Kangelastegu

Proosa

• "Noh, kallis krahv," ütles Aramis. "Mis te sellest asjast arvate?"

"Lugu on halb," vastas Athos. "Väga halb."

"Kuid ometi võtsite pakkumise vaimustusega vastu."

"Nõustusin, nii nagu ma alati nõustun kaitsma suuri põhimõtteid, mu armas d'Herblay. Kuningad võivad olla tugevad ainult aadlile toetudes, kuid aadel on suur ainult kuningate läbi. Seepärast toetagem monarhiat, sest nii toetame iseennast."

"Me laseme ennast seal tappa," ütles Aramis. "Ma vihkan inglasi. Nad on labased nagu kõik need, kes joovad õlut."

"Kas peate siis paremaks siia jääda," ütles Athos, "ja minna omakorda istuma Bastille'sse või Vincennes'i kindlusvanglasse härra de Beaufort'i põgenemisele kaasaaitamise pärast? Uskuge mind, Aramis, siin pole midagi kahetseda. Pääseme vanglast ja teeme kangelasteo - siin pole raske valida." (lk 409)

• Alexandre Dumas vanem, "Kakskümmend aastat hiljem", tlk Henno Rajandi, 2008

• [Virginia Woolf:] "Alates viimasest Lõunapoolusele suundunud ekspeditsioonist seisis aeg tema jaoks paigal. Õigupoolest ta jäigi sinna lumistele avarustele. Jäised tuuled ja polaarööde uduvood pühkisid läbi tema vananeva pea ja seal, kus oleksid pidanud olema kohtumispaigad perekonna ja sõpradega, olid ainult valged laigud. Lastes ja lastelastes, kes tema ümber sagisid, nägi ta ainult oma seikluslugude kuulajaid. Usalduslik suhe oli tal vaid Nanseni, Andrée, Scotti ja Pieryga, kelle päevikuid ta luges ja kelle mõtted talle omadena tundusid. Koos nendega kandus ta jälle jäämerele, avarustesse, kus oli toimunud tema enda suur kahevõitlus loodusega, Lõunarist pea kohal ja mehemeele käsud südames. Kui ümberringi möllas ülemaailmne tulekahju, oli tema kaugel eemal, valevas pakases, ning teda ei puudutanud ei tapatalgud, pommirünnakud ega põlevad linnad. Tema elas endiselt isiklike kangelastegude ajastus." (lk 14)
  • Enel Melberg, "Üheteistkümnes päev", tlk Anu Saluäär ja Mari Tuulik, 1998
  • "Piery" p.o Peary (Robert Edwin Peary, USA Arktika-uurija).

• [Alain de Carnillac:] Ja parimad laulud kangelastegudest on alati loodud nende poolt, kes ise on lahinguväljast eemal. Nii on lugu ka kroonika-kirjutajatega. Sellepärast ongi see, mis me teame oma esivanemate suurtest tegudest, enamasti vale. (lk 220)
  • Karl Ristikivi, "Rõõmulaul". Lund: Eesti Kirjanike Kooperatiiv, 1966

• Rumalast peast pakkusin ennast palli ära tooma. Ettevalmistusklasside õpilased tahaksid ju üldse hirmsasti kangelastegusid korda saata ja näevad unes, kuidas lähevad taskunoaga tiigri vastu... Suured loikamid rõõmustasid. Nad võtsid mu kätest kinni ja tõstsid mu otsekui jaamasamovari müüri äärde. Üks neist seisis seljaga vastu müüri, teine ronis talle õlgadele – see meenutas pisut rooma sammast.

Mind tõsteti maast lahti, heideti ülespoole ja ma lendasin – huh – müürile, ronisin üle serva ja lasin end teisele poole rippu... Kohev lumi, lai sinel – pole häda midagi! Ja lendasingi alla, maandudes pehmelt nagu udusulg vatipolstrile.

• Saša Tšornõi, "Kõige hirmsam", tlk Aivar Kull, ERR, 25.12.2021 (esmatrükk: Põhjanael 12/1993)

• Kui Pavlik Morozov suri kulakutega võitlemise nimel, siis praegune Pavlik võib pigem korrata Katajevi jutustusest pärit polgu poja kangelastegu – võtta osa võitlusest vaenlasega, antud juhul neonatside ja bandeeralastega. Kellest saab see uus noor jumalus – seda saame veel näha, aga tema religioosset ilmumist on oodata ovatsioonidega. Sadade Ukraina laste hukkumise kohutaval taustal.
  • Viktor Jerofejev, "Pavlik Morozovi uuestisünd", Postimees, 13. juuni 2022, tlk Ago Raudsepp