Francesco Petrarca

Francesco Petrarca (20. juuli 1304 – 19. juuli 1374) oli Itaalia humanismi suurkuju, silmapaistev poeet, tõlkija ja teadlane. Francesco Petrarca teostest on eesti keelde tõlgitud peamiselt luulet, kuid ka üks kiri, traktaat "Secretum" ja memuaare. Tõlkijate seas on Villem Ridala, Ain Kaalep, Ülo Torpats, Mari Murdvee, Heigo Sooman, Ülar Ploom ja Rein Raud.

Petrarca portree Andrea di Bartolo di Bargilla (u 1423–1457) tsüklist "Kuulsad mehed ja naised", u 1450.
247 × 153 cm. Uffizi kunstigalerii, Firenze, Itaalia

Fragment Agnolo Bronzino maalist "Laura Battiferri portree", kujutatud raamat on Petrarca sonetikogu "Canzoniere".

Tõlked "Renessansi kirjanduse antoloogias"

"Renessansi kirjanduse antoloogias" (Tallinn: Eesti Raamat, 1984) on Petrarcalt avaldatud 6 sonetti, madrigal ja kantsoon Ain Kaalepi tõlkes (lk 34–39) ning dialoog "Põlgusest" Ülo Torpatsi tõlkes (lk 32–34).

"Ravimeist nii hea kui ka kurja saatuse puhuks"

II raamat, dialoog XXXVI "Põlgusest". Räägivad Kannatus ja Mõistus.

K. Mind aga põlatakse!
M. Kui see ongi ebaõiglane, et sul kurvastada tuleb — mida ma ei salga —, siis kannata pealegi ära; aga teiselt poolt võiksid sa selle üle ka naerda. Miski ei ole ju naeruväärsem ega tavalisem kui see, et arutud tarka põlgavad.

• lk 32

M. Suuremad kasutavad oma eesõigust: väiksemad on ju tavaliselt ikka suuremate poolt põlatud. Väiksemad hakkavad põlgusele vastu; kuna nad end teisiti maksma panna ei saa, üritavad nad seda niimoodi. Jäta see väiksematele, las nad olla rumalad! Ära pea tähtsaks põlgust, mis neile on häbiks, sinule aga auks!
[---]
M. Inimeste loomuses on tavaliselt ikka midagi pilkehimulist ja komejantlikku, see on omane nii suurtele kui väikestele; mida väiksemad nad on, seda enam naerab üks ühe ja teine teise üle.

• lk 32

M. Vihkamist leevendatakse lahkusega, kadedust tagasihoidlikkusega, põlgust kuulsate sõpradega, auväärsete teadustega ja voorusega. Roomas polnud algul keegi põlatum kui Brutus, pärast oli ta sellest kaugemal kui keegi teine. Saada ka sina midagi head ja suurt korda, nii et sind ei oleks võimalik põlata!

• lk 34

Sonetid

Päeval, mil valgus pilvedesse mattus,
sest oli talgi Looja pärast valus,
mu süda, Emand, iket äkki talus,
kui teie kaunis pilk mu peale sattus.
...
Ma arvan, nii ei peeta ausat jahti,
et mina, kerge saak, küll langen noolest,
teid, kaitstut, üldse ent ei ähvardata.

• III, lk 34

Hall vanake sealt lahkub, kus tal ammu
on mõeldud lõpetada oma iga
...
ja jõuab Rooma, seirates üht sihti,
et näha saaks kord kujutustki sellest,
kellega kohtumist on taevas loota, —

niisama, Emand, mina, vilets, tihti
ka teid ju otsin teistest, muud ma
kellest kui sarnasust soovkujule ei oota.

• XVI, lk 34-35

Kui üha lähemal näen viimseid hetki,
mis elu hädadest meid vabastavad,
on aeg veel kiirem, kohtlasemad kavad
ja lootus tühisem kui meelepettki.
...
ja kaob kõik naer ja nutt ja hirm ja viha:

sealt näeme selgesti, kuis ennast ikka
muud seovad kahtlast laadi asjadega
ja kuivõrd alp on alatihti iha.

• XXXII, lk 35

Su pääle tulgu taeva leekiv rahe!
Ei tammetõrud nuuma sind, sa neetu,
vaid vara, ligimestelt kokkuveetu;
veel kuritegusid teeb teoks su tahe
...
Sa enne tundsid hoopis teisi aegu,
kui käisid paljajalu keset tuuli, —
su elu jumalani lehkab praegu.

• CXXXVI, lk 35

nüüd olen väsind, eksitus näib rumal
see, kuis ma voorusseemne raisand soota,
nüüd viimseil hetkil enam ma ei oota,
vaid truult need sulle pühendan, suur Jumal
...
Ma sinu tahtel eks maist vanglat talu:
mind, Issand, päästa igipiina määrast,
kui tunnen süüd, ent andestust ei palu.

• CCCLXIV, lk 36

Kantsoon

Kord üksipäini seistes aknal, silmsi
sain asju, mis end muidu küll ei näita,
ma näha masendava külluseni.
Paremalt poolt üks uluk tuli ilmsi,
nii inimlik, et Zeusigi võiks läita;
ta kõrval jooksid must ja valge peni
ja õilsat looma seni
nii üks kui teine puri tigedasti,
kui ajada nad jõudsidki ta sinna,
kus kõigel ilul minna
jäi surmast võidetuna kivikasti.
See ohkama mind pani kibedasti.

...

Ja ulgumerel nägin ma üht laeva,
mis tehtud eebenist ja vandlist puha,
tõud siidist, puri kullast, helkiv, ere;
ei käinud pilvekestki üle taeva,
ei üle linas vete tuuleuha;
täis kalleid kaupu oli laevakere.
...

Noort, nõtket loorberit ma imetelin,
mis hardail oksil haljas hiies lehtis
nii nagu paradiisi aiarajal
...
Ent muutus samal ajal
sünkmustaks taevas, pilvedega kattus,
ja tüve, mis siin oli õnne hooleks,
välk juurteni lõi pooleks
...

Üks selge läte voodas hiie varjus
sealsamas oma värskendavaid vesi
kallakust kaljust sulni sulinaga:
koht vaikne, varjukas, kus ükski karjus
või künnimees ei käinud; hulgakesi
siin muusasid ja nümfe kohtas aga.
...

Üht imefööniksit mu silm veel nägi
üksinda kõndivat neid laaneradu,
pea kuldne, purpurised uhked tiivad;
...
ta nähes lehte mõnd, mis maas veel lamas,
ja murtud tüve, kuivanud maapinda,
lõi noka enda rinda
peaaegu põlglikult ja kadus samas.
On arm ja kurbus mind nüüd põletamas.

Mu pilgu lõpuks siredus ja hõrkus
kesk lilli mõtisklevas naises hõivas
ja süttis hing mul, kahvatas mu jume;
...
Siis nõrkus ta kui murtud õilme halvas:
üks madu teda salvas,
läks rõõmsas rahus ta siit ilmast ruttu.
Muud kestvat siin ei olegi kui nuttu!

Kantsoon, sa nii võid öelda:
Ses omaenda nägemuste hurmas
mu isand suisa sulnidust näeb surmas.

• CCCXXIII, lk 38-39