Küünal

Küünal on kütteainest ja sellesse paigutatud tahist koosnev põletamisvahend, mida kasutatakse valgustamiseks, kui elekter ära läheb.

Carlo Crivelli, "Neitsi kroonimine" (detail, u 1493)

Pieter Claesz, "Vaikelu põleva küünlaga" (1627)

Georg Flegel (1566-1638), "Õhtusöök küünlavalgel", s.d.

Adam de Coster, "Poiss küünlavalgel lugemas" (1641)

Nils Schillmark, "Vaikelu küünlaga" (1795-1797)

Lea Ahlborn, "Autoportree küünlavalgel töötamas" (u 1851)

Petrus van Schendel (1806-1870), "Vaikelu õunte ja küünlaga", s.d.

Adelaide Claxton (1841–1927), "Imedemaa", s.d.

Vilhelm Hammershøi, "Interjöör. Kunstlik valgus" (1909)

Piibel

• Ei süüdata ka küünalt ega panda seda vaka alla, vaid küünlajalale ja see paistab kõikidele, kes majas on.
  • Matteuse evangeelium, 5:15, 1968. aasta piiblitõlge

Proosa

• Juhtus, et nimetatud maestro Antonio, kes oli suur mängur, mängis terve päeva ja kaotas peaaegu kõik, mis tal oli. Ning olles sellises meeleheitlikus olukorras, astus ta minoriitide kirikusse, kus on haud Firenze poeedi Dante põrmuga. Ta märkas seal vana krutsifiksi, mis oli pooleldi põlenud ja tahmunud küünaldest, mida tema ette asetati.

Nähes seal ka seekord palju põlevaid küünlaid, läks ta kohe sinna, haaras kõik küünlad ja küünlajupid, mis seal põlesid, viis need Dante haua juurde ja asetas selle peale, öeldes: "Võta, kes sa oled neid palju enam väärt kui Tema." (lk 42)

• Kui suri paavst Urbanus V, asetati ühe suure linna kuulsasse kirikusse tema pilt, mille ees Antonio nägi kahenaelast küünalt, aga krutsifiksi ees, mis polnud sealt kaugel, seisis ainult vilets küünlake. Antonio haaras suure küünla ja pani selle krutsifiksi ette, öeldes:

"Sellest ei tule head, kui me tahame kukutada ja muuta taevariigi valitsust, nagu me kukutame neid maapealsetes riikides." (lk 44)

• Franco Sacchetti, "Dante haual", tlk Tiiu Samuel ja Aleksander Kurtna, "Renessansi kirjanduse antoloogia", Tallinn: Eesti Raamat, 1984

• Vana krahvinna ei tee enda arvates mingit kurja. Ta usub, et ta kergemeelset naist ainult taltsutab. Nii lebab ta mõnikord öösiti ärkvel ja mõtleb välja uusi piinamisvahendeid.

Ühel õhtul läheb ta läbi maja ja laseb noort krahvinnat enesele küünlaga teed valgustada. Krahvinna kannab küünalt käes ilma lühtrita.

"Küünal on läbi," ütleb ta.

"Kui küünal on läbi, siis põlegu lühter," vastab krahvinna Märta.

Ja nad lähevad edasi, kuni suitsev taht kõrbenud käes kustub.

• Selma Lagerlöf, "Gösta Berlingi saaga" [1891], tlk Marje Pedajas, Tallinn: Eesti Raamat, 2006, lk 185

• Kirikumõisa kutsar, kes küünalde süütaja oli, toimetas veel siin ja seal, seadis mõne külili vajunud küünla sirgu ja mõne katkimurdunu asemele uue. Tema oli täna kah kiriku teenistuses, sest Lible oli jõulureedel õpetajale ütelnud, et temal see omadus, ühel ja selsamal ajal mitmes kohas ametis olla, täiesti puududa. Õpetaja oli siis ka sellest aru saanud ja kutsarit käskinud temale abiks minna.
  • Oskar Luts, "Kevade", Eesti Päevalehe raamat, 2006, lk 95

• Meie, noored tüdrukud, ronisime, ballikleit seljas, hobusele, tõmbasime seelikud üles ja katsime jalad pleediga. Kui vihma sadas, hoidsime ühes käes vihmavarju ja teises ohje. Hobuste ees kõndisid sõdurid ja kandsid kahe küünlaga laternat, mille kasutamise õigus oli ainult bašador’il, saadikul. Tavalised surelikud pidid leppima ühe küünlaga.
  • Hermynia Zur Mühlen, "Lõpp ja algus", tlk Viktor Sepp, Loomingu Raamatukogu 48-51 1981, lk 44 (Marokos 1910. aasta paiku)

• Lia oli parajasti selle kohani kirjutada jõudnud, kui tädi Gavina tasa vaheuksele koputas.

"Ära põleta küünalt, Rosa, sa tead, kiusatus jookseb küünlale järele... mine voodisse, Lia, mu süda." (lk 10)

• [Lia kirjas onule:] Nii jääb mulle ainult kirik, kuhu lähen, sest olen usklik ja armastan Jumalat. Meelsamini aga palvetan vabas looduses. Teie mäletate vist kindlasti palmi meie väikeses juurviljaaias; see on mu kirik. Istun tundide viisi ta lehtkatuse varjus mere ja nõmme ees ja palvetan, nagu ei suuda kirikus. Taevas näib mulle igavese templi kuplina ja päike, kuu ja tähed on ainsad küünlad, mis on väärilised suure, nähtamatu Jumala altarit valgustama, keda me kõik oma hinges tunneme... (lk 9)
  • Grazia Deledda, "Lia ja mehed", tlk Meta Grünfeldt, 2. trükk, Tallinn: Kuldsulg, 1995

• Kui siis akna poolt sööstab teine vihmakeel, mis esimesega ühineb, kui mänguasjad kitsal veekeelel aegamisi akna alla ujuvad, siis on hea piiblist järele vaadata, kas tõesti anti tõotus enam mitte veeuputust saata. Anti küll; võib süüdata järgmise küünla, järgmise sigareti, võib jälle kaarte segada, jälle viskit kallata, jätta end vihma trummeldamise, tuule ulgumise, kudumisvarraste klõbina hoolde. Tõotus anti.
  • Heinrich Böll, "Iiri päevik", tlk Mati Sirkel, LR 5/6 1987, lk 37

• Meie tsivilisatsioonis, mis viib igale poole ühe ja sama valguse, mis viib keldrisse elektri, ei minda keldrisse enam küünal käes. Aga alateadvust ei saa tsiviliseerida. Tema võtab keldrisse laskumiseks kätte küünla.
  • Gaston Bachelard, "Ruumipoeetika", tlk Kaia Sisask, Tallinn: Vagabund, 1999, lk 57

• "See on vaid meteoor," ütles küünal põlglikult.
  • Stanisław Jerzy Lec, "Sugemata mõtted", tlk Aleksander Kurtna ja Arvo Valton, LR 48/1977, lk 24

• Ta pilgule avanes musta värvi tuba, mida valgustas üksik küünal. Küünal oli punane. See kinnitus keset tuba seisva laua peal asetsevale surnupealuule. Laua taga istus suur mustas riides mees. Ta nägu oli kahvatu nagu lubi, vasakut silma kattis must plaaster. Tema ees laual oli lahti paks, nahka köidetud raamat, mis rippus keti küljes: ta luges. (ptk "Veski Koselbruchis")
  • Otfried Preussler, "Krabat", tlk Linda Ariva, Tallinn: Tänapäev, 2009, lk 12

• Surm nõjatus ettepoole. Küünlavalgus heitis ta kolbale uudseid varje.

KÜÜNLAVALGEL ON LIHTNE JULGE OLLA. MA KAHTLUSTAN, ET SU USK ON SELLES LEEGIS.

Surm irvitas.

Vanaema nõjatus ettepoole ja puhus küünla surnuks. Siis ristas ta käsivarred uuesti rinnale ja vahtis raevukalt otse enda ette.

Mõne aja möödudes ütles hääl: HEA KÜLL, VEENSID MU ÄRA.

• Terry Pratchett, "Maskeraad", tlk Triinu Pakk-Allmann, Tallinn: Varrak 2005, lk 71

• "Eh-eh-hee!" naeris vana kratt hambutu suuga. "Inimesed on ikka rumalad! Ma olen ju näinud küll, mis nad teinekord teevad! Ükspäev alles käisin sulle mõisast nisujahu toomas, siis oli seal üks perekond naaberkülast. Isa, ema ja kuus last. Kõik sõid küünlaid. Isa istus tünni otsas, nuga käes, ja lõikas vahaküünlaid nagu leiba — igaühele järgemööda tubli viilaka. Ma mõtlesin, et ütlen neile: kallis ristirahvas, ega küünal pole mauk! Jätke järele, sooled lähevad umbe! Aga no ega nad kratti kuula! Võtsin oma jahu ja tulin tulema, hiljem kuulsin, et olid kõik ära surnud sellest küünlasöömisest. Liiva-Annus sai hea noosi! Ei ole aru peas inimestel!"
  • Andrus Kivirähk, "Rehepapp ehk November", Tallinn: Varrak, 2000, lk 6

• Ootamatult sähvatas läheduses välk, selle kannul tuli piksekärgatus ja kõik tuled kustusid. Omaette vandudes hakkasin sahtlites kobama.

Ma olin kuskil küünlaid ja tikke näinud. Elektrikatkestused olid mägismaal nii tavalised, et kõigis võõrastemajades ja hotellitubades pidid tingimata küünlad käepärast olema. Olin näinud neid ka kõige elegantsemates hotellides, kus nad olid lõhnastatud kuslapuuga ja sätitud jääklaasist küünlajalgadesse, mis olid varustatud sädelevate reflektoritega.

Proua Bairdi küünlad olid märksa proosalisemad — lihtsad, valged ja sirged —, kuid neid oli palju, ning ka tikutoose oli tervelt kolm. Ma ei kavatsenud sellises olukorras stiiliküsimustes pirtsutama hakata.

Panin küünla järgmise välgusähvatuse valgel tualettlaual olevasse sinisesse savist küünlajalga ja käisin toa läbi, läites ülejäänuid, kuni kogu ruum sai sooja võbelevat valgust täis. Väga romantiline, mõtlesin ma, ja vajutasin lüliti enam-vähem meelega välja, et elektri ootamatu tagasitulek ebasobival hetkel meeleolu ei rikuks.

Küünlad oli põlenud vaevalt pool tolli, kui uks avanes ja Frank sisse paiskus. Sõna otseses mõttes, sest tema järel tuppa tuisanud tuulehoog kustutas ära kolm küünalt.

• Diana Gabaldon, "Võõramaalane", 1. raamat, tlk Lauri Vahtre, Tallinn: Varrak, 2015, lk 24

• Ükskord nägin filmi, kus mees pani küünlajupi põlema ja hakkas üle platsi kõndima. Ta varjas leeki tuule ja külma eest, aga varsti leek kustus ning mees läks tagasi ja süütas tule uuesti. Ta puudutas seina ja asus uuele katsele, aga poolel teel kustus küünal jälle. Kolmandal korral astus mees väga aeglaselt, peatus, varjas leeki kuuehõlmaga ja tegi kõik, mis suutis, et tuld elus hoida. Leek hubises ja oleks peaaegu hääbunud, ent jäi siiski põlema.
  • Joel Haahtela, "Adèle'i küsimus", tlk Kai Aarelaid, Tallinn: Hea Lugu, 2020, lk 142

• Kui ma kella nelja-viie ajal oma igahommikuse küünla aknal põlema panin (seda tuld võivad näha küll vaid uppunud meremeeste hinged, kui need sealt tõesti vaatama peaksid), lõi aknalengi ja seina vahelt vuhisev tuul märguküünla leegi täpselt horisontaalseks. Ja nii ta jäigi. Küünal tuli aknast eemale tõsta.
  • Tõnu Õnnepalu, "Lõpmatus. Esimene kevad", Tallinn: EKSA, 2019, lk 61-62

Luule

Ao aegu nad tulid, su võtsid
Ja viisid — kõik tardus mu sees —
Kambrihämaras lapsed nutsid,
Küünal vaakus ikooni ees.
Surmahigi su laubal, külm sina
Su huulil — see pilt ei kao eal!
Kui streletside naised, ka mina
Kremli müüri all ulguma pean.

• Anna Ahmatova, "Reekviem", 1 [1935], tlk Doris Kareva, Vikerkaar 3/1988, lk 22

Keegi ootab kase najal,
heledamaks läheb aas.
Armsam, see on pidumaja!
Valgeid küünlaid põleb maas.
/---/
Las mind sinu juurde tulla,
valge lill, mu valge lill!
Läbi õhu, läbi mulla
voogab laul ööviiulil.

• Debora Vaarandi, "Ööviiul" (1956), rmt: "Sõnarine. Eesti luule antoloogia" 3, koostanud Karl Muru, 1993, lk 12

Kohv aurab tassides.
Põlevad küünlad ja
küünlaleek peegeldub prillidelt.
Öelge, milline tõeline tuli on,
virvatuluke milline?

• Arvi Siig, "Üliõpilaskohvikus", rmt: "Eesti luule. Antoloogia aastaist 1637-1965", koostanud Paul Rummo, lk 922

Ma mustas öös näen valge küünla sära,
ja lind ja laev on meelest lennand ära.
Ja selles säras ilmub valge hingus,
mis musta öö ja küünla puhub ära.

Juhan Viiding, "Hommik" kogus "Elulootus" (1980), lk 7

Sa süüta küünal, kui märkad lund! Ses tuhmis sajus kord sünnib tund,
mis murrab hinge kui tuhkpuult rao. Ja tuule näole jääb vahahõng.
See eal ei haihtu, ei huultelt kao, sest surm mu sõrmil on valge lõng,
mis vaikselt võngub ning võlub und. Sa süüta küünal, kui märkad lund...

• Viivi Luik, "*** Sa süüta küünal, kui märkad lund!", rmt: V. Luik, "Kogutud luuletused 1962-1997", Tänapäev 2011, lk 171

Küünal keset ajatuule pöörist
põleb lahvatava leegiga -
iseenda materjal ja tööriist,
ennast pillab. Muud ei teegi ta

justkui tahaks rutem hävineda,
tuule eest ei varja tahti ta.
Isevärki valulävi teda
kutsub igavikku jahtima,

Kulutama keha nagu vaha,
nagu oleks aega vähe tal,
olgugi et põlemist on näha
valus nendel, kes on lähedal...

• Leelo Tungal, "Küünal keset ajatuule pöörist", rmt: L. Tungal, "Täisminevik", Tänapäev 2007, lk 325