Gertrude Stein (3. veebruar 1874 – 27. juuli 1946) oli USA kirjanik ja feminist ning modernistliku kunsti ja kirjanduse katalüsaator, kes veetis suurema osa elust Prantsusmaal. Eesti keeles on ilmunud tema romaan "Alice B. Toklase autobiograafia" [1932], Malle Talveti tõlkes 1985. aastal ja kordustrükina 2008. aastal.

Gertrude Stein. Foto: Carl van Vechten (1934)


  • Roos on roos on roos on roos.
    • Rose is a rose is a rose is a rose.
    • "Sacred Emily", raamatust "Geography and Plays" (1922)

"Alice B. Toklase autobiograafia"

muuda

Tsitaadid väljaandest: Gertrude Stein, "Alice B. Toklase autobiograafia", tlk Malle Talvet, 2008.


  • Mu isa oli rahulik mees, kes võttis asju rahulikult, kuigi elas neid sügavalt läbi. San Francisco tulekahju esimesel hirmsal hommikul äratasin ta üles ja ütlesin, maavärin raputas linna ja nüüd kõik põleb. Ega ida pool selle peale küll hästi ei vaadata, vastas ta teist külge keerates ja uuesti magama sättides. Ma mäletan, et kord, kui mu vend ja keegi sõber olid läinud ratsutama ja üks hobune võõrastemaja juurde ratsanikuta tagasi jõudis, kippus teise poisi ema kohutavat stseeni tegema. Olge rahulik, proua, ütles mu isa, võib-olla hoopis minu poeg sai surma. Üks tema aksioomidest püsib mul ikka meeles, kui sa pead midagi tegema, siis tee seda meelsasti. Veel ütles ta mulle, et perenaine ei pea iial vabandama ühegi apsu pärast oma majapidamises, kui juba on perenaine, siis järelikult perenaine on ja ei mingeid apse. (lk 6)
  • Võib öelda, et ainult kolmel korral oma elus olen kokku sattunud geeniustega ning iga kord miski minus nagu võpatas ning ma ei eksinud, ja võin öelda, et kõigil puhkudel oli see veel enne, kui nende geniaalsus üldist tunnustamist leidis. Need kolm geeniust, kellest tahan rääkida, on Gertrude Stein, Pablo Picasso ja Alfred Whitehead. Olen kokku puutunud paljude tähtsate inimestega, olen kokku puutunud mitmete suurte inimestega, ent olen tutvunud ainult kolme esimese suurusjärgu geeniusega ning kõigil puhkudel otsemaid miski minus võpatas. Mitte ühegi puhul neist kolmest ma ei eksinud. (lk 7)
  • Oli ajajärk, mida Max Jacob on hiljem nimetanud kubismi sangariteajastuks. Mäletan, et hiljaaegu kuulsin Picassot ja Gertrude Steini rääkimas igasugustest sündmustest, mis tollal kõik olid olnud, üks neist ütles, aga kõik see ei saanud ju toimuda selle ühe aasta jooksul, oh, ütles teine, sa unustad kullake et olime siis noored ja tegime aastaga üksjagu ära. (lk 9)
  • Hélène'il olid omad arusaamad, ta ei sallinud näiteks Matisse'i. Ta ütles, prantslane ei tohiks ootamatult söömaajale jääda, eriti kui ta veel еnnе teenijalt on küsinud, mis õhtuks on. Ta ütles, välismaalastel on täielik õigus niimoodi teha, kuid mitte prantslasel ning Matisse oli ükskord niimoodi teinud. Nii et kui miss Stein talle teatas, monsieur Matisse jääb täna õhtusöögile, ütles Helene ikka, sel juhul ei tee ma omletti vaid praen mune. Sinna läheb niisama palju mune ja sama hulk võid, aga näitab üles vähem lugupidamist, ning küllap ta aru saab. (lk 10)
  • See oli Alfy Maurer, majas ammune ja alaline külaline. Ta oli seal olnud enne kõiki neid pilte, siis kui polnud midagi peale jaapani gravüüride, ja ta oli üks neist kes ikka tikust tuld tõmbasid, et Cézanne’i portreest mõnd lapikest välja valgustada. Loomulikult saab aru et pilt on lõpetatud, selgitas ta ikka teistele ameerika kunstnikele, kes tulid ja pika pilguga vaatasid, saab aru, sest tal on raam, noh kes on enne kuulnud, et mõni lõuendi ära raamib, kui pilt valmis pole. (lk 13)
  • Naljakas, arutas miss Stein, Pablo on alati täpsus ise, ta ei tule kunagi varem ega jää kunagi hiljaks, ta uhkustab, et täpsus on kuningate viisakus, isegi Fernande on tema tõttu täpne. Muidugi ütleb ta sageli jah, kui tal pole vähimatki kavatsust teha seda, mille peale ta jah ütleb, ta ei saa ei öelda, ei ei kuulu tema sõnavarasse ja tuleb endal aru saada, kas tema jah tähendab jah või tähendab ei, ent kui ta kord ütleb jah, mis tähendab jah, ning tänase õhtu kohta ta nii ütles, siis on ta alati täpne. Need olid veel automobiili-eelsed ajad ning keegi ei muretsenud õnnetuste pärast. (lk 14)
  • Mõne aja pärast sosistasin Picassole, et mulle meeldib tema portree Gertrude Steinist. Jah, ütles ta, kõik ütlevad, et ta pole seda nägu aga see ei tähenda midagi, ta veel läheb, ütles ta. (lk 15)
  • Ruum oli varsti väga väga täis ja kes need seal kõik olid? Rühmiti ungari kunstnikke ja kirjanikke, juhtumisi oli kord üks ungarlane sinna toodud ja tema suust levis jutt üle kogu Ungari, ükskõik kus külas ka leidus mõni edasipüüdlik noormees, kuulis ta Fleurusi tänav 27-st ja siis elas ta vaid selle nimel, et sinna pääseda ja väga paljud pääsesidki. Neid oli seal alati, igas kujus ja suuruses, igas rikkuse ja vaesuse astmes, mõned väga võluvad, mõned lihtsalt tahumatud ning ikka ja jälle sekka mõni imekena noor talupoeg. Siis hulk sakslasi, keda eriti ei armastatud, sest neil oli alati kalduvus küsida näha kõike mis oli ära pandud, ja neil oli kalduvus asju lõhkuda ning Gertrude Steinil on nõrkus purunevate asjade vastu, ta tunneb õudust inimeste ees, kes koguvad ainult purunematut. (lk 15-16)
  • Sel esimesel õhtul vestlesime miss Mars ja mina tollal täiesti uuel teemal, kuidas nägu värvida. Tema oli huvitatud tüüpidest, ta teadis, et on olemas femme decorative, femme d'interieur ja femme intrigante *; Fernande Picasso oli kahtlemata femme decorative, aga kes on madame Matisse, femme d'interieur, ütlesin mina ning ta oli väga rahul. (lk 16)
    • *Dekoratiivne naine; interjööri sobiv naine (kodukana); intrigeeriv naine (pr. k)
  • Fernande’il oli kaks teemat, kübarad ja lõhnaõlid. Tol esimesel päeval me vestlesime kübaratest. Ta armastas kübaraid, tal oli kübarast tõeliselt prantslaslik arusaamine, kui tänaval ükski mees kübara pihta vaimukust lendu ei lasknud, oli see läbi kukkunud. Ükskord hiljem jalutasime temaga koos Montmartre'il. Temal oli peas suur kollane kübar ja minul palju väiksem sinine. Üks töömees seisatas, kui me mööda jalutasime, ja hõikas, vaat kus paistavad korraga päike ja kuu. Ahaa, ütles Fernande mulle särava naeratusega, näed meie kübaratel on menu. (lk 17)
  • Tead ju, millised need kunstnikud on, ma tahtsin neid õnnelikuks teha, nii ma siis panin igaühe istuma tema enda pildi vastu ja nad olid õnnelikud nii õnnelikud, et me pidime kaks korda leiva järele saatma, kui Prantsusmaad tead, siis tead kohe et nad olid õnnelikud, sest ilma leivata nad süüa-juua ei oska ning me pidime kaks korda leiva järele saatma, tähendab nad olid õnnelikud. (lk 17)
  • Siis ei saanud ma veel aru, kui läbilõhki ameeriklane on Gertrude Stein. Hiljem nöökasin teda tihtipeale sellega, et nimetasin teda kindraliks, kodusõja ükskõik kumma või ka mõlema poole kindraliks. Tal oli kodusõjast fotosid, päris fantastilisi fotosid ning tema ja Picasso uurisid neid alailma. Aga siin äkitselt meenus Picassole ikka Hispaania sõda ja ta läks väga hispaanialikuks ja väga teravaks ning nende näol võisid Hispaania ja Ameerika siis teineteise maa kohta väga teravasti öelda. (lk 18)
  • Läksime hoonesse, mis oli just selle näituse tarvis püsti löödud. Prantsusmaal lüüakse kõiksugu asjad ikka ainult kindlaks päevaks või mõneks päevaks püsti ja võetakse siis jälle maha. Gertrude Steini vanem vend räägib ikka, et kroonilise töö ja puuduva tööpuuduse saladus Prantsusmaal seletub inimeste hulgaga, kes kõik tegelevad ajutiste hoonete püstitamise ja lammutamisega. Inimloomus on Prantsusmaal sedavõrd püsiv, et võidakse endale lubada ükskõik kui ajutisi hooneid. (lk 18-19)
  • Me tundsime Matisse'i ära, kui seda nägime, tundsime otsekohe ära ja vaatasime rõõmsalt ja tundsime et see on suur kunst ja kaunis. See oli mingite kaktuste vahel lebasklev suur naisefiguur. Pilt, mis pärast näitust leidis endale koha Fleurusi tänavas. Üks päev kojamehe väike viieaastane poeg, kes käis alatihti Gertrude Steinil külas ja talle meeldis, hüppas Gertrude Steinile sülle, kui too parajasti ateljee uksel seisis, ning üle tema õla kiigates ja pilti nähes hüüatas vaimustatult: oh lá lá kui ilusa kehaga naine. Miss Stein rääkis ikka seda lugu, kui järjekordne juhuslik võõras juhusliku võõra agressiivsel kombel seda pilti vaadates küsis: ja mida see seal peaks kujutama? (lk 20)
  • Fernande rääkis vaga peent prantsuse keelt, kohati muidugi kaldus Montmartre'i kõnepruuki, mida mul oli raske jälgida, aga teda oli õpetajannaks koolitatud, tema hääl oli kaunis ja ta oli väga ilus ning imepärase jumega. Ta oli suur naine ent mitte liiga suur, sest ta oli flegmaatik ning tal olid just sellised lühikesed ümarad käsivarred, mis annavad iseloomuliku kauniduse kõikidele prantslannadele. Päris kahju kohe, et napimad seelikud moodi tulid, sest kuni tolle ajani ei kujutatud üldse ette keskmise prantsuse naise tugevaid prantsuse sääremarju, mõeldi üksnes lühikeste ümarate käsivarte ilule. (lk 22)
  • Montmartre'it armastan ma ikka veel. Me käime seal alatihti ning iga kord on mul seesama õrn ootusrikas tunne, nagu mul oli siis. See on paik, kus alati seisti ja vahel oodati, mitte et midagi toimuks, vaid lihtsalt seisti. Montmartre'i asukad palju ei istunud, nad enamasti seisid, mis oli tegelikult niisama hea, kuna toolid, Prantsusmaa söögitoatoolid ei ahvatlenud istuma. Nii ma siis läksin Montmartre'ile ja hakkasin seismist harjutama. (lk 23)
  • Nüüd ei meeldi Picassole kunagi Montmartre'il käia, talle ei meeldi sellest kuigipalju mõelda veel vähem rääkida. Isegi Gertrude Steinile ei kipu ta sellest rääkima, oli asju, mis tollal tema hispaanlaseuhkust väga sügavalt haavasid ja tema Montmartre'ielu lõpp oli üks suur kibedus ja illusioonides pettumine ning pole midagi kibedamat kui hispaanlase pettumine. (lk 23)
  • Muidugi, ütles tema, nagu Pablo kord ära märkis, kui sa üht asja lood, siis on selle tegemine nii keeruline, et see kisub ilmtingimata inetuks kätte, aga need kes teevad sinu järgi, need ei pea ennast loomisega vaevama ja võivad teha ilusa, nii et kui need teised teevad, võib see kõigile meeldida. (lk 25-26)
  • Üks neist oli Alice Princet. See oli lausa madonnalik olend, ilusate suurte silmade ja pilkupüüdvate juustega. Femande seletas hiljem, et ta on töölise tütar ja tal on töntsid sõrmed, mis on töölistele muidugi iseloomulik. Ta oli elanud, nii Fernande seletas, seitse aastat Princetiga, kes töötas valitsusasutuses, ja ta oli mehele Montmartre'i kombe kohaselt truu olnud, see tähendab püsinud tema kõrval kõigil nii mure- kui ka rõõmupäevil, kuid oli muu hulgas meeltki lahutanud. Nüüd pidid nad abielluma. Princet oli saanud valitsusasutuses oma väikese osakonna ülemuseks ning tal on siis kindlasti vaja teiste osakondade ülemusi enda poole kutsuda ja nii ta peab muidugi vahekorra legaliseerima. Paar kuud hiljem nad abiellusidki päriselt ning just selle abielu puhul lausus Max Jacob kuulsa repliigi, mis imetore on naist seitse aastat igatseda ja ta lõpuks endale saada. Picasso ütlus oli palju maisem, miks on neil vaja abielluda, et siis lahutama hakata. See osutus ettekuulutuseks. (lk 26)
  • Germaine, nagu Fernande seletas, oli mitmete imelike lugude kangelanna, kord oli ta toimetanud haiglasse ühe noormehe, too oli saanud kontserdimöllus vigastada ja kogu tema kamp oli ta maha jätnud. Germaine andis abi üpris loomulikult ja oli talle lõpuni toeks. (lk 27)
  • Selleks et prantsuse keele tundi teha, peab muidugi vestlema ning Fernande’il oli kolm teemat, kübarad, meil polnud kübarate kohta rohkem suurt midagi öelda, parfüümid, parfüümide kohta oli meil üht-teist öelda. Parfüümidega läks Fernande tõepoolest suuresti liiale, Montmartre lõi tema pärast kihama, sest kord oli ta ostnud pudeli lõhnaõli nimega "Suits" ja maksnud selle eest kaheksakümmend franki tollal kuusteist dollarit ja sellel polnud üleüldse lõhna, ainult fantastiline värv nagu tõeline pudelisse püütud suits. Tema kolmas teema oli karusnahkade kategooriad. Karusnaha kategooriaid oli kolm, oli esimene kategooria, sooblid, teine kategooria hermeliin ja tšintšilja, kolmas kategooria nirk rebane ja orav. See oli kõige üllatavam jutt, mis ma Pariisis kuulsin. Mind üllatas: tšintšilja teisel kohal, oravat nimetatakse karusnahaks ja hülgenahka ei mainitagi.
Meie ainus muu vestlus oli parajasti moes olevate koerte kirjeldamine ja nimed. See anti mulle teemaks ja kui ma olin ära kirjeldanud, ei saanud ta ikka veel päris aru, ah jaa, hüüatas ta siis kui lõpuks taipas, te tahate kirjeldada belgia koerakest, kelle nimi on grifoon. (lk 28)
  • Max Jacob koostas mulle horoskoobi. See oli suur au, sest ta pani selle kirja. Siis ei saanud ma sellest aru, aga edaspidi küll ja alles hiljaaegu kõige rohkem, sest kõik need noored mehed kes nüüdsel ajal nii kangesti Maxi imetlevad, on nii üllatunud ja rabatud, et ta minu oma kirja pani, sest arvati, et ta kunagi ühtegi üles ei kirjuta vaid kohapeal lihtsalt räägib kokku. Noh igatahes minul on enda jagu olemas ja kirjalik. (lk 29)
  • Järgmine kord kui Gertrude Steini nägin, küsis ta mu käest ootamatult, kas Fernande'il on kõrvarõngad kõrvas. Ma ei tea, vastasin mina. Noh vaata järele, ütles tema. Järgmine kord kui ma Gertrude Steini nägin, kandsin ette, jah Fernande'il on kõrvarõngad kõrvas. Ei noh, kostis tema, praegu ei saa veel midagi teha, pahasti küll, sest Pablo, kuna tal kedagi ateljees pole, ei saa loomulikult kodus püsida. Nädala möödudes võisin talle teatada, et Fernande'il kõrvarõngaid kõrvas pole. Ei noh siis on kombes, tal pole enam raha ja sellega on kõik läbi, ütles Gertrude Stein. Ja oligi. Nädala parast lõunastasin Fernande’i ja Pablo seltsis Fleurusi tänavas. (lk 30)
  • Vollard'i juures ei sõelunud küll ülearu palju rahvast, ent kord kuulis Gertrude Stein seal pealt ühte jutuajamist, mis talle tohutult meeldis. Duret oli Pariisis tuntud kuju. Nüüd oli ta väga vana mees ja väga ilus mees. Ta oli olnud Whistleri sõber, Whistler oli teda maalinud õhturiietuses, valge keep käe peal. Ta vestles Vollard'i juures pundi nooremate meestega ja üks neist Roussel, üks tollest Vuillard'i-Bonnard'i impressionismijärgsest pundist, kaebas, et teda ja tema sõpru ei tunnustata, et neil ei lubata isegi salongis esineda. Duret vaatas talle lahkelt otsa, mu sõber, ütles ta, kunsti on kahesugust, ärge seda unustage, on kunst ja on ametlik kunst. Kuidas loodate teie, mu vaene noor sõber, pääseda ametliku kunsti hulka. Vaadake ometi ennast. Oletame, et mõni tähtis tegelane saabub Prantsusmaale ja soovib tutvuda esinduskunstnikega ja lasta endast portree maalida. Mu kulla noor sõber, ainult vaadake ennast, ta kohkuks ainuüksi teid nähes. Te olete kena noormees, tark ja meeldiv, kuid tähtsale tegelasele te niisugune ei paistaks, te oleksite kohutav. Ei esinduskunstnikuks vajavad nad keskmist kasvu, tüsedapoolset meest, mitte ülearu hästi riides, kuid riides oma klassi moe järgi, ka mitte kiilaspead või mõne moeka soenguga, ning selle juurde aupaklikku kummardusi. Näete isegi, et te ei kõlba. Nii et ametliku tunnustuse koha pealt ärge rohkem suud pruukige, või kui suud pruugite, vaadake peeglisse ja mõelge tähtsate tegelaste peale. Ei, mu kulla noor sõber, on kunst ja on ametlik kunst, on ikka olnud ning jääb ikka olema. (lk 34-35)

Välislingid

muuda
 
Vikipeedias leidub artikkel
  NODES