Hallutsinatsioon

Proosa

• "Kas te teate, kellega te praegu räägite?" küsis Woland tulnukalt. "Kelle pool te olete?"

"Tean küll," vastas meister, "mu naabriks hullumajas oli see noormees, Ivan Bezdomnõi. Ta rääkis mulle teist."

"Ah muidugi, muidugi," kostis Woland, "mul oli rõõm selle noormehega Patriarhi tiikide ääres kohtuda. Ta pidi minu enda peaaegu hulluks ajama, tõestades mulle, et mind pole olemas. Aga teie, kas teie usute, et see olen tõepoolest mina?"

"Tuleb uskuda," ütles tulnukas, "kuigi oleks rahulikum teid hallutsinatsiooniks pidada. Ma palun vabandust," lisas ta, taibates öeldu mõtet.

"Kui on rahulikum, eks siis pidage," lausus Woland viisakalt.

"Ei, ei!" kohkus Margarita ja raputas meistrit õlast. "Tule mõistusele! See on tõepoolest tema!"

Kass ei läbenud nüüdki vait olla.

"Mina aga olen päris tõesti hallutsinatsiooni moodi. Vaadake minu profiili kuuvalgel." Kass tatsas kuu valgusviirgu ja tahtis veel midagi lisada, kuid teda paluti vaikida, mispeale ta tähendas: "Hea küll, olen valmis vaikima. Olen vaikiv hallutsinatsioon."

• Mihhail Bulgakov, Meister ja Margarita, tlk Maiga Varik ja Jüri Ojamaa, Tallinn: Eesti Raamat, 1968, lk 263 (24. ptk: "Meistri äratoomine")

Luule

Kelle unistus see on, tahaksin teada:
kas see on fabritseeritud
hallutsinatsioon, küüniline fiktsioon, üksnes
ekspordiks mõeldud ahvatlus?

• Margaret Atwood, "Bostoni turismikeskuses", rmt: "Moondatute laulud", tlk Ene-Reet Soovik, Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2003, lk 26-27