõttu tema enda piiblilinnaga.

Haridus ja abielu

"Armastajate keeristorm" – illustratsioon Dante "Jumalikule komöödiale" (1824–1827)

Kümneaastaselt (1767) astus William Blake Henry Parsi joonistamiskooli, kus avastas enda jaoks luule. Viis aastat hiljem sai temast graveerija James Basire õpipoiss. Noor Blake veetis suure osa ajast Westminster Abbey ning teiste Londoni kirikute juures skulptuure, haudu ja monumente joonistades – gootika mõjutused on tema loomingus tunda.

Õpipoisi lepingu aegumise järel asus ta õppima Kuninglikku Kunstide Akadeemiasse, kus sõbrustas kunstnike James Barry (1741–1806), John Hamilton Mortimeri (1740–1779), Thomas Stothardi (1755–1834), kunstnikust kirjaniku Henry Fuseli (1741–1825) ja skulptor John Flaxmaniga (1755–1826). Neil oli mõju üksteise loomingule ja ka ühised poliitilised vaated. Hiljem aitavad põgusa akadeemia kogemuse ajal saadud sõbrad rahamuredes Blake'i. Blake põlgas tollase Kuningliku Akadeemia president Joshua Reynoldsi (1723–1792) silmakirjalikkust, Blake'i suhtumine haridussüsteemidesse oli avalikult vaenulik, pidades olulisemaks isiklikku inspiratsiooni ja loomegeeniust. Sellele vaatamata osales ta alates 1783. aastast mõnikord Akadeemia näitustel.

1782 abiellus William Blake Catherine Boucheriga ja kaks aastat hiljem avas ta Broad Streetil väikese trükikoja. Tema koostööpartner oli James Parker, kellega sõbrunesid Basire juures. 1787. aastal suri vend Robert, mis mõjus Blake'i keerulisele psüühikale väga tugevalt. Lisaks müstitsismi süvenemisele rääkis Blake, kuidas surnud vend teda unenägudes külastab, vend olevat talle õpetanud erilist trükkimistehnikat, mida William kasutas näiteks trükkides "Süütuse laule". Ta hakkas läbi käima äsja tekkinud Swedenborgi Uue Kirikuga, elas kaasa Bastille langemisele Pariisis ja tundis sümpaatiat radikaalsete vabariiklaste vastu.

1794. aastal vähenes tema huvi poliitika vastu. 1800. aastal kolis Blake Felphami Sussexis, et täita oma patrooni, poeet William Hayley (1745–1820) illustratsioonide tellimus teosele "Cowperi elu". Felphamis kirjutas Blake "Neli Zoad", mida kasutas suuresti hiljem illustreeritud eepilises poeemis "Milton" ja suurejoonelises prohvetlikus raamatus "Jeruusalemm".

1803. aastal kolis ta tagasi Londonisse, kus seisis silmitsi pidevate ebaõnnestumiste ja majanduslike raskustega. Näiteks kritiseeriti tema illustratsioone Robert Blairi (1699–1746) värsspoeemile "Haud" ja 1809. aasta isikunäitus Sohos ei pälvinud mingit tähelepanu. Blake sai tellimusi oma ainsalt patroonilt Thomas Buttsilt, kellele ta maalis esimesed temperamaalid ja üle saja akvarellmaali "Miltoni" ja Piibli ainetel. Neil aastail valmisid sellised olulised teosed nagu "Jeruusalemm" (1804–1818) ja Hiiobi raamatu illustratsioonid (1818–1820). Elu viimased kolm aastat pühendas ta Dante "Jumaliku komöödia" (1824–1827) illustreerimisele, mis jäi lõpetamata.

Looming

"Muistsed ajad" (1794)

William Blake oli loominguliselt väga viljakas. Tema teosed, mis koosnevad nii tekstilisest kui ka visuaalsest poolest, lähtuvad Blake'i keerulisest kunstnikumütoloogiat, milles segunesid fanaatilisuseni kalduv religioossus ja kirev hallutsinatsioonide maailm, mis on tõlgitud nägemuslikku pildikeelde. Ta eksperimenteeris kõrgtrükiga, näiteks töötas välja aeganõudva trükimeetodi, milles tekitas plaatidele reljeefidena nii teksti kui ka pildi ja trükkimise järel koloreeris tõmmised akvarelliga käsitsi. Graveerija tausta mõjutusel eelistas ta varjudeta kontuuri. Tulemuseks oli keskaegsetes kloostrites munkade loodud käsikirju meenutavad teosed, mis tegi Blake'ist romantismi keskaja igatsuse omanäolise näite. Enamik tellimustöid tegi ta kiiremas sügavtrükitehnikas. 1809. aasta isikunäituse kataloogis õigustas ta kirglikult tempera eelistamist õlivärvidele, sest õlivärv seostus allakäinud akadeemilise kunstiga.

Teostes "Süütuse laulud" (1789) ning "Süütuse ja kogemuse laulud" (1794) käsitles Blake lapsepõlve temaatikat ja materiaalse maailma laastavat mõju lapse süütusele. Teosed "Ameerika. Ettekuulutus" (1793) ja "Euroopa. Ettekuulutus" olid mõjutatud revolutsioonilistest sündmustest tollases maailmas. Tema värviline trükk saavutas täiuse 12 suures monotüüpiatrükis (1795), mille hulgas olid näiteks kuulsad "Newton", milles väljendub Blake'i sügav vastumeelsus valgustusaja teaduskultusele, ja "Nebukadnetsar", mis kujutab Vana testamendi valitsejat, kelle Jumal määras karistuseks liigse uhkuse eest loomasarnasena elama.

Tema teosed on lüürilised kompositsioonid, kus liikuvad ja väljavenitatud figuurid on peenelt välja joonistatud, karaktereid ümbritsev ruum on irreaalne, üldmulje literatuurselt ülev ja süngelt ebamaine. On tunda gootika ja Michelangelo lihaseliste figuuride mõju, Michelangelo loomingut tundis Blake graafiliste lehtede vahendusel. Kuna ta pidas elulähedusest olulisemaks vaimusilmas nähtut, oli tema joonistamisoskus mõnikord vigane. Ta mässas teadlikult kunstitraditsioonide vastu, et rõhutada tõetruuduse teisejärgulisust.

Blake'i loomingul oli tema ajal vähe austajaid, aga need vähesed olid väga pühendunud. Noored kunstnikud Samuel Palmer ja Edward Calvert imetlesid Blake'i imepisikesi puugravüüre Virgiliuse "Ekloogidele" (1821) ja vasegravüüre Iiobi raamatule. Hiljem sai Blake'ist prerafaeliitide ja sümbolistide eeskuju. Blake'i looming oli tema elu ajal vähe tuntud ja vajus pärast surma täielikku unustusse. Prerafaeliidid taasavastasid mitu põlvkonda hiljem tema müstilised teosed.

Illustreeritud raamatud

• "Süütuse laulud" (1789)
• "Süütuse ja kogemuse laulud" (1794)
• "Urizeni raamat" (1794)
• "Ameerika. Ettekuulutus" (1793)
• "Euroopa. Ettekuulutus" (1794–1821)
• "Taeva ja Põrgu abielu" (1790–1793)
• "Albioni tütarde nägemused" (1793)
• "Losi raamat" (1795)
• "Ahania raamat" (1795)
• "Milton" (1804–1810)
• "Jeruusalemm" (1804–1827)

Illustratsioonid teistele autoritele

• Robert Blair "Haud" (1805–1808)
• Iiobi raamat (1823–1826)
• Dante "Jumalik komöödia" (1825–1827)
• William Hayley "Cowperi elu" (1800–1803)
• Virgilius "Ekloogid" (1821)
• John Milton "Kaotatud paradiis" (1808)

12 suurt värvitrükki

• "Newton"
• "Kahetsus"
• "Nebukadnetsar"
• "Surma kodu"
• "Saatan Eva kohal juubeldamas"
• "Hecate / Enitharmoni naudingute öö"
• "Lamech ja tema kaks naist"
• "Naomi kutsumas Ruthi ja Orpah't tagasi Moabi maale"
• "Kristuse ilmumine apostlitele pärast ülestõusmist"
• "Elohim Aadamat loomas"
• "Jumal Aadama üle kohut mõistmas"
• "Head ja kurjad inglid"

Kunstnikumütoloogia

"Neli Zoad"

William Blake oli sügavalt usklik inimene, kes elas enda loodud fantaasiamaailmas. Tema kunstnikumütoloogias oli Jumal olevus nimega Urizen, keda on kujutanud kuulsal teosel "Muistsed ajad" sirkliga maakera mõõtva vanamehena. Urizen oli selle maailma looja, ent kuna maailm on paheline, oli seda ka looja ise. Tema mütoloogias segunevad kristlus, paganlus, antiikkultuur ja psüühikahäiretega kaasnevad nägemuspildid ning ka universumi uuesti üles ehitamise soov.

Tema kõikehõlmavas ja keerukas mütoloogias eksisteeris kõigepealt ürgne inimene Albion, kes pattu langemise järel jagunes neljaks Zoaks, kes moodustavad omavahel vastandite paarid. Urizen kehastas põhjust ja seadust. Urizeni vastaspool oli Los, keda Blake kujutas hävitava sepana. Tharmas kehastas inspiratsiooni ja loomingulisust, Blake nägi teda loova sepana. Viimane neljast Zoast oli Luvah, kes meenutas väga Kristust ning kehastas Blake'i mütoloogias armastust ja mässumeelsust. Kõikidel Zoadel olid naissoost vasted.

Galerii

• 
  Lehekülg raamatust "Väike must poiss" (1789)
• 
  "Har ja Heva kümblemas", lehekülg raamatust "Tiriel" (1789)
• 
  Illustreeritud luuletus "Haige roos" (1794)
• 
  "Muistsed ajad" (1794)
• 
  "Sconfitta", raamatu "Losi laul" frontoon (1795)
• 
  "Nebukadnetsar" (1795)
• 
  "Kahetsus" (1795)
• 
  Suur punane draakon ja päikesesse rüütatud naine (1805)
• 
  Aadam ja Eeva leiavad Aabeli surnukeha (1825)
• 
  "Behemoth ja Leviathan", lehekülg Iiobi raamatust (1825)
• 
  Saatan Iiobit keeva veega piinamas (1826)
• 
  Beatrice juhatab Dantet läbi Paradiisi (1824–1827)

Eesti keeles

• Taeva ja põrgu abielu / Tlk. Ants Viires // Looming, 1993, nr. 9, lk. 1222-1232.
• Traktaadid religioonist / Tlk. Ringo Ringvee // Akadeemia, 2010, nr. 4, lk. 653-657.

Luule

• Armastuse aed / Tlk. Märt Väljataga // Vikerkaar, 2004, nr. 7-8, lk. 10-11; http://www.eki.ee/ninniku/NINNIKU7/Blake_Valjataga.htm
• Avalaul / Tlk. Ain Kaalep // Nõukogude Naine, 1957, nr. 11, lk. 21.
• Eks pilgake, Voltaire, Rousseau / Tlk. Märt Väljataga // Vikerkaar, 1999, nr. 11/12, lk. 1; http://www.eki.ee/ninniku/NINNIKU7/Blake_Valjataga.htm
• Et maised varad on ehk Kuradi / Tlk. Rein Sepp // Lääne-Euroopa XIV-XVII sajandi luulet, Trt, 1966, lk. 22.
• Haige roos / Tlk. Ingvar Luhaäär //Maa terveni nüüd Danae tähtedele: Inglise lembelüürikat, Tallinn, 1996, lk. 37 ; Armastus on metsik roos meis : maailma rahvaste armastusluulet, Tallinn, 2007, lk. 152
• Haige roos / Tlk. Märt Väljataga // Vikerkaar, 2004, nr. 7-8, lk. 10; http://www.eki.ee/ninniku/NINNIKU7/Blake_Valjataga.htm
• Korstnapühkija / Tlk. Rein Sepp // Noorus, 1958, nr. 6, lk. 31; Lääne-Euroopa XIV-XVII sajandi luulet .- Trt, 1966, lk. 20-21
• Korstnapühkija / Tlk. Märt Väljataga // Vikerkaar, 2004, nr. 7-8, lk. 5-6; http://www.eki.ee/ninniku/NINNIKU7/Blake_Valjataga.htm
• Korstnapühkija / Tlk. Märt Väljataga // Vikerkaar, 2004, nr. 7-8, lk. 9-10; http://www.eki.ee/ninniku/NINNIKU7/Blake_Valjataga.htm
• Kullast kabel / Tlk. Rein Sepp // Sirp ja Vasar, 1957, 29. nov.; Lääne-Euroopa XIV-XVII sajandi luulet, Trt, 1966, lk. 21.
• Kärbes / Tlk. Rein Sepp // Looming, 1957, nr. 12, lk. 1868; Lääne-Euroopa XIV-XVII sajandi luulet, Trt, 1966, lk. 19.
• Lafayette / Tlk. Rein Sepp // Noorte Hääl, 1957, 28 nov.
• London / Tlk. Leo Metsar // Edasi, 1957, 1. dets.
• London / Tlk. Märt Väljataga // Vikerkaar, 2004, nr. 7-8, lk. 11; http://www.eki.ee/ninniku/NINNIKU7/Blake_Valjataga.htm
• Me linn ja maa on tootnud palju vanemaid / Tlk. Rein Sepp // Looming, 1957, nr. 12, lk. 1867; Lääne-Euroopa XIV-XVII sajandi luulet, Trt, 1966, lk. 19.
• Merlini ettekuulutus / Tlk. Rein Sepp // Lääne-Euroopa XIV-XVII sajandi luulet, Trt, 1966, lk. 21.
• Naerev laul / Tlk. Rein Sepp // Looming, 1957, nr. 12, lk. 1867-1868; Lääne-Euroopa XIV-XVII sajandi luulet, Trt, 1966, lk. 19.
• Päevalill / Tlk. Märt Väljataga // Vikerkaar, 1994, nr. 8, lk. 1; http://www.eki.ee/ninniku/NINNIKU7/Blake_Valjataga.htm
• Saviklomp ja kivike / Tlk. Märt Väljataga // Vikerkaar, 2004, nr. 7-8, lk. 8; http://www.eki.ee/ninniku/NINNIKU7/Blake_Valjataga.htm
• Sügisele / Tlk. Märt Väljataga // http://www.eki.ee/ninniku/NINNIKU7/Blake_Valjataga.htm
• Süütuse ennustused / Tlk. Hasso Krull // Sip, 1997, 15. aug., lk. 11.
• Taevatõusmispüha / Tlk. Märt Väljataga // Vikerkaar, 2004, nr. 7-8, lk. 6-8; http://www.eki.ee/ninniku/NINNIKU7/Blake_Valjataga.htm
• Taevatõusmispüha / Tlk. Märt Väljataga // Vikerkaar, 2004, nr. 7-8, lk. 9; http://www.eki.ee/ninniku/NINNIKU7/Blake_Valjataga.htm
• Tiiger / Tlk. Rein Sepp // Looming, 1957, nr.12, lk. 1868-1869; Lääne-Euroopa XIV-XVII sajandi luulet, Trt, 1966, lk. 20; Vikerkaar, 1997, nr. 6, lk. 52.
• Tiiger / Tlk. Ilmar Laaban // Teataja, 1958, 25. jaan., nr.2, lk. 4; Laaban, I. Oma luulet ja võõrast, Tln., 1990, lk. 196 ; Vikerkaar, 1997, nr. 6, lk. 50.
• Tiiger / Tlk. Jüri Talvet // Maailmakirjanduse lugemik, Tln, 1993, lk. 329; Vikerkaar, 1997, nr. 6, lk. 54.
• Tiiger / Tlk. Toivo Pilli // Vikerkaar, 1997, nr. 6, lk. 51.
• Tiiger / Tlk. Ene-Reet Soovik // Vikerkaar, 1997, nr. 6, lk. 53.
• Tiiger / Tlk. Udo Uibo // Vikerkaar, 1997, nr. 6, lk. 55.
• Tiiger / Tlk. Märt Väljataga // Vikerkaar, 1997, nr. 6, lk. 56; http://www.eki.ee/ninniku/NINNIKU7/Blake_Valjataga.htm
• Tiiger / Tlk. Hasso Krull // Sirp, 1997, 15. aug., lk. 11.
• Urizeni põllutöö / Tlk. Rein Sepp // Looming, 1957, nr. 12, lk. 1867; Lääne-Euroopa XIV-XVII sajandi luulet, Trt, 1966, lk. 18.
• Õhtutähele / Tlk. Märt Väljataga // Vikerkaar, 2004, nr. 7-8, lk. 5; http://www.eki.ee/ninniku/NINNIKU7/Blake_Valjataga.htm

Allikad

• Brigstocke, H. (2001). The Oxford Companion to Western Art. Oxford: Oxford University Press.
• Phaidon Press Limited. (1978). Phaidon Encyclopedia of Art and Artists. Oxford: Phaidon.
• Gombrich, E. H. (1997). Kunstilugu. Tallinn: Avita.
• Piper, D. (2006). Kunstiajalugu. Tallinn: Varrak.
• Ackroyd, P. (2014). Blake. Tartu: Ilmamaa.
• http://www.blakearchive.org
• https://www.poets.org/poetsorg/poet/william-blake

Välislingid

• William Blake'i teoseid (inglise keeles)
• Märt Väljataga tõlkeid
• Viited William Blake'i loomingule eesti keeles
• https://www.youtube.com/watch?v=tGnGyJGvw8I
• https://www.youtube.com/watch?v=l2OEFfPoyAE&t=1881s
• http://www.blakearchive.org