Konsensus

Proosa

• Meie kirjanduslik elu pöördub paratamatult kuidagi "postmodernseks", ükskõik, kas modernismi ennast on olnud või ei, ükskõik kas sellele hakkab vastama mingi "postmodernne konditsioon" muudel elualadel. Kehtivad korraga kõik kirjanduslikud koodid ärkamisaegsetest sotsrealistlikeni. Kõik on võimalik, tingimusel, et leidub väljaandja ja ostja. Puudub konsensus, milline õieti peoks olema "eesti kirjandus". Kirjandus pudeneb laiali ruumis. Tollele väiksemale osale eesti kirjandusest, mis kunagi pole tahtnud olla muud kui väike, tähendab see muidugi ainult vabanemist väljaspoolsetest määratlustest.
  • Hasso Krull, "Kirjanduse pudenemine". Rmt: "Katkestuse kultuur", Vagabund 1996

• "Noh... räägitakse..."

"Kes räägib?"

"Kõik, härra komandör. Saate aru, kõik räägivad."

"Kas needsamad, kes esinevad väljendites "igaüks" ja "kõik teavad"? Need, kes elavad "ühiskonnas"?"

"Jah, härra komandör. Ma arvan küll."

Vimes lõi käega. "Ah nemad. Hea küll, räägi edasi."

• Terry Pratchett, "Savijalad", tlk Allan Eichenbaum, 2005, lk 79

• Sõna aktivism kasutatakse Eestis liiga tihti sõimusõnana. Meid ümbritseb liiga palju silte ja liiga palju kulunud vorme ning mujalt laenatud ning kindla peale väljaminevaid korralduslikke süsteeme, mis summutavad igasuguse loomingulise radikaalsuse. Ehk sellepärast tundubki organiseeritud kogukondlikkus mulle tüütu, et näiteks kategooriliste hoiakute asemel punutakse keerulisi konsensuse võrke? Ehk teisisõnu mittelahe. Ja kes siis ikka tahaks investeerida oma vaba aega, et olla mittelahe?
  • Keiti Kljavin, "Kiri kolleegiumilt: Keiti Kljavin" Müürileht, 6. oktoober 2015

• Poliitika ongi sama palju teatud huvide ja vaadete eduka eiramise, kui kõigi huvide maksimaalse rahuldamise kunst. Kõik, kes nõuavad pagulaste küsimuses konsensust, on tegelikult eos igasuguse kokkuleppe vastu, sest konsensus ei ole reaalne.
  • Meelis Oidsalu, Eesti teater ja pagulased Sirp, 09.10.2015

• Ei Venemaa ise ega Vladimir Putin pole eriti konservatiivsed. Kuid Putin pole ka liberaal: tema vaateid võiks kõige paremini kirjeldada kui nõukogulikke, neid on raske mahutada Lääne liberaalsele-konservatiivsele skaalale. Teatud konservatiivne konsensus Venemaal eksisteerib, kuid see on mõeldud peamiselt sisetarbimiseks ja on raskesti eksporditav, tõenäoliselt ka ajutine. Suuresti peituvad konservatismi juured ihaluses suurvõimu staatuse järele ning solvumises, et Lääs pole Venemaal võimaldanud selleks saada.
  • Kadri Liik, "Mida Venemaa tegelikult tahab?", Eesti Ekspress, 7. juuni 2017

• Ja ehkki kaugeltki mitte suurem osa Postimehe - nagu ka kõigi teiste Eesti meediakanalite - ajakirjanikest pole saanud akadeemilist ajakirjandusharidust, on nende professionaalse identiteedi nurgakiviks siiski läänelikud arusaamad ajakirjandusest kui vabaduse ja demokraatia valvekoerast.

Nendele arusaamadele toetub ka Eesti ajakirjanike eetikakoodeks, mis seab ajakirjanikutöös esiplaanile avaliku huvi ja demokraatlike vabaduste eest seismise. Selline ajakirjanduseetika ning sellele toetuv professionaalne solidaarsus ongi see müütiline "vasakliberaalne konsensus", millele Peeter Helme vastandus.

• Marju Lauristin, "Rahvuslik ja liberaalne ei ole vastandid" ERR, 18.11.2019

• Lääne-Euroopat mõjutasid ühelt poolt fašistide kuriteod ja sõjaeelsete konservatiivide kalduvus nendega koostööd teha; teisalt jällegi vajadus maha pommitatud linnu ja tööstushooneid uuesti üles ehitada ja kommunistide roll erinevates vastupanuliikumistes, mida nood ehk tegelikkusest suuremakski mängima kippusid.

See olukord tekitas ligi kolmekümneks aastaks tugeva poliitilise konsensuse paljudes küsimustes, mida tänapäeval võiks nimetada "vasakpoolseteks", ent mida tollal jagasid pea kõik suured Lääne-Euroopa erakonnad: tugev sotsiaalhoolekanne, mida rahastati jõukamate inimese suuremast maksustamisest, ametiühingute suur roll ühiskonnas, riikliku planeerimise olulisus sõjajärgsete ühiskondade ülesehitamisel.

• Aro Velmet, "Millest me räägime, kui räägime parempoolsusest?" ERR, 05.08.2020