Yukio Mishima
Yukio Mishima (jaapani keeles 三島由紀夫 Mishima Yukio; kodanikunimega Kimitake Hiraoka, jaapani keeles 平岡公威 Hiraoka Kimitake; 14. jaanuar 1925 Tōkyō – 25. november 1970 Tōkyō) oli üks Jaapani 20. sajandi silmapaistvamaid kirjanikke.
| Yukio Mishima | |
|---|---|
 | |
| Sünniaeg | 14. jaanuar 1925 |
| Surmaaeg | 25. november 1970 (45-aastaselt) |
| Amet | luuletaja, kriitik, filmirežissöör |
| Autogramm | |
 | |
Mishima kirjutas kokku 40 romaani, luulet, esseistikat ning kaasaegseid kabuki- ja nō-näidendeid. Ta esitati kolm korda Nobeli auhinna kandidaadiks. Tema avangardistlikes tekstides olid omavahel põimunud modernistlik ja traditsiooniline esteetika, tema teosed murdsid kultuurilisi tabusid ning keskendusid sellistele teemadele nagu surm, seks ja poliitika.
Lapsepõlv
muudaMishima sündis Tōkyōs kõrge riigiametniku peres[1]: tema isa Azusa Hiraoka töötas põllumajandus- ja kaubandusministeeriumis[2]. Tema ema nimi oli Shizue; lisaks olid tal noorem vend Chiyuki ja noorem õde Mitsuko, kes juba 17-aastaselt suri. Mishima sündis keiser Taishō 14. valitsemisaastal, kuid kuna keiser suri juba järgmisel aastal, tundis Mishima, nagu ta oleks uue ajastuga koos sündinud.[3]
Juba sünnist saati oli Yukio Mishima vanaema Natsuko hoole all. Kogu lapsepõlve ja ka hilisemas nooruses piinasid Mishimat tervisehädad. Kuueaastaselt oli Mishimal nii tugev haigushoog, et tema perel polnud tema ellujäämises palju lootust. Nõrga tervise pärast keelati tal väiksena teiste poistega mängimine, mille tõttu veetis ta suurema osa ajast naiste seltsis. Vanaema Natsuko kasvatas Mishimat juba tema varasest lapseeast nende uhke, kuid paradoksaalse päritolu au sees hoidmise vaimus – Mishimal oli nii aristokraatlikku kui ka samurai verd. Tema vanaisa Sadatarō kehastas Mishima jaoks samurailikku mehisust, kuigi hilisemas elus kritiseeris ta Sadatarōt tema bürokraatlikkuse tõttu.[3]
Mishima õppis lugema juba viieaastaselt. Ta armastas lugeda Jaapani ja lääne muinasjutte, imetledes muuseas printsesside asemel printse.[4] Mishima lugemisharrastust põlgas aga tema isa Azusa, kes ei olnud rahul Mishima eraldatud kasvatusega ning tundis, et Mishima ei olnud piisavalt mehine. Poega lugemas tabades võttis Azusa kohe temalt raamatud käest. Lisaks oli ta ka vastu Mishima kassiarmastusele, mis viis selleni, et Mishima loobus proovimast majas kassi pidada.[3]
Nooruspõlv
muuda1937. aastal saadeti 12-aastane Mishima Gakushūini kooli, mis oli mõeldud ülemkihi lastele. Samal aastal ründas Jaapan Hiinat. Noor Mishima aimas ette, et tuleb järjekordne Hiina-Jaapani või lausa maailmasõda.[3]
Tol ajal hakkas Mishima luuletusi kirjutama ning viis neist ilmus trükis ka kooli ajakirjas. Need luuletused avaldasid suurt muljet ühele vanemale õpilasele, kooli kirjandusliidu esimehele, kes Mishima üles otsis ning talle enda kirjutisi ja kriitikat lugeda andis. Mishima kirjutas hiljem pooleldi autobiograafiliselt ühest noorest poisist, kellele "luuletused tulid temani suurima kergusega, üksteise järel, libedalt". Järgneva nelja aasta jooksul kirjutas ta sadu luuletusi ja haikusid, katsetades erinevate luulevormide ja keeltega. Kooliaastate jooksul paistis ta üha rohkem silma oma kirjandusande ja heade hinnetega, kuigi kaasõpilased märkasid ta kehva tervist ja haprat kehaehitust.[3]
1940. aastatel laastas Jaapanit ja selle ümbrust Teine maailmasõda. Sel ajal oli Mishima tihedalt seotud kirjandusrühmitusega, mis ülistas sõda ning pidas seda pühaks. Rühmituse jaoks ei olnud tähtis Jaapani võit, vaid häving; ajaloo pöördkäigud ning ülla kaotuse idee. 1944. aastal kutsuti Mishima sõjaväkke, kuhu ta soovis suurte lootustega minna, kuid arstlik komisjon ei pidanud teda kehva tervise tõttu sõjaväekõlbulikuks.[4]
Mishima lõpetas keskkooli kiitusega, isegi keiser oli kooliaktusel kohal. Mishima isa oli veennud poega kirjanduse asemel juurat õppima minema, millele Mishima hiljem tänulik oli, kuna pidas juurat intellektuaalselt stimuleerivaks.[4]
Täiskasvanuiga ja elu lõpp
muudaPärast sõja lõppu Jaapani kaotusega asus Mishima rahandusministeeriumis ametnikuna tööle, mis rõõmustas tema isa, kuna Mishima oli oma ametis andekas ja teenis head palka. Kuigi Mishima oleks soovi korral võinud karjääriredelil järjest kõrgemale tõusta, otsustas ta pärast ühte aastat, et riigiteenistus ei ole tema jaoks ning ta soovib täielikult kirjandusele pühenduda. See vihastas ta isa, kuid Mishima isal polnud enam piisavalt võimu oma poja üle. Asi lõppes isa lõppkommentaariga: "Hea küll, aga parem oleks, et sinust riigi parim kirjanik saaks!"[4]
1949. aastal anti välja "Kamen no Kokuhaku" (eesti keeles "Maski pihtimus"), millest sai üks tuntumaid Mishima romaane. Raamatust paistab aga silma, et Mishima ei ole pooleldi autobiograafilist peategelast analüüsinud läbi poliitiliste sündmuste ja vaadete. See iseloomustab umbes 15 aasta pikkust perioodi, kui Mishimat peeti mittepoliitiliseks kirjanikuks.[4] Romaan tõi Mishimale üleilmse kuulsuse[1]. Teosest võib leida veel ühe huvitava detaili: raamatu homoseksuaalne peategelane arutab emaga, kas ta peaks oma tüdrukust hea tuttavaga abielluma. Mishima abiellus aastal 1958 Yōko Sugiyamaga, kellega ta sai hiljem kaks last: Noriko ja Iichirō.[4] Eelnevalt oli ühiskonnas levinud kuuldus Mishima homoseksuaalsusest, mida Mishima isa küll tungivalt eitas, pidades seda Mishima romaanide valesti tõlgendamiseks, kuid mainis sealjuures, et Mishima tahtiski just selliste kuulujuttude eitamiseks kiiresti abielluda. See kommentaar viis peaaegu pulmade ärajätmiseni, kuid Yōko ei lasknud sellel juhtuda, ning Mishima ja Yōko laulatati 1. juunil Meiji mälestushallis.[3]
Mishimas tõusis aastatega üha enam Ameerika Ühendriikide koloniseerimise ja feminiinse, lääneliku kultuuri esilekerkimise vastasseis. Teda tõmbasid aina rohkem Jaapani traditsiooniline kultuur ja samuraieetika. Ta kommenteeris, kuidas Jaapanis seostub enesetapp ülluse ja vaprusega, kuid läänemaailmas nõrkuse ja argusega.[5] Temas kasvas kinnisidee surmast, enesetapust, ennasthävitavast eluviisist ja läänemaailma mõju eitamisest[1].
25. novembril 1970 sõitis Mishima koos nelja Tatenokai (Mishima loodud rahvusliku organisatsiooni) liikmega sõjaväe peakorterisse kohtumisele kindral Mashitaga. Kamp sidus Mashita kinni ning sundis kindralit paluma hoone ette koguneda tuhandel sõduril. Mishima astus hoone rõdule ning pidas kõne, milles ta ergutas sõdureid vastu seisma valitsevale korrale ja taastama samurai ideaali. Ergutuskõne ei töötanud ning Mishima tegi harakirivormis enesetapu.[4]
Teoseid
muuda- "Kamen no Kokuhaku" (仮面の告白), 1948
- "Lainete müha" (潮騒 Shiosai), 1954
- "Kuldne tempel" (金閣寺 Kinkaku-ji), 1956 (eesti keeles 2009, tõlkinud Margit Juurikas)
- "Pärastlõunased pukseerimised" (午後の曳航 Gogo no Eikō), 1963
- "Kalmistuklubi" (サド侯爵夫人 Sado Kōshaku Fujin), 1965 (eesti laval 1992, tõlkinud Maret Nukke)
- "Viljakuse meri" (豊穣の海 Hōjō no Umi), 1964–1970
- "Pärast banketti" (宴のあと Utage no Ato), 1960 (eesti keeles 1969, tõlkinud Agu Sisask)
Viited
muuda
- ↑ 1,0 1,1 1,2 "Mishima Yukio". Vaadatud 15. mai 2022.
- ↑ Takeshi, Ando (1996). Mishima Yukio "nichiroku". Tōkyō: Michitani.
- ↑ 3,0 3,1 3,2 3,3 3,4 3,5 Inose, Naoki (1995). Persona: A Biography of Yukio Mishima. Berkeley, California: Stone Bridge Press.
- ↑ 4,0 4,1 4,2 4,3 4,4 4,5 4,6 Stokes, Henry Scott (2000). The Life and Death of Yukio Mishima. New York: Cooper Square Press.
- ↑ Belsky, Beryl (29. september 2016). "Yukio Mishima: the Turbulent Life of a Conflicted Martyr". Vaadatud 15. mai 2022.