Arvo Krikmann

Arvo Krikmann (21. juuli 1939, Pudivere, Väike-Maarja kihelkond, Virumaa – 27. veebruar 2017, Tartu) oli eesti folklorist, Tartu Ülikooli erakorraline professor ja Eesti Kirjandusmuuseumi folkloristika osakonna vanemteadur, Eesti Teaduste Akadeemia liige. Peamiselt uuris Krikmann folkloori lühivorme, sealhulgas rahvanalju.

• Nõukogude ajal oli kaasaegse rahvanalja uurimine praktiliselt võimatu ja selle arhiiviline talletaminegi ohtlikult problemaatiline, sest see nali oli valdavalt poliitiline.
• Naer on ühest küljest laiem kui nali: on olemas nt. "närvinaerud" – hüsteeriline naer, kõdinaer, naerugaasi-naer, naer, mida kutsutakse esile teatud ajupiirkondade elektrilise ärritamisega. Inimene võib naerda ka lihtsalt rõõmust, elujõudude küllusest või rituaalsetel põhjustel – Vladimir Propil (1976) on need kolm toodud välja eraldi naeruliikidena. Naer kui viisakusnaer või "kaameranaer" kuuluvad lihtsalt etiketti.
• Naljal on muidki lüüse mittenaerdavasse maailma. Karikatuur võib panna laginal naerma, aga mõnikümmend aastat tagasi viljeldi Eestis täiesti kavatsuslikult rafineeritud peitepildilist karikatuuri, ja karikatuuri naerutu videvikutsoon on grotesk (meenutagem Goya või Viiralti jubedusttekitavaid taieseid). Nalja ja retoorika piiril paikneb mitmesuguseid absurdilist elementi kätkevaid nähtusi, nagu kalambuur, paradoks, oksüümoron. Kuskil sessamas ringkonnas hõljuvad ka iroonia ja vaimukus.
• Kõik teavad, et humanitaarteadustes – lingvistikas, folkloristikas, kirjandusteaduses, filosoofias jt-s – valitseb põliselt kenakene terminoloogiline paabel. See puudutab nii üksikmõistete formuleerimist kui ka ainete kategoriseerimist (sel heal lapsel endalgi on palju nimesid: liigitused, taksonoomiad, klassifikatsioonid, tüpoloogiad jne – ja kes oskaks öelda, mispoolest need üksteisest erinevad, kui üldse erinevad?). On tehtud statistikaid kõige polüsemantilisemaist terminitest ning kultuur ja struktuur on neis pingeridades juhtivail kohtadel. Pooli asju maailmas on nimetatud mudeliks, tekstiks, ruumiks, märgiks, müüdiks, identiteediks ja diskursuseks. Väga paljud asjad on praegu kas kognitiivsed või intertekstuaalsed, vahel mõlemat ühtaegu. Keegi ei oska öelda, mida täpselt tähendavad kognitivistika paljudel aladel pruugitavad mõisted freim, skript, skeem, domeen, representatsioon jt. [---] Objekti mõiste Charles Peirce'il ei eelda, et objekt oleks midagi reaalset; objekt võib olla midagi tajutavat või ainult kujutletavat või isegi midagi kujutlematut, võib-olla on objekt koguni fiktiivne; sellest hoolimata suudavad objektid jaguneda kahte liiki – vahetuiks ja dünaamilisteks (vt. Nöth 1999, 197). Modaliteedi mõiste on täiesti erineva tähendusega tajupsühholoogias ja lingvistikas ning üsna erineva tähendusega lingvistikas ja loogikas. Eestikeelne terminoloogia on hädas sellega, kuidas küll tõlkida superterminit mind, millest kobrutab kogu ingliskeelne kirjandus ja mis võib nähtavasti tähendada kõike, mis toimub sestpeale, kui sa nt puudutad näpuga kuuma rauda, kuni sinnani, kui sa instinktiivselt käe eemale tõmbad, aga ilmselt ka seda kapatsiteeti ja tegevust, mille abil Andrew Wiles tõestas nn Fermat’ viimase teoreemi, ja väga paljut muudki.
• Nõukogude teoorias oli huumor (юмор) satiiri (сатира) vastand: huumor tähendas leebet, mittevõitlevat või mittepaljastavat naeru, satiir teravat, võitlevat, paljastavat naeru. See jaotus oli ühtlasi väärtusjaotus. Satiiri, eriti nn sotsiaalset satiiri hinnati peajagu kõrgemaks ja väärtuslikumaks kui löögijõuetut huumorit, kuna marksistlik teooria vaatas enamikku vaimse kultuuri nähtustest kõigepealt selle järgi, kuivõrd nad sobisid täitma klassivõitluse relvade funktsiooni. Mingi osa vanemate naljade kohta oli nõukogude terminoloogias kasutusel ka žanrimäärang satiiriline muinasjutt (сатирическая сказка); millised üksused sinna täpselt kuulusid, selle pidi nähtavasti automaatselt määrama uurija klassivaist.
• Üha enam uurijaid näib jõudvat üha kindlamale veendumusele, et huumor on nii keerukas ja paljutahuline fenomen, et selle kohta pole üldse võimalik luua mingit ühtainsat ja ammendavat koondteooriat.
  • Arvo Krikmann "Sissejuhatavat huumorist ja rahvanaljast: ained, mõisted, teooriad" Keel ja Kirjandus 2002, nr 12, lk 833–847