Huumor

Artikkel vajab toimetamist. Oled oodatud seda parandama.

Naeratus võib olla huumorimeele väljenduseks. Maal William Shakespeare tegelasest Falstaffist, kunstnik Eduard von Grützner

Proosa

• Huumor ei ole mitte üksnes vabastav, nagu nali ja koomika, vaid ka midagi suurepärast ja ülendavat [...] Suurepärasus on ilmsesti kätketud nartsissismi triumfi, Mina demonstreerib võidukalt oma haavamatust. Mina keeldub reaalsel ajendil haavumast, ei lase sundida ennast kannatama.
  • Sigmund Freud, "Huumor", "Nali ja selle seos teadvustamatusega" (1905), tõlkinud Mari Tarvas, Tänapäev 2008, lk 279-287

• Irooniametalli ja huumorikristalli läigahtused päästavad inimese. Õnnelikud need, kes selle võimelised.
  • Aleksander Aspel, päevik 15. aprill 1928

• Paistab, et pole pingutust, mida huumorivaesed inimesed huumori analüüsimiseks ei teeks. See tundub neile muret valmistavat.
  • Robert Benchley, "What Does It Mean?", rmt: "After 1903 — What?" (1938)

• Nõukogude teoorias oli huumor (юмор) satiiri (сатира) vastand: huumor tähendas leebet, mittevõitlevat või mittepaljastavat naeru, satiir teravat, võitlevat, paljastavat naeru. See jaotus oli ühtlasi väärtusjaotus. Satiiri, eriti nn sotsiaalset satiiri hinnati peajagu kõrgemaks ja väärtuslikumaks kui löögijõuetut huumorit, kuna marksistlik teooria vaatas enamikku vaimse kultuuri nähtustest kõigepealt selle järgi, kuivõrd nad sobisid täitma klassivõitluse relvade funktsiooni. Mingi osa vanemate naljade kohta oli nõukogude terminoloogias kasutusel ka žanrimäärang satiiriline muinasjutt (сатирическая сказка); millised üksused sinna täpselt kuulusid, selle pidi nähtavasti automaatselt määrama uurija klassivaist.
• Üha enam uurijaid näib jõudvat üha kindlamale veendumusele, et huumor on nii keerukas ja paljutahuline fenomen, et selle kohta pole üldse võimalik luua mingit ühtainsat ja ammendavat koondteooriat.
  • Arvo Krikmann, "Sissejuhatavat huumorist ja rahvanaljast: ained, mõisted, teooriad" Keel ja Kirjandus 2002, nr 12, lk 833–847

• Huumori tabamine näitab keele valdamist ja see on esimene asi, mis kaob, kui inimene ei suuda end väljendada. Huumor on keele kõrgem aste.
  • Marju Lepajõe, Priit Pullerits, "Religiooniloolane Marju Lepajõe: Rahvuslikkust tuleb jaatada ja selle üle uhke olla", Postimees, 1. september 2017

• Arusaadav, et huumor on ellujäämismoodus. Kui meile on antud surmahirm, mida kanname sünnist saati, siis seda tasakaalustamaks on antud huumorimeel. Selline kummaline komplekt. Kui huumorimeelt pole, siis surmahirm ja maailma tõsidus lämmatab meid.
  • Vladislav Koržets, Siin ma nüüd olen! Sirp, 18.08.2017. Jürgen Rooste intervjuu Koržetsiga

• Printsregendi ajastu (1811-1820), millesse asetub ka Austeni parim loomeiga, oli dändide kuldaeg. Printsregent (tulevane kuningas George IV), kes valitses oma vaimuhaige isa George III asemel, oli Euroopa Esimene Dändi. Dändid on kaasaegse kolmeosalise meesteülikonna loojad, kes hindasid üle kõige rafineeritud maitset, elegantseid kombeid ja välist sära. Paljud neist, eelkõige printsregent ise, olid andunud elunautijad, kes saatsid oma päevi mööda enda sättimise, poodlemise, klubides logelemise, teatris käimise ja võiduajamistega. Mõned neist, nagu dändinduse looja Beau Brummel, oli tuntud oma salvava ja südametu huumori poolest. Kõigis Austeni romaanides kohtab dändisid ja reeglina on nad negatiivsed tegelased. (lk 543)
  • Pilvi Rajamäe, "Järelsõna", rmt: Jane Austen, "Emma", tlk Urmas Rattus, 2020, lk 531-548