Guvernant

Proosa

Küll oleks tore olla koduõpetaja! Minna laia maailma, alustada uut elu, seista ise enda eest, panna proovile oma võimed, katsuda tugevust, teenida elatist endale ja olla lohutuseks ning abiks isale, emale ja õele; pealegi võtaksin ma nõnda neilt enda toitmise ja katmise koorma; näidata papale, millega tema väike Agnes hakkama saab; veenda mammat ja Maryt, et ma polegi nn abitu, rumal plika, kelleks nemad mind peavad. Ja kui tore, kui minu hoolde usaldatakse laste eest hoolitsemine ja nende õpetamine! Ükskõik, mida teised ka ei öelnud, ise ma tundsin, et olen selleks ülesandeks piisavalt küps: mälestused minu enda varase lapsepõlve mõtetest ja tunnetest on ju kindlamad abilised kui kõige kogenuma nõuandja näpunäited. Pidanuksin oma väikeste õpilaste puhul vaid meenutama, milline olin mina ise nende vanuses, et teada, kuidas võita nende usaldust ja poolehoidu, kuidas panna neid kahetsema tehtud vigu, kuidas julgustada häbelikke ja lohutada kurbi, kuidas muuta voorused teoks, teadmised hinnatuks, usk arusaadavaks ja lähedaseks

- mis õilis ülesanne!

õpetada noortele, kuis võrsuda!

Suunata õrnu taimi, näha, kuidas neil päev päeva järel puhkevad pungad!

Anne Brontë, "Agnes Grey" (1847) tlk Ragne Kepler ja Anne Lange, 1998

"Mis sundis teid siis sellist väikest nukku enda hoole alla võtma?" — ta osutas Adele’ile. "Kust te ta üles korjasite?"

"Mina teda üles ei korjanud, ta jäeti mu kätte."

"Te peaksite ta kooli panema."

"Ma ei saa seda endale lubada — koolid on liiga kallid."

"Kuidas nii, teil on ju arvatavasti tema jaoks guvernant, äsja just nägin siin üht isikut — on ta juba läinud? Ah ei! Seal kardina varjus istub ta ikka veel. Te nagunii maksate temale; küllap see on veelgi kulukam, sest teil tuleb kahte ülal pidada."

Kartsin või tõtt-öelda lootsin, et vihje minule sunnib mister Rochesteri kas või korrakski minu poole vaatama, ja tahtmatult tõmbusin ma sügavamale varju. Ent tema ei pööranud peadki.

"Ma pole selle peale mõtelnud," vastas ta ükskõikselt otse enda ette vaadates.

"Muidugi mitte — teie, mehed, ei arvesta iialgi ökonoomsuse ega praktilise mõistusega. Te peaksite kuulma mamma lugusid guvernantidest. Meil Maryga oli neid omal ajal vähemalt terve tosin — ühed vastikud, teised naeruväärsed, aga kõik nad olid luupainajad, eks olnud nii, mamma?"

"Kas sa ütlesid midagi, mu kullake?"

Noor leedi, lese silmatera, kordas oma küsimust täiendava seletusega.

"Ah, kallis, ära mulle guvernante meenuta! Juba paljas see sõna teeb mind närviliseks. Nende võhikluse ja kapriiside pärast olen pidanud märtrikannatusi taluma. Taevale tänu, et minul enam nendega tegemist ei ole!"

Siinkohal kummardus missis Dent "kannataja" leedi poole, talle midagi kõrva sosistades. Vastuse järgi oli see oletatavasti vihje sellele, et ruumis viibib üks põlatud seisuse esindajaid.

"Tant pis!" ütles armuline proua.

Charlotte Brontë, "Jane Eyre". Tõlkinud Elvi Kippasto. Tallinn: Eesti Raamat, 1981, lk 171

Ema oli omal ajal rikkas perekonnas guvernandiks olnud, oli korra välismaalgi käinud, terve Saksamaa läbi sõitnud, ja tema silmis olid sakslased üksainus nosupiipe suitsetav ja läbi hammaste sülitav poesellide, käsitööliste ja kaupmeeste kari või siis need keppsirged sõduri moega ohvitserid ja äripäevaste nägudega ametnikud, kes kõlbavad ainult musta tööd tegema, hoolsalt raha kokku kraapima, labast korda pidama, igavat, reeglipärast elu elama ja pedantlikult kohust täitma — kõik need pürjelid oma nurgelise olekuga, suurte, karedate kätega, filisterlikult värske jumega ja jõhkra kõnepruugiga.
Ivan Gontšarov, "Oblomov", II jagu, 1. peatükk. Tõlkinud A. H. Tammsaare

"Guvernandid ja abiõpetajad, midagi muud te kirjeldada ei oska," jätkas Emily.

"Ma ei taha enam kuulda ühtegi halba sõna abiõpetajate kohta," ütles Charlotte ja lõi oma väikese jalaga vastu maad. "Pealegi ei ole nad kõik sugugi ühesugused."

"Kõik pole ühtviisi vinnilised," ei hoidnud Emily keelt hammaste taga. (lk 36)

Enel Melberg, "Üheteistkümnes päev", tlk Anu Saluäär ja Mari Tuulik, 1998

Miss Fairfax on oma tööeluks hoolega valmistunud, sellega leppinud ja ometi pälvib ta kõigi ümberolijate kaastunde ja haletsuse. Tänapäeva lugeja ehk ei pruugi näha iseseisvas rahateenimises midagi orjuselaadset, aga Austeni kaasaegsetele oli kohe selge, milline kukkumine neiut ees ootab. Härrasrahval ei sobinud oma tööga raha teenida moel, mis oleks nad asetanud alama rahva hulka. Kõrgema- ja keskklassi neidudel ei olnud mingit rahateenimise võimalust ilma oma klassist välja langemata. Majapidajanna, koka või teenijannana töötada oli mõeldamatu. Kontoris töötamise võimalused avanesid alles pärast Esimest maailmasõda, kui masinakirjutajast sai naiste amet. Ainuke, mida hästi kasvatatud ja haritud neiu teha võis, oli minna guvernandiks samasugusesse perre, mille täieõiguslik liige oli ta äsja ise olnud. Talle esitatavad nõuded olid kõrged, ühiskondlik positsioon aga madal. Härrasrahva hulka teda enam ei arvatud, seltskonda ega lõunalauda ei kutsutud, sest ta positsioon majas oli vaid natuke kõrgem kui teenija oma. Teenijaskond teda enda hulka ei võtnud, kõrgklassi päritolu ei võimaldanud seda. Guvernandi päevad möödusid lastega lastetoas, kus ta ka sõi ja magas. Majapidamistöödes aitas teda spetsiaalne lastetoa teenijatüdruk. Lisaohuks võisid olla perekonna täisealised meesliikmed, kes võisid pidada guvernanti kergeks saagiks. Kui neiu vääratas, oli järgmine sihtkoht tänaval. Miss Fairfax pääseb oma saatusest viimasel hetkel, aga kui õnnelik abielu sellise mehega olla saab, jääb lugeja arvata. (lk 545-546)
- Pilvi Rajamäe, "Järelsõna", rmt: Jane Austen, "Emma", tlk Urmas Rattus, 2020, lk 531-548