Immanuel Kant

Immanuel Kant (22. aprill 1724 – 12. veebruar 1804) Preisi filosoof. Sündinud Emanuel Kantina.

"Prolegomena igale tulevasele metafüüsikale, mis on võimeline esinema teadusena" (1783)

Tsiteeritud väljaandest: Immanuel Kant, "Prolegomena igale tulevasele metafüüsikale, mis on võimeline esinema teadusena", tlk Jüri Saar, Tallinn: Eesti Raamat, 1982.

"Eessõna"

On õpetlasi, kelle jaoks filosoofia (nii vana kui uue) ajalugu ongi filosoofia ise. Need prolegomenid pole kirjutatud niisuguste jaoks. Noil tuleb oodata seni, kuni oma töö on lõpetanud need, kes püüavad ammutada mõistuse enda allikaist, alles siis jõuab järg nende kätte, et anda maailmale tehtust teada. Vastasel juhul ei saa öelda midagi sellist, mida nende arvates poleks muidu juba öeldud ja seda öeldut võiks tõepoolest pidada eksimatu ennustusena kehtivaks ka kõige tuleva kohta, sest, kuna inimaru on sajandeid erineval viisil arvututest asjadest unelnud, pole midagi kergemat, kui leida iga uue jaoks sellega kasvõi veidigi sarnanev vana. (lk 7)
Minu eesmärk on veenda kõiki neid, kes peavad vääriliseks tegelda metafüüsikaga, et neil on vältimatult vajalik oma töö esialgu seisma panna, tunnistada kõik senitehtu tegematuks ja enne kõike muud esitada küsimus: kas niisugune asi nagu metafüüsika on üleüldse võimalik?

Kui ta on teadus, miks ei pälvi ta siis nagu teised teadused üldist ja kestvat heakskiitu? Kui ta aga pole teadus, millest tuleb siis see, et ta teaduse sildi all vahetpidamata hoopleb ning eksitab inimaru mitte iialgi kustuvate, aga ka mitte iialgi täituvate lootustega? Niisiis, näidaku me sellega oma teadmist või mitteteadmist, kuid ükskord 011 ometi aeg öelda midagi kindlat selle pretensioonika teaduse loomu kohta, sest vanasse olukorda teda enam kauemaks jätta ei saa. Tundub lausa naeruväärsena, et samal ajal, kui kõik teised teadused lakkamatult edasi rühivad, tuleb metafüüsikas, mis ise tahab sealjuures olla see tarkuseoraakel, mille poole kõik pöörduvad, pidevalt samal kohal tammuda, sammugi edasi jõudmata. (lk 7-8)

Kuid ega selles olegi midagi nii eriskummalist, et pärast kauast vaevanägemist mingi teaduse kallal, kui arvatakse end juba jumal teab kui kaugele jõudnud olevat, tuleb kellelegi äkki pähe küsida: kas ja kuidas selline teadus üldse võimalik on? Sest inimmõistus on nii meisterdamishimuline, et on juba ennegi korduvalt torni valmis ehitanud ja selle siis jälle maha lõhkunud, vaatamaks, kas vundament ikka tugev sai. Mõistust pähe võtta pole kunagi hilja, kui aga asjast arusaamine liigselt viibib, on selle rakendamine alati seda raskem. (lk 8)
Küsida, kas mõni teadus üldse võimalik on, eeldab kahtlemist selle tegelikkuses. Selline kahtlemine aga solvab igaüht, kelle kogu varandus võib-olla koosnebki ainuüksi sellest näivaardest, ning seepärast peab see, kes nõnda kahelda söandab, olema valmis vastuseisuks igast kandist. Ühed hakkavad, uhkes teadmises oma vanast ja just seepärast õigeks peetavast varandusest, oma metafüüsikakompendiume käes hoides, tema peale põlgusega ülalt alla vaatama; teised, kes ei näe muud kui vaid seda, mis sarnaneb nende poolt juba kuskil nähtuga, ei mõista teda; ning mõneks ajaks jääb kõik nõnda, nagu poleks juhtunud midagi sellist, mis annab põhjust karta või loota peatset muutust. (lk 8-9)
Tõepoolest on suur taeva and omada otsest (ehk nagu hiljuti hakati ütlema, lihtsat) inimaru. Kuid seda tuleb tõendada tegudega, oma mõtete ja sõnade sügavuse ja arukusega, mitte aga sellega, et oskamata öelda midagi tarka enda õigustamiseks, tuginetakse temale kui oraaklile. Kui arusaam ja teadmine otsakorrale hakkavad jõudma, just nimelt siis ja mitte varem, saab tuginemine inimese argimõistusele uuema aja üheks osavamaks leiutiseks, mis võimaldab kõige läägemal lobisejal alustada julgelt ja lõpuni vastu pidada vaidlust kõige põhjalikuma mõtlejaga. Kuni aga veel jätkub kasvõi raasukenegi arusaamist, püütakse sellist hädaabinõu vältida. Ja kui veidi lähemalt vaadata, on selline tuginemine vaid pöördumine massilt tuleva hinnangu poole, kelle aplaus paneb filosoofi punastama, rahva ees lipitsev teravmeelitseja aga võidutseb ja muutub aina väljakutsuvamaks. (lk 12)
Meisel ja haamer on küll head riistad selleks, et puusepatööd teha, kuid vase graveerimiseks on vaja radeerimisnõela. Seega on nii terve kui ka spekulatiivne mõistus kumbki omal kohal rakendatavad, esimene seal, kus on tegemist otsustustega, mis leiavad oma vahetu rakenduse kogemuses, teine aga seal, kus tuleb langetada üldisi otsustusi puhastest mõistetest lähtudes, näit. metafüüsikas, kus ise ennast selliselt, sageli küll per antiphrasin*, nimetaval tervel mõistusel pole üldse mingit sõnaõigust. (lk 12-13; * Sõnad väljendavad vastupidist sellele, mida mõtleb rääkija. (Tõlk.))
Juba ammu ollakse harjutud nägema vananenud teadmiste uuesti ülesupitamist sel teel, et neid endistest seostest lahti kistakse, neile süsteemiriietus omaenda suvalise lõike järgi, kuid uute nimetuste all selga sobitatakse ja ega enamik lugejaid oota midagi enamat juba ette ka sellelt kriitikalt siin. (lk 15)
Kummati peavad need "Prolegomenid" viima lugeja äratundmisele, et siin on tegemist sootuks uue teadusega, mis pole kellelegi varem isegi mõttesse tulnud, et juba selle idee ise on tundmatu ja kõik senituntu tema jaoks täiesti tulutu, välja arvatud ehk see vihje, mille võis anda oma kahtlustega Hume, kuid ega temalgi olnud õrna aimu, et seda laadi tõsiteadus on võimalik, oma laeva päästmiseks juhtis ta selle (skeptitsismi) randa, et see seal seisaks ja koduneks, samal ajal kui minu ülesandeks on sellele tüürimees peate panna, kes võiks kooskõlas maakera tundmisest tulenevate kindlate navigeerimiskunsti printsiipidega ning täiusliku merekaardi ja kompassiga varustatuna juhtida laeva kindlalt eesmärgi suunas. (lk 15-16)
Asjaolu, et uuele teadusele, mis on täiesti eraldi ja ainuke omalaadsete seas, lähenetakse eelarvamusega, nagu võiks tema üle otsustada oma juba varem omandatud näivtunnetuste abil. kuigi just nende reaalsuses peaks ennekõike kahtlema, viib selleni, et tänu terminite sarnasusele usutakse kõikjal nägevat seda, mis eelnevalt juba tuttav on, ainult et see kõik peab nüüd tunduma ülimalt moonutatuna, mõttetuna ja jaburana, kuna aluseks ei võeta mitte autori mõtted, vaid ikka ja jälle omaenda kestvast harjumusest loomuomaseks kulunud mõtlemisviis. Teose mahukus aga, kuigi see ei johtu esitusest, vaid teadusest endast, sinna juurde kuuluv kuivus ja koolilik pedantsus on küll asja sisu jaoks üsna kasulikud omadused, raamatule endale aga tulevad nad igal juhul kahjuks. (lk 16)
Plaanide koostamine on enamasti ikka suureline ja uhke vaimutegevus, millega omandatakse loova geeniuse maine, kusjuures nõutakse seda, mida ise teha ei suudeta, laidetakse seda, mida ise ometi paremini ei osata, ja pannakse ette seda, mida isegi kuskilt leida ei osata; kuigi, tõsi küll, ainuüksi juba üldise mõistuse kriitika tõhusa plaani jaoks oleks vaja tunduvalt enamat, kui arvata osatakse, et sellest ei saaks nagu tavaliselt, vagade soovide tühipaljas deklamatsioon. Kuid puhas mõistus on nii isoleeritud ja iseendas nii põhjalikult läbipõimunud valdkond, et ei saa puudutada ühtki osa temast kõiki teisi puudutamata, ega saa millenigi jõuda, ilma eelnevalt kindlaks määramata igaühe kohta ja toimet teistele, kuna pole midagi väljaspool puhast mõistust, mis võiks meie otsustust seesmiselt parandada, sõltub iga osa kehtivus ja rakendus kohast, mis tal on teiste suhtes mõistuses endas, ja nagu orgaanilise keha liikmestikus, nii saab ka siin tuletada iga liikme otstarvet üksnes täielikust tervikumõistest. (lk 17)
Siin ongi selline plaan, mis on tehtud juba valmisoleva teose järgi, ja mida võib nüüd üles ehitada analüütilise meetodi alusel, samal ajal kui teos ise pidi täielikult järgima sünteetilist meetodit, selleks et teadus saaks esitada kõiki oma liigendusi täiesti omalaadse tunnetusvõime organisatsioonina kogu selle loomulikus seoses. (lk 17)

"Eelmärkused igasuguse metafüüsilise tunnetuse eripära kohta"

Kui tahetakse esitada mingit tunnetust teadusena, peab kõigepealt olema võimalik määratleda täpselt ära see iseloomulik, mis teda kõigist teistest eristab ja on niisiis temale ainuomane, vastasel juhul segunevad kõikide teaduste piirid ja ühtki neist ei saa käsitleda põhjalikult, tema enda loomusest lähtudes.

See eripära võib seisneda kas objekti, tunnetusallikate või tunnetusviisi — kas siis kõigi kolme või mõnede neist — erinevuses, alles sellele saab tugineda mõte võimalikust teadusest ja tema ulatusest. (lk 19)

Metafüüsiline tunnetus peab sisaldama ainult aprioorseid otsustusi, seda nõuab tema allikate eripära. Kuid kust otsustused ka ei pärineks ja millist loogilist vormi nad ka ei omaks, on erinevus ometigi nende sisus, mille kohaselt nad on kas ainult seletavad ega anna tunnetussisule midagi juurde, või nad on avardavad ning antud sisu rohkendavad; esimesi võib nimetada analüütilisteks, teisi sünteetilisteks otsustusteks. (lk 20)

"Kostmine küsimusele: Mis on valgustus?" (1784)

"Beantwortung der Frage: Was ist Aufklärung?" (1784)

Saksa keeles: "Beantwortung der Frage: Was ist Aufklärung?"

Eestindus: Immanuel Kant. Mis on valgustus?. Akadeemia, nr 4, 1990, lk 801–810. Tõlkinud Eduard Parhomenko

Valgustus on inimese väljumine tema omasüülisest alaealisusest. Alaealisus on võimetus kasutada oma aru kellegi teise juhatuseta. Ise ollakse selles alaealisuses süüdi, kui põhjuseks pole mitte aru puudumine, vaid puuduvad otsusekindlus ja mehisus, kasutamaks oma aru kellegi teise juhatuseta Sapere aude!¹ Ole söakas kasutama omaenese aru! — selline on niisiis valgustuse juhtlause. (lk 801)
Aufklärung ist der Ausgang des Menschen aus seiner selbstverschuldeten Unmündigkeit. Unmündigkeit ist das Unvermögen, sich seines Verstandes ohne Leitung eines anderen zu bedienen. Selbstverschuldet ist diese Unmündigkeit, wenn die Ursache derselben nicht am Mangel des Verstandes, sondern der Entschließung und des Mutes liegt, sich seiner ohne Leitung eines anderen zu bedienen. Sapere aude! Habe Mut, dich deines eigenen Verstandes zu bedienen! ist also der Wahlspruch der Aufklärung.

¹ Ladina k: Söanda olla tark! Tlk.

Laiskus ja argus on põhjused, miks nii suur osa inimestest, olles looduse poolt ammu võõrast juhatusest vabaks mõistetud (naturaliter maiorennes)², jäävad siiski meelsasti eluks ajaks alaealiseks ning miks teistel on nii kerge nende eestkostjaiks hakata. On ju nii mugav olla alaealine. Oleks mul aru asemel raamat, südametunnistuse asemel hingekarjane, minu enda asemel kirjutaks mulle eluviisi ette arst jne, siis poleks mul tarvis end üldse vaevata. (lk 801)

² Ladina k: loomuldasa täiskasvanud. Tlk.

Kodanik ei saa keelduda talle pealepandud maksude tasumisest; täitmiseks mõeldud kohustuste ninatarka mahategemist võib isegi karistada kui skandaali (mis võiks üldisi vastuhakke põhjustada). Ja sellest hoolimata ei oleks kodanikukohuse-vastane, kui ta õpetlasena avalikult oma mõtteid väljendab selliste ettekirjutuste ebakohasuse või isegi ebaõigluse kohta. Niisamuti on vaimulik kohustatud õpetama oma õpilastele katekismust ja pidama oma kogudusele jutlust selle kiriku ~~sümboli~~ usutunnistuse* kohaselt, mida ta teenib; sest sel tingimusel on ta vastu võetud. Kuid õpetlasena on tal täielik vabadus, koguni kutsumus avaldada publikule kõiki oma hoolikalt läbikaalutud ja heatahtlikke mõtteid selle ~~sümboli~~ usutunnistuse puuduste kohta ning ettepanekuid religiooni ja kirikuasjade paremaks korraldamiseks. Seejuures poleks ka südametunnistusele midagi ette heita. Sest mida ta oma ameti tõttu, kirikumehena õpetab, seda esitab ta nagu midagi niisugust, mille suhtes tal pole vaba voli omaenese heaksarvamise järgi õpetada, vaid ta on pandud ette kandma eeskirja kohaselt ja kellegi teise nimel. Ta ütleb: meie kirik õpetab üht või teist; need on põhjendused, mida see kasutab. Siis ta saab oma kogudusele kogu praktilise kasu määrustest, millele ta ise küll täie veendumusega alla ei kirjutaks, kuid mille ettekandmiseks saab ta end sellegipoolest kohustada, sest pole siiski täiesti võimatu, et selles on tõde varjul, igal juhul aga ei leidu selles midagi vähemalt sisemisele religioonile vasturääkivat. Kui ta seda viimast ei usuks sealt leidvat, ei saaks ta oma ametit südametunnistusega pidada — ta peaks selle maha panema. (lk 804–805)

* Tõlget ühe sõna jagu vikitoimetatud, sest das Symbol tähendab siin: usutunnistus; nt ladina k. Symbolum apostolicum on Apostlik usutunnistus. — Vikitoim. BirgittaMTh

"Praktilise mõistuse kriitika" (1788)

"Kritik der praktischen Vernunft" (1788)

Kanti mälestustahvel Duisburgis, algse Königsbergi lossis asunud tahvli replika: "Zwei Dinge erfüllen das Gemüt mit immer neuer und zunehmender Bewunderung und Ehrfurcht, je öfter und anhaltender sich das Nachdenken damit beschäftigt: Der bestirnte Himmel über mir, und das moralische Gesetz in mir."

Kaks asja täidavad ikka ja jälle mu meele imetluse ja aukartusega, üha sagedamini ja tungivamalt pöördub mu mõte nende juurde tagasi: tähistaevas minu pea kohal ja kõlblusseadus mu sees.
Zwei Dinge erfüllen das Gemüt mit immer neuer und zunehmender Bewunderung und Ehrfurcht, je öfter und anhaltender sich das Nachdenken damit beschäftigt: Der bestirnte Himmel über mir, und das moralische Gesetz in mir.
- Kritik der praktischen Vernunft, Beschluß (zeno.org)

"Kõikide asjade lõpp" (1794)

"Das Ende aller Dinge" (1794)

Saksa keeles: "Das Ende aller Dinge", 1794

Eestindus: "Kõikide asjade lõpp". Tõlkinud Märt Väljataga, Vikerkaar, nr 7-8, 2017, lk 81–89

Päevad on nagu aja lapsed, sest iga järgnev päev ühes kõige selles sisalduvaga on eelmise saadus.
Tage sind gleichsam Kinder der Zeit, weil der folgende Tag, mit dem was er enthält, das Erzeugnis des vorigen ist.

Aga miks ootavad inimesed üleüldse maailma lõppu? Ja kui selle ootamist neile ka möönda, siis miks just kohutavat lõppu (suuremale osale inimsoost)? … Esimese põhjus näib olevat selles, et mõistus ütleb neile, et maailma kestusel on väärtust üksnes sedavõrd, kui mõistusolendid selles sobivad kokku oma olemasolu lõppeesmärgiga; kui aga see pole saavutatav, siis paistab loodu ise neile eesmärgitu, nagu näitemäng, millel puudub lahendus või tunnetatav mõistuspärane kava. Teise põhjuseks on arvamus inimsoo rikutud loomusest, mis küünib lootusetuseni, nii et lõpu, pealegi veel kohutava lõpu tegemine (suuremale osale inimkonnast) oleks ainus kohane abinõu kõrgeima tarkuse ja õigluse käes.
Warum erwarten aber die Menschen überhaupt ein Ende der Welt? Und, wenn dieses ihnen auch eingeräumt wird, warum eben ein Ende mit schrecken (für den größten Theil des menschlichen Geschlechts)?... Der Grund des erstern scheint darin zu liegen, weil die Vernunft ihnen sagt, daß die Dauer der Welt nur sofern einen Werth hat, als die vernünftigen Wesen in ihr dem Endzweck ihres Daseins gemäß sind, wenn dieser aber nicht erreicht werden sollte, die Schöpfung selbst ihnen zwecklos zu sein scheint: wie ein Schauspiel, das gar keinen Ausgang hat und keine vernünftige Absicht zu erkennen giebt. Das letztere gründet sich auf der Meinung von der verderbten Beschaffenheit des menschlichen Geschlechts*), die bis zur Hoffnungslosigkeit groß sei; welchem ein Ende und zwar ein schreckliches Ende zu machen, die einzige der höchsten Weisheit und Gerechtigkeit (dem größten Theil der Menschen nach) anständige Maßregel sei.

Kui kristlusega peaks ükskord minema nii, et ta lakkab olemast armastusväärne (mis võib väga kergesti juhtuda, kui leebe vaimu asemel relvastataks ta käskiva autoriteediga), siis saab vastumeelsus ja vaenulikkus tema suhtes inimeste seas valitsevaks mõtteviisiks, sest moraaliasjades neutraalsusele ju kohta ei ole (vastandlike printsiipide koalitsioonist rääkimata), ning Antikristus, keda peetakse niikuinii viimsepäeva ettekuulutajaks, alustab oma, olgugi lühikest, režiimi (mis arvatavasti põhineb hirmul ja omakasul), ja siis saabub – kuna kristlus oli küll määratud üleüldiseks maailmareligiooniks olema, aga saatus seda ei soosinud – kõikide asjade (nuripidine) lõpp moraalses mõttes. (lk 89)

Tema kohta

Ma arvan, et nii nagu härra Kanti poolehoidjad oma vastastele alati ette heidavad, et need temast aru ei saa, nii usuvad ka mõned, et härra Kantil õigus on, kuna nad temast aru saavad.
- Georg Christoph Lichtenberg, "Aforisme", tlk August Sang ja Kersti Merilaas, Loomingu Raamatukogu 28/1972, lk 44

Immanuel Kanti elulugu on raske kirjutada, kuna tal polnud ei elu ega lugu.
Die Lebensgeschichte des Immanuel Kant ist schwer zu beschreiben. Denn er hatte weder Leben noch Geschichte.
- Heinrich Heine, "Zur Geschichte der Religion und Philosophie in Deutschland", 1834

"Aga lubage siiski küsida," lausus välismaalane pärast mõnda aega kestnud murelikku mõtisklust, "kuidas siis suhtuda jumala olemasolu tõestustesse, milliseid, nagu me teame, on täpselt viis?"

"Mis parata," vastas Berlioz kahetsevalt. "Ükski nendest tõestustest ei maksa midagi ja inimkond on nad ammu arhiivi andnud. Te peate ju nõustuma, et mõistuse valdkonnas ei saa olla ühtki jumala eksisteerimise tõestust."

"Braavo!" hüüdis välismaalane. "Braavo! Te kordate vana Immanueli mõtet selle asja kohta. Aga naljakas lugu: see rahutu vanamees tegi maatasa kõik viis tõestust ja lõi siis nagu iseenda üle irvitamiseks omaenda, kuuenda tõestuse!"

"Kanti tõestus," pareeris haritud toimetaja peenelt naeratades, "ei ole samuti veenev. Ega Schiller ilmaaegu ei öelnud, et Kanti arutlused selles küsimuses võivad rahuldada vaid orje, ja Strauss naeris selle tõestuse lihtsalt välja."

Berlioz kõneles ja mõtles ise: "Kes ta niisugune küll on? Ja miks ta räägib nii hästi vene keelt?"

"Niisuguse tõestuse eest oleks tulnud see Kant kinni võtta ja kolmeks aastaks Solovkisse saata!" partsatas täiesti ootamatult Ivan Nikolajevitš.

"Ivan!" sosistas Berlioz piinlikkust tundes.

Kuid välismaalast ei üllatanud sugugi ettepanek saata Kant Solovkisse, vastupidi, ta sattus sellest vaimustusse.

"Just nii, just nii," karjus ta ning tema vasak, roheline silm, mis vaatas Berliozi poole, välkus, "see oleks talle just paras koht! Ma ju ütlesin talle tookord hommikueine ajal: "Saagu teie tahtmine, professor, aga te olete midagi veidrat välja mõelnud. See võib küll ilmatu tark olla, aga on hirmus segane. Teie üle hakatakse naerma.""

Mihhail Bulgakov, "Meister ja Margarita". Tõlkinud Maiga Varik ja Jüri Ojamaa, sari: Europeia, Tallinn: Perioodika, 1995, lk 12