Jaht

Proosa

Jahipidudel on üks arglik külaline, kes esindab jäneseid.
- Ramón Gómez de la Serna, "Gregeriiad", tlk Jüri Talvet, LR 2/1974, lk 16

Ilves on osav kütt — valgejänesel, metskitsel, rebasel, kährikul või tedrel-metsisel tema käest naljalt pääsu ei ole. Jälgisin kord loomaaias varblasi küttivat ilvest. Umbes tunni aja jooksul lendas ilvese puuri neli varblast. Ükski neist ei pääsenud eluga. [---] Aastate eest murdis ilves Alutagusel terve ja tugeva täiskasvanud põdrapulli. Lumele oli kirjutatud, et ilves hüppas maast oma ohvri turjale ja ratsutas seal seni, kuni purustas põdra kaelasooned ja põder verest tühjaks jooksis. Oma jahisaagi küljest ei olnud kütt söönud suurt midagi. Nii et alati ei tarvitse see olla nälg, mis ilvese jahile ajab, see võib olla vastupandamatu jahikirg. Kassis, olgu ta suur või väike, metsik või kodune, elab kirglik jahimees. Murda on ilvese olemus. Kaotsi ei lähe midagi. Metsas on juba kord nii, et see, mis ühest jääb vedelema, on teistele toiduks, aga nende ülejääkidest saavad omakorda söönuks kolmandad. Ja nõnda edasi, kuni saab ära kasutatud viimne kui toiduraas.
- Fred Jüssi, "Rebasetund", 1981, lk 14

Vaikses, kuid jahedas kõrbeöös heidab kuuvalgus maapinnale õrnu pitsilisi varje. Sadie hüples auto ees mõned jardid ja hakkas siis, nina maas, alusmetsas ringi nuuskima. Mõne hetke pärast hakkas koer valjusti haukuma. Iseloomulik klähvimine tähendas, et peni oli mõnd kõrbelooma hirmutanud. Arvatavasti jälitas Sadie sedasama nende lähikonnas elavat vana vintsket rohtlajänest nagu alati. Rituaalne jaht kestis päevast päeva tundide kaupa, ilma et kumbki loom oleks seda eriti tõsiselt võtnud.
- J. A. Jance, "Kõrbelõõsk", tlk Karin Suursalu, 1994, lk 18

Koduloomad tulid meile päris mitu tuhat aastat hiljem, alles 2900–2700 e.m.a. Pulli oli puhtalt mesoliitiline ja seal tegeleti ainult loomajahiga.
Kiviajal jahiti meil põhiliselt põtru, hülgeid ja kopraid. Oli ka tarvaid, hirvi ja erinevaid kalu – neid jahiloomi me tavaliselt zooarheoloogilisest materjalist leiame.
Koprad olid karusnahaks kindlasti. Põder oli pigem lihaks, aga kindlasti taheti ka nende sarvi, mis oli väga väärtuslik materjal. Tõendite põhjal leidus siin lisaks Euroopa piisoneid. Nad jõudsid Eesti aladele rauaaja lõpuosa paiku ja neid ilmselt kütiti. Just Lõuna-Eestist, Viljandist ja tõenäoliselt ka Rõugest on mõned üksikud piisonileiud. Ehk võime küll esile manada, kuidas jahimehed uhke piisoniga koju tulid, aga tundub, et piisonid olid siin väga lühikest aega ja taandusid siis tagasi lõuna poole.
Kui veel erinevusi mainida, siis kõrgkihil oli luba jahil käia. Teised inimesed ei tohtinud seda teha. Linnadest leiame siis aeg-ajalt kas mõne põdra- või karuluu. Kõige rohkem on ehk jahitud jäneseid, aga üldjoontes jahiloomade luid meil keskajast väga palju ei olegi.
- Eve Rannamäe, intervjuu: Airika Harrik, "Zooarheoloog: koduloomad Eestiga esimesel katsel ei kohanenud", ERR, 24.09.2022

Jaht kulgvel, tõrvikud ja karjed.
Mets näitab pagejale teist
nägu kui tagaajajaile.
Saab igast tüvest, millest möödub,
telgpuu ja ruumis nende vahel -
kodarad rattal, mil' ta seotud -
kulgevad laiad tänavad.

Kõik loomad-linnud vakka jäänud.
Ta putukate ringis, nende
sumin ta reedab. Männiokkad
osutavad ja põõsad longus,
et võõrast paljastada.
Ei anna varjata ta hirmu,
tuul laiali ta lõhna kannab.