Amulett

Proosa

• Preili Tick ei näinud nõia moodi välja. Suurem osa nõidu ei näe nõia moodi välja; vähemalt need, kes reisivad ühest kohast teise. Harimatute inimeste seas liikudes võis nõia välimus ta ohtu seada. Ja sel põhjusel ei kandnud ta müstilise tähendusega ehteid ega tassinud endaga kaasas helendavat võlunuga või hõbedast karikat, mida katab surnupealuudest muster, ega kandnud kaenla all luuda, millest lendab sädemeid, sest kõik need esemed kipuvad viitama sellele, et läheduses viibib nõid. Tema taskutes polnud kunagi midagi müstilisemat kui paar pulgakest, ehk ka nöörijupp, mõni münt ning muidugi ohutis.

Kõik selle maa elanikud kandsid kaasas ohutisi ja preili Tick oli järeldusele jõudnud, et kui sa ohutist ei kanna, hakkavad inimesed kahtlustama, et sa oledki nõid. Nõiaks olemine nõudis parasjagu taibukust.

• Terry Pratchett, "Tillud vabamehed", tlk Kaaren Kaer, 2005, lk 19-20

• Mitmel tuttaval olid ka täiesti enda loodud rituaalid. Nii tunnistas advokaadist semu mulle, et tal on olnud aastaid õnnetoovad amuletid. "Keskkoolis näiteks ühed aluspüksid. Sellised erksinised," jutustas ta. "Kandsin neid alati eksamite ja muude tähtsate sündmuste ajal."
  • Jaana Davidjants, "Meie igapäevast ebausku", Müürileht, 11. detsember 2019